Mu vanaema Helgi kandis alati pakse pruune puuvillaseid sukki, mida hoidis üleval sukahoidja, enamasti roosa või helebeež.
Ema-Margot on aga juba sukapüksipõlvkonnast - nailonsukad vallutasid nõukogude naiste jalasääred. Ilmselt oli siiski suhteliselt defitsiitsete esemetega tegu - meenub, et emal oli isegi spetsiaalne sukapüksiparandamise seade kodus olemas.
Mina olen kombinatsioon kahest eelnevast: materjal on nailon (vms), aga vorm sukk. Sukad seisavad erinevalt vanaemade ajast üleval kummiga ning ausalt öeldes ei tule enam meeldegi, et mingeid muud lahendused (loe: sukahoidjad) ka olemas on. Tõsi, filmides ikka silkab sukahoidjaga näitsikudi ringi, aga ma tõesti mõtlesin, et see vidin on vaid ilu pärast, mtte praktiline.
Kuni tänaseni. Nimelt panin jalga uued pidulikud kevadel San Franciscost ostetud sukad.
Esimesed ebamugavused saabusid paarsada meetrit kodust, Estonia teatri juures, kus parem sukk hakkas alla vajuma. Draamateatri juures tundsin ennast juba väga ebamugavalt ning olin sunnitud üsna siivutult keset tänavat sukki kohendama. Mida edasi, seda tihemini tuli seda ptotseduuri korrata. Oleksin nõus ebamugavusest pääsemiseks ükskõik mis hinnaga ostma uued sukad, kuid vanalinnas sellisel kellaajal ühtki sukapoodi avatud pole.
Meenub artikkel piinlikest seikades, kus üks proua kirjeldas, kuidas tal suure saali ees esitluse ajal kukkus sukk alla - õnneks varjas jalgu poodium ja ta lahendas piinilku olukorra pillates esitluse lõpus pastaka maha - ning tõstis seejärel üles kaks kärbest ühe hoobiga..
Linnateatrisse jõudes selgus karm tõsiasi - "Meeletut" mängitakse Pööningusaalis - just trepist kõndimine on see, mis minu praeguses olukorras kõige ohtlikum. Esialgne situatsiooni koomilisus kaob ning ausõna ei ole situatsioon enam naljakas.. Tõmblevate suunurkadega hakkan võtma ettevaatlikke samme.. üks aste.. kaks.. ja nii edasi kuni pööninguni hinge kinni hoides..
Loo moraal: igal naisel peaks garderoobis olema sukahoidja.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
1 comment:
Peaksin lisama ühe, vist ikka igiammuse tõdemuse, et sukahoidja on praktiline atribuut seni, kuni see oma üleasnnet ja ainult seda hoidmise funktsiooni täidab. Kuid nagu kogu riietumise puhul, aluspesu kaasa arvatud, on oma kindel osa eksponeerimisel. Nagu on isased pardid "ilusamad" emastest, on sellel ka oma looduslik funktsioon. Isaspardi kirjum sulestik on peibutus"riietus", et ema saaks poegi kaitsta ja röövli tähelepanu kõrvale tõmmata. Sukad koos sukahoidjaga on seda lisaks praktilisusele sama, vaid inimeste maailmas. Mida keerukam ja raskem on pakutav ahvatlus, seda väärtuslikum. Enamasti mõeldakse aga puuduv juurde. Sukahoidja on meestele just see, mida kasvatamatu roppsuu peab roppuseks, seksikalt ja just seda pinda kandev riietumine koos kogu atribuutikaga on aga sugu edasi kandev täiesti arvestatav osa meie elus. Kes selle osa on kaotanud, muutub tõredaks ja vihkavaks, kelles mingigi seksuaalsuse alge on säilinud, tervitab seevastu kõike alati. Milleks siis muidu meeletu naiste aluspesu reklaam? Kas ainult selleks, et naisel oleks mugav? Ei, ka selleks, et olla peibutav. Ja see ongi hea. Minu rumala arusaama kohaselt on lötendav roosa pesunööril lihtsalt jälk, ahvatlev ja pilkupüüdev aga otse loomulik inimlik osa tervikust. Sukad ja sukahoidja on ka minu jaoks ikka teatud mõttes salapära, olgu nende kandja sellest hoopis praktilisemal arusaamal. Siiski, tänapäeval peaks sukkpükslus olema sama igand, nagu on praegu nailonpintsak meestel. Naiste jaoks ongi riietumine eevalikkusest kasulikkuseni eeskätt ekspositsioon ja kui see endale korda läheb (miks ei peaks?), siis kestame edasi nii rahvana kui tervete ja emotsionaalselt tugevate inimestena. See on minu suhtumine ega pretendeeri absoluutsusele. Aitäh, et kirjutasid.
Post a Comment