Kui õigesti mäletan, sai ERNA-saaga alguse Kütte Arnoldi süül, kes arvas, et meil oleks hea sest hullusest osa võtta. See oli vist 4 aastat tagasi ja valisime toona kerge raja. Raske oli! Loomuliku jätkuna tulid keskmine (Hannese-Kristaga), mis oli ka raske ja keskmine vastutegevusega (Hannese-Leinoga), mis oli ikka väga raske - finišisse komberdamiseks oli mul toona vaja sõna otsese mõttes (poiste tehtud) kark alla panna. Ning pole siis ime, et täna õhtul ca kell 10 leiab end raske raja stardist kvartett Eno-Urmas-Meelis-Leino pluss mina sala-varuliikmena viienda rattana.
Kohe stardis saab teha valiku, kas minna ringiga mööda sihti või vähem ringiga mööda teed. Kuna eelmisel aastal vastutegevust praktiliselt polnud ja pimeduses kulgev sihil puudub magnetile omane tõmbejõud, otsustame tee kasuks. Auto hääl - ruttu võssa peitu. Ja sama õnnestub meil veel mitu korda teha. Närv on juba pehmelt öeldes pingul ning seetõttu tulevad ka mõned valehäired. Õite pea kostub eest tulistamist. Tardume. Kuulatame. Ja marsime edasi. Uuesti! Uurime kaarti - punkt jääb vasakule, aga seda eraldab meist ikka väga sinine ala. Pimedas sohu? Las ta jääb! Marsime edasi. Kuna varitsuspunk asub vahetult tee ääres, suundume teisele poole teed, kust üritame sammhaaval soo serva pidi edasi liikuda. Äkitse oleme prožektorivihus. Tulistamine. "Seis!" "Pikali!" Ei tea, kas innustatuna sellest käsklusest või lihtsalt lootusetusest, aga just nii ma teengi - pagen mõned sammud edasi ja viskun rohtu. Õnneks satub enam-vähem kuiv koht (ümber muidu lirtsub päris korralikult). Keegi saadakse kätte. Ma ei julge tegevuspaiga poole vaadata, kartes, et mu hirmust kaame nägu on hõredas rohus tabatavam kui mu süsimust kapuuts. Nad lihtsalt ei tohi mind kätte saada, sest illegaalse liikmena pole mul ühtegi "elu" taskus. Sammud tulevad mulle päris lähedale, ime, et peale ei astu, ja siis.. kaugenevad. Huh - õnneks läks! Teistel nii hästi ei läinud - vaid Meelisel jäid kõik elud alles. Kaome sellest pudelikaelast kiiresti - suundume paremale poole teed, sohu - enam pole vahet, peaasi, et rohkem elusi ei kaotaks!
Ja see on alles algus - esimese punktini, kus peame kokku panema automaadi, on veel paar tundi soos müttamist ning finišini terve ööpäev.
Järgmine eredam hetk on varahommikul. Poisid on just tublisti sooritanud vaheülesande - ületanud ämblikmehe kombel mööda võrku turnides jõe - kui kohale kihutab püssitärina saatel kaks autotäit vastutegevuslasi . Meie õnneks ja nende pettumuseks oleme nii punkti vahetus läheduses, et meile kehtib puutumatus ning elud jäävad sel korral alles.
Keskpäeva paiku, veidi enne kui jõuame Roosna-Allikule, ütlen poistele aidaa ning hääletan Kautlasse, et õhtuks pulma jõuda. Veid piinlik on, kui mersu heledale nahkistmele jääb minu märgadest riietest pepukujuline laik..
Tõesti ei kadesta neid, kes jätkavad.
Minu jaoks oli see viimane ERNA.
No comments:
Post a Comment