Saabun peale kaht lähetuspeäva väsinuna Arlanda lennujaama. Kuna lennuni on paar tundi aega, lööme Kitija ja Evelinaga lobiskledes ja šopates aega parajaks.
Õnneks läheb minu lend esimesena. Tšau-pakaa ja oma ootesaali! Enne lennulkoridori siirdumist juhtub aga midagi ootamatut. Mind arreteeritakse. No või midagi sinnapoole - "võtab rajalt maha" kaks erariietes politseinikku tirivad mind rivist eemale. ID-kaart võetakse ära - selle ümber koonduvad eemalasuva laua taga 4-5 politseinikku. Helistatakse kusagile, uuritakse midagi.. Samal ajal hakatakse mind küsitlema: millal saabusin? Kus käisin? Mis tegin? Kas olen üksi? Jne. Nagu filmis! Mu vastused on vist suht segased - nt sellele üksiolemise-küsimusele on suht raske vastata - olin hetk tagasi Jaanusega sabas seistes juttu ajanud ja enne seda olin ka ikka kogu aeg kellegagi koos olnud, samas reisisin ikkagi üksi.. Esimene reaktsioon oli ebakindlusest tingitud ehmatus, et ehk tegingi midagi valesti, sest pole ju sagedasti vaja poliisiga suhelda.. Küsimustelaviini all asendub see aga põnevusega.. Piinlik, aga ma omamoodi isegi naudin seda mängu. Väga pikalt mulle neid erksaid hetki siiski ei pakuta - vabandatakse ja lastakse lennule.
Selgus, et olen väga sarnane kellegagi, kes on hiljaaega mingi kurja teo toime pannud.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment