Täna purjetame Karolina-nimelise poolatariga Carter 30, mis on tore vana kooli laev roolipinni, kitsa puidust kokpiti ja.. karjumistoruga - pole säherdust seadet enne jahtidel märganud - allveelaeva illuminaatori kujuga asjandus, läbi mille saab kambüüsi- ja tekirahvas omavahel suhelda.
Madrusteks Reet-Sigrid-Paavo, kes tutvustab oma +1te ehk Reilikat. Selgub, et tegemist on vana merekaruga, kes just tulnud Horvaatiast purjetamast ning lapsepõlves olnud isa kalaretkedel sõudjaks ja selle käigus vahete-vahel ikka mõne suurema laine kaasabil üle parda käinud.
Esimeseks katsumuseks on selgeks saada, kuidas sel tundmatul alusel soodid ja vallid käivad. Nagu meil võõrastel jahtidel on juba kombeks saanud, saame ka siin grooti üles tõmmata kaks korda - esimesel korral avastame, et mastiliik ei ole soones. Hiljem omanik selgitab, et see ei käi tal kunagi soones. Järgmiseks mureks on mittetöötav vänt - ei teagi, kas viga selles, et soot liiga jäme või vints liiga palju päevi näinud - igatahes paudime-halsime vändata. Tänase tuulega (7-8 m/s) on see suht huvitav ettevõtmine. Poole sõidu peal avastan, et kontrasoot on ka olemas, aga targu oleme selle ühendamata jätnud.. Mõte oli muidu harjutada täna mees üle parrast, aga hea, et purjed üles saime ja mõned paudid-halsid tehtud.
Karolina on hoolimata väikestest viperustest tore tegelane ning võib täitsa juhtuda, et satume tema tekile tulevikuski.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment