Merehädas: Liselle pihtas-põhjas

Plaanid on meil ilusad: purjetada järgneva nelja päva jooksul Hiiumaale Orjaku sadamasse ja teha vahepeatused Dirhamis, Pakril ja Hiiumaa laidudel. Meie käsutsuses on kaks rendijahti: Liselle ja B31. Esialgse plaani kohalselt pidime mereretke alustama homme hommikul, aga kuna ilmateade on tuulega kitsi, tekkis mõte startida poole seltskonnaga juba täna, et homme oleks 4 tundi edumaad.

Miskipärast on tänane mereleminek mulle täiesti vastumeelne - olen viimastest pingelistest eelarvepäevadest tööl kurnatud ning üleeilsest Soomeskäigust veel väsinud. Suhtlusviis: vinguv. Veel tunnike enne starti pole otsustanud, kas minna või mitte.. OK, lähen siiski - ega suurt vahet pole, kas magan siin, kodus, või laeva kois!

**

Uudishimulik inimene nagu ma olen vaatan ikka tavaliselt jahile astudes üle, mis-kus-kuidas. Aga kuna täna tulin siia ju ainult magama, siis ei hakka millessegi süvenema - olen seekord passiivne reisija e turist.

Nagu merelemineku puhul ikka, start venib (kütuse võtmine, Kaupmehe paadi täispuhumine jne). Saame sadamast välja 9 paiku. Laine on täitsa olemas, kuid tuul vaikne, paar m/s. Tavapärane läänetuul sunnib meid sõitma mootoriga. Proovisõidul käies selgus meie üllatuseks, et Liselle on aeglasem kui B31, aga näib, et mootoriga liigume teistest kiiremini. Vaatame ära kauni päikeseloojangu. Pimeduse hakul tõmbame üles ka genu ning saame tänu sellele 4-sõlmese kiiruse kohati üle 5-sõlmeseks. Ca poole maa peal on tuul juba korralik (oh oleks ta ometi õigest suunast, küll siis purjetaks!), pagid lähevad kohati nii tugevaks, et rullime genu väiksemaks. Kuid niiviisi tekivad sellesse voldid - võtame ta hoopis maha. Kuna mootoriga sõit pole kunagi mu lemmik olnud ja väsimus on tappev, keeran koisse magama. Südaööni on jäänud tund.

**

Kohutav kolakas, teine, kolmas.. Appi, jaht karil! Röögin: "Tagasi, ta-ga-siii!" Loomulikult poisid juba üritavad seda teha. Hüppan magamiskotist välja ja torman tekile. Meri mässab. Raksatus järgneb raksatusele.. Tundub, et kõikjal meie ümber vaid kivid. Taamal paistavad sadamatuled, ca 1,5-meetrine laine lööb üle teki (hiljem kuuleme, et leidsime Läänemere selle öö kõige tuulisema koha üles: puhangud kuni 16 m/s). Peaks helistama ja sadamat informeerima (piirivalve on selleks hetkeks meid tuvastanud, väljavõte piirivalve päästeraportist: "01:15 Nägime alust Lohusalu poolsaare tipule liiga lähedalt mööda sõitmas". Toomas suhtleb päästeteenistusega. Püüan helistada teise jahi seltskonnale, aga ei Paavo, Elis ega Peep taha mu kõnele vastata. Helistan sadamakapteni mobiilinumbril. Ka tema ei vasta. Tõsi, mingi aja pärast helistab tagasi, aga suurt targemaks see kõne mind ei tee - ei oska ju täpselt öelda, millise kivi otsas oleme. Võtan prože, et näidata ümbritsevale valgust, et sotti saada, palju neid kive siin on. Krt, kuidas see prože põlema läheb? Ma ei nuputagi seda välja. Annan lambi edasi Antsule. Tunnen end üsna saamatuna.

Mulle on kogu aeg tundunud, et liigume vaikselt avamere poole (poistel on õnnestunud vähemalt vöör merele pöörata), aga prože kinnitab mu kahtluse, et me pole meetritki liikunud: üks suur kivi, mis asub ca 10 meetrist jahist sadama pool, on raudse meelekindlusega meist samal kaugusel. Tüürpoordi lähedal on veepinnal teine suur kivimürakas näha - mitte mingil juhul ei tahaks temaga põkkuda. Pakkpoordis kive ei paista, aga küllap neist seal allpool veepinda puudust pole.

Oleme lootusetult kivides kinni. Leino saadab kõik madrused kallutama. Olen kiiruga haaranud päästevesti, aga seda on enne kandnud vist keegi eriti kõhna - igatahes ei ulatu selle rihm mulle sabinas kuidagi ümber. Läheb mitu sekundit enne kui vest parajaks saan. Kallutamisest ei mingit tolku! Viimase võimalusena proovime purjed üles tõmmata, et jaht maksimaalselt kreeni ajada (tunnistan, et olen ka kunagi varem väikese jahiga kividel kinni olnud ning tol korral oli šveitslasest kapteni kreeniotsustest abi). Genu saame vaevata üles, aga grootvall on stopperis.. Kus see stopper asub? Jälle tunnen end saamatuna. Olen ka varem korra Lisellega sõtnud, aga praegu on küll selline tunne, et olen siin esimest korda. Selgub, et stopper masti juures. Nii, purjed üles ja.. ime, saimegi liikuma, võtan prožega valguse näitamise enda peale, kaugeneme kivist meetri.. paar.. kuni mootor sureb välja. Sellel hetkel loobume ja võtame purjed maha. Tuul kannab meid esialgsesse kohta tagasi (hiljem selgub, et liikusime vaid purjede jõul, kruvi ja pool tüüri olid juba ammu läinud - kui oleksime end kividelt lahti saanud, oleks jaht olnud niikuinii juhitamatu ning oleksime tõenäoliselt paiskunud kalameeste võrkudesse ja kividega põkkunud kusagil muuli otsa pool).

Üks on selge: omal jõul ära me siit ei saa. Mis edasi? Edasi käib kõik väga kähku. Keegi postest, vist Ants, hüüab äkitsi, et vesi laevas. Tõepoolest, kreenis on vesi kohati põlvini - see ei saa olla pilsivesi, lekime! Püüan aru saada, kust vesi sisse tuleb ja kui kiirest tase tõuseb - üsna tulutult: auku kusagil ei paista ja laev loksub hirmus kõvasti. Paremal juhul kiilu tihend, halvimal... Kapteni korraldusel lülitan sisse pilsipumba. Veetase hakkab tasapisi alanema. Pakin läppari veekindlasse fliisi ja viin selle vöörikajuti koisse, viskan sinna ka magamiskoti (pole vast hea sulekotti sisse soolata). Vaatan, et Antsu fotokas on kindlas kuivas kohas, tõstan juhtmed ja kõik elektoonika lauale, panen koduvõtmed taskusse ning tõmban tormikad selga - midagi muud väärtuslikku kaasa haarata ei oska.

Anname piirivalvele teada, et ei lahku pardalt, üritame veel.. Lõpliku hoobi annab elektrikatkestus, pump seiskub. Saame küll elektri tagasi, kuid ei tea kui kauaks, risk läheb juba liig suureks - langetame raske otsuse jahilt lahkuda.

Väljavõte piirivalve raportist:
01:30 Helistas OIMSK-korrapidaja ja teatas, et nähtud alus on merehädas ja andis meile jahi kontakttelefoni
01:35 Op.paat lahkus sündmuskohale
01:40 Op.paat tagasi. Lähenemine ebaõnnestus, kuna võrgud ees
01:45 OIMSK-korrapidaja kõne, teatatud olukorrast
01:46 Jahiga telefoni teel ühendus, täpsustatud olukorda jahil
01:55 Telefonitsi info, et jahil 4 inimest peavad aru, kas hüljata alus või mitte
01:56 Telefonitsi info, et jahilt ei lahkuta
02:02 Helistati jahilt, et vesi tuleb sisse ja vool on kadunud (Mingil hetkel voolu pole, kuid õnneks tuli see tagasi. Võimalik, et mingi lühis?)
02:03 Teatatud olukorrast OIMSK-korrapidajale
02:05 Op.paat sündmaskohale
02:11 Kõne jahiga. Täpsustatud olukorda - inimesed tulevad jahilt maha
02:15 Op.paat jahi poordis (Siin on ainus hetk sellest ööst, kui tunnen tõesti hirmu - ma lihtsalt ei julge libedast jahiahtrist piirivalvepaati hüpata)
02:17 Op.paat hakkab sadama poole liikuma, pardal 2 hädalist
02:19 Op.paat PVK-003 poordis kaks inimest kaatrile võetud
02:20 Helistas OIMSK, uuris olukorda (Kuuleme kommentaari: "Naised päästetud, nüüd läheme meeste järele!" Ei tea, kas Ants on sest teatest ka pisut häiritud..)
02:26 Op.paat uuesti välja
02:32 Op.paat jahi poordis
02:34 Op.paadis viimased 2 hädalist ja hakkasid suunduma sadama poole
02:36 Op.paat tagasi koos hädalistega. Lõpp hea. Kõik hea.
Ka need kaks viimast lauset on väljavõtt piirivalveraportist, mitte minupoolne kirjanduslik lisand. Põhimõtteliselt olen piirivalvega nõus - kõik oleks võinud ka palju hullemini minna..