Käisin eile metsas, orientimas, Hiiul st lapsepõlvekodumetsas. Võtsin pika raja, kuna arvasin, et kesmine rada (hiljuti Liival võtsin keskmiku) on.. natuke liiga lihtne ja lühike. Seda enam, et selles metsas peaks ju iga teerada sõber olema.. Aga üllatuseks olid kraavidest saanud jõed (tavaliselt on ikka vastupidi - see, mis lapsepõlves oli jõgi, kuivab aastatega kraaviks), seega tuli veest mitu korda läbi sumada - kõik vanad kraaviületuskohad, murdunud puud jms abivahendid olid tuulest viidud või muul moel haihtunud. Eriti hulluks läks asi siis, kui kõrvus kumamas Urmo soovitused orientimiskoolituselt, otsustasin minna otse. Õnnetuseks osutus otse roheliseks alaks (=tihnik), sisse õnnestus põigata ka tumerohelisse (=tihnik x2).. Valju sõim, viha, jõuetus, kriibitud käed-jalad - pühapäevased Klooga-seiklused olid tunduvamalt leebemad. Ehk ka sellepärast, et Kloogal läks baleriinidel ju päris hästi http://www.xdream.ee/tulemused/08_klooga/tulemused.htm. Hiiu metsas näis, et veetsin terve igaviku, mille täpseks ajaliseks mõõduks osutus 1,5h: http://www.oknomme.ee/tulemused/2008-04-29-res2.htm Nagu näha, kolm naist otsustasid miskipärast minust veel kauem aega seal veeta.
Aga, jah, tipporientijat must vist ei saa..
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment