Peale mõningast stardikohmitsemist astub Karbon stardialasse üsna viimasel hetkel. Jumal tänat' - väljas on üle kümne külmakraadi ning minutitki ei tahaks starti oodata.
Olen sel' üritusel kolmandat korda ja nagu ikka lipsab peast läbi Leino klassikaks saanud küsimus: "Miks me seda teeme?" Alustame jalgsi. Otsime üles kolm lähimat punkti ning siis veel paar järve, mis asuvad suusateedest kaugemal "sisemaal". Hilisemate võimalike järjekordade kartuses teeme ära ka vaheülesande - snow-tube'ime (polegi ammu kelgutanud:) Ca 2 tunni möödudes oleme tagasi staadionil ning jätkame suuskadel. Juba esimest suusapunkti võttes saan aru, et oleksime pidanud kohe suuskadel alustama - tempo vahe on muljetavaldav. Eriti mõnus on suuskadel tuhiseda järvedel, Karboni külalisliige Alo satub off-road sõidust vasikavaimustuselaadsesse olekusse. Kohtame ka rattureid ning tõukekelgutajaid, mõlemad näivad tänastes oludes suhteliselt ebaratsionaalsed valikud. Nt Urmas kurdab peale võistlust, et Meelise ratas külmus ära, mistõttu pidid Aatomikud jalgsi jätkama.
Ega meilgi kõik libedalt lähe - teeme trajektoori valikul vea, ei arvestanud, et metsasihid on suuskadel läbimatud - mõttetu ringi tõttu kaotame aega ja tuju. Hoogu ja indu pidurdab ka Leino jalakramp. Imeilus ümbrus kompenseerib ebaõnne.
No comments:
Post a Comment