Kogu kurja juur on selles, et armastan värket õhku ja magan lahtise aknaga. Isegi praegu, kesktalvel. Loodan siiski, et kohutavas energiaraiskamises mind ei süüdistata, kuna – magamistoa radiaator on maks 2/5.
Õnnetuseks avaneb aga magamistoa aken südalinna poole, kust hooti kostub igasugu müra. Suvel on mu suurimad "sõbrad" varesed ja kajakad – nad alustavad oma igahommikuse kisakooriga ca kell neli - ning südaöised purjakil noored. Talvel on ses suhtes lihtsam, et inimesed ja linnud siiski pimedal ajal ei kraaksu. Kuid näib, et linn nagu looduski ei salli tühja kohta: viimastel öödel tegutsevad tänavail aktiivselt lumevedajad. Iseenesest hea, et varsti saab kahesuunalistel tänavatel taas kahes suunas sõita. Kuid mitte nii hea, kui töö käib magamistoa akna all ja näib, et kiirusega 20m/öös.
Imekombel unetus mind üleliia ei häirigi, mõlgutan mõnuga oma mõtteid ja hõljun unepiiril.. kuni järsku ca kl 7 lõpetavad „lumerobotid“ oma öödisko ning.. kuulen linnulaulu. Huvitav, kes see on? Laululinnud peaksid ju praegu olema oma iga-aastase tuusikuga reisil Egiptuses või Marokos..
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment