Peipsiääre rattamatk

AGA-laste igasügisene rattamatkamise komme on viis-pluss traditsioon. Sel korral siis soojenduseks eile õhtul orientimismäng (milleks jõudsin paraku alles auhinnatseremooniaks kohale, kuna Go Koja 1. sünipäev vajas pidamist), saun ja tantsulka.
Esimene peatus Altatskivi loss, millega tutvusime katusekivideni. Polnud varem ses lossis sees käinud - tubaderägastik oli muljetavaldav. Erit kenad muidugimõista renoveeritud ruumid eesotsas kirstukaant meenutava lae ja salakapiga söögisaaliga. Muide, ca 60 toa seas on sel lossil vaid 2, mille laed ei ole mustad või tumepruunid. Sünge värk. Ehitise teeb eriliseks see, et peatrepi asemel on sellel rõdu, kust mõisahärra sai külalisi ülevalt alla vaadates vastu võtta.
Meie suundusime edasi lääne suunas, sõites algul suht igavat autoteed, mis mingil hetkel muutus tähistatud rattarajaks - st ilusamaks. Puhkepaus justkui eile valminud Kükametsa, ptui! Kukemetsa laagriplatsil, lõunasöök Kolkja sibularestoranis. Eriti vaheldusrikast maastikku pakkus matka lõpulõik, kus sõita tuli piki Peipsi randa ja mis vanematele ja mitte liiga sageli väntavatele kolleegidele päris meeltmööda vist pold. Viimaseks ponnistuseks valis meie kvartett (mina-Urmas-Andres-JaanPoska) lühema ent raskema variandi - otsustasime minna sealt, kus kohalik mees ütles, et minna ei saa. No ja ei saanudki - jõgi oli ees ja märjad olime rinnuni.
Matka punktiks oli saun Toomihkli talus.