Nagu Vahemere piirkonnale kohane, pakutakse merekarpe igas ranniku toidukohas. Turult saab kilo vaid ca 40 EEKi eest.
Lõputu valik Läänemere kalda elanikult tundmatuid kalu..
Üheltki õhtusöögilaualt ei puudu rannakarbid oma tuntud headuses (hind ca 160 EEK/kg). Tundub, et Horvaatias on kehtestatud roogade ühtse hinnastamise poliitika - ükskõik, kas tegu oli noobli resto või plasttoolidega toitlustusasutusega, salat maksab ikka alati 15 kuunat ja tomatisupp 20 :). Algul oli harjumatu, et salat on siin maal alati maitsestamata, kuid tegelikult on mulle väga meeltmööda, et saab ise salati maitset tuunida. 
PS, Tomatisupp on siin ikka väga kehv: peotäis riisi, mis valatud üle tomativärvilise soustja vedelikuga. Foto: http://www.pollsb.com/photos/o/27749-tomato_rice.jpg
Nobody's perfect ehk Horvaatia õudus: rasvas keedetud jahuplönnid kodumaiste toiduaarete messil.
Hiidkrevett eelroana..
..ja salatigarneeringuna.
Meie igapäevane leib oli grillitud värske kala mangoldiga (meie keeli spinatiga), mis serveeriti enamasti hautisena koos kartuliga. Isti saare lõunakõrtsis oli spinat asendatud valge peakapsaga. 
Mu tippsöögielamuseks kujunes Zadari vanalinnas mekitud merikuratiga kalasupp (tõsi, suppi oli siin vähe, aga kuradit see-eest palju:).
Hoolimata sellest, et söömaajad kestavad paar tundi, siis magustoiduni me tavaliselt ei jõua- salat-supp-praad on seks ajaks oma töö teinud). Magustoiduks on tänavalt ostetud nektariinid ja jäätis - jäätiselette leidub promenaadidel iga paarikümne meetri tagant, üks uhkem kui teine. Janu kustutame majaveiniga (liitri hind 150 krooni kanti), mis kõige paremini mekib Zagrebis Dalmaatsia rahvusrestoranis ning on kõige kahtlasema järelmõjuga Kornati rahvuspargis Luchica lahesopi kodukõrtsis. 
Plagiaat või puhas juhus?
Mis täpsemalt Horvaatias juhtus, loe reisiblogist.
No comments:
Post a Comment