Üks hea põhjus, miks elame praegu Hispaanias, on hea söök. Esimene kokkupuude kohaliku köögiga oli AutoGrill-nimeline
kiirsöögikoht kiirtee ääres. Mikrouunis üles soojendatud kuivanud praekala ja köögiviljaollus.. olid lihtsalt kohutavad! Teine söögielamus pärineb pargi kohvikust. Tellin paella valenciano (Anthony küll soovitab seda mitte võtta, aga muud kõhtutäitvat ei hakanud ka silma). No parem kui kiirteetoit, aga tunduvalt kehvem kui.. kasvõi Delta Plaza bistroos. Ei suutnud ringi lendavad neoonrohelised papagoid seda elamust palju parandada. Järgmine katse: lõunatame vanalinna restoranis. Kehv mis kehv ja üldse mitte seda raha väärt, mis maksime! Vaikselt hakkab tekkima toidukapriisitari tunne..
Kohalikus köögis pettununa astume sisse kauplusesse, millel silt „Ruccki dovari“, ostame heeringat ja hapukoort ning keedame kartulit kõrvale. Nii palju siis eksootilisest söögiorgiast! Ah jaa, ainus eestimaine kaup selles poes oli.. Saku „Kiss“ siider. Eestis on ju palju suurepäraseid toiduaineid, miks just räbusiider meie produkte siin maal esindab!!?
Õnneks edasi hakkas kõik ülesmäge minema: avastasime, et kauplustes on siin toidu valik tunduvalt laiem kui kodumaal ning materjal (nt liha) kvaliteetsem ja paremini eelprepareeritud. Nii saigi õige pea selgeks, et linna parimaid roogasid pakutakse meie kodu-cafe Calle Altas. Bienvenido! *****
Lõpetuseks sõnastik kaladest, mida turult ostes on kindla peale minek:
lubina – ahvenla lähisugulane
caballa – makrell
dorado – karplane a la latikas
caballa – makrell
dorado – karplane a la latikas
Tundmatu, ent imemaitsev värske valge kala
Kuidagi juhtus nii, et ühel täiesti tavalisel hommikul on laual foie gras ja portvein. Või ehk siis ikka ei ole tavaline hommik..
Carpccio
No comments:
Post a Comment