Haiguslehtedega on mul kehv suhe. Nimelt pole mul kümne tööl käidud aasta jooksul õnnestunud nendega ühelgi korral kohtuda. Haige olen ikka olnud. Näiteks ükskord kukkusin hobuse seljast maha ja nikastasin jala. Paar korda olen end lihtsalt kehvalt tundnud ja terve päeva kodus olnud. Alati on parim rohi mu haiguste raviks olnud pikk uinak. Nii tõsiseks, et peaks tervise pärast kaheks järjestikuseks päevaks koduseinte vahele sulguma või lausa perearsti juurde minema (mul on tegu ta nime meenutamisegagi), pole mu haigushood veel kunagi kujunenud (ptui-ptui-ptui!)
Ja nüüd siis pikk-pikk haigusleht.. Mida sellega peale hakata? Üleeile käisin Hiiu metsas jalutamas.. Mõnus!
Eile koeraga Pääsküla rabas, kuhu Lembitu eestvedamisel on väga toredad matkarajad tekkinud.. Ilus!
Täna lapsepõlve-kelgumägede ümbruses kõndimas.. Miks on need nõlvad tatsamata - kui koolis käisin, olime neil mägedel püsikliendid ja õhtul oli pea võimatu vaba mäge leida. Kas lapsi on väga väheseks jäänud või on arvutid vanale karjäärile üks-null ära teinud.. Aga äkki need kelgumäed ongi süüdi, et ma haiguslehtedega nii vähe kohtunud olen? Juba kooliajal mõtlesin, et miks küll mina kunagi koolist puududa ei saa..
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment