Tapas & Copas

Otsetõlkes kõlaks see "Mütsid & karikad", veidi tabavamalt aga "Ampsud & topsid".

Meie uues kodulinnas pole vist baari, millel ei ilutseks kutsuvat sildikest „Tapas“. Vahel lisandub sellele ka „Copas“. Siit tekkis mul küsimus: mis on vahet tapasel ja eelroal? Restoranide menüüdes on kummalegi pühendatud eraldi peatükk.

Tapas on omaette toit. Eelroa valimine eeldab aga, et tellid lisaks ka pearoa. Tavaliselt on baaris ca 10 erinevat sorti tapast. Vahel serveeritakse tapas tasuta, ent tuleb olla ettevaatlik: mõnikord tuuakse tapasetopsikesed lauale tellimata ning hiljem lisatakse söödu eest arvele. Maksime tänavarestos niiviisi mingite mõttetute vorstiviilude ja tshipside eest - mis vaid suure nälja ja aja parajaks tegemise tõttu alla läksid - korraliku summa. Seega, kui ahvatlev ei näi, siis ära puutu!

Traditsioonilselt olid tapased suupisted õlle vm joogi kõrvale ampsamiseks, et kõht korisema ei hakkaks ja et oleks põhjust järgmist klaasikest tellida. Algsed tikutoidud võivad tänapäeval tähendada ka tervet portsjonit. Tapased võivad olla nii külmad (nt oliivid, sink meloniga) kui soojad (nt praetud kalmaar, omlett). Isegi supp võib olla tapas. Ühesõnaga, mis iganes, mis päris prae mõõtu välja ei anna ega ole magus.

Aga erinevus eelroast on minu jaoks ikkagi suht segane: nt ühes meie kodu lähedases restos on vene salat (meie mõistes harilik kartulisalat) kirjas tapasena, aga kartulisalat (koore ja majoneesita kartulisalat) eelroana. Aga ju on sellega nii nagu paljude teiste asjadega siin maal: igaüks teab, et majoneesita kartulisalatile järgneb pearoog, aga majoneesiga salatit süüakse vaid tapasena:)

Niisiis, tapased on Hispaanias väga popid ning ehk on üheks põhjuseks ka see, et nagu juba varem kirutud, on restoranitoit siin kehv. Hoolimata majandussurutisest, mis Hispaanias aina hoogneb, on baarid-restod siin pilgeni rahvast täis ja lauad tapastest lookas. Kõige hullema toiduelamuse saime hiljaaegu kodutänava lõpus Plaza Tossalil asuvast kõrtsist, kus pakuti 14€ eest põhja kõrvetatud, ent maitsetut paellat. Tase! Aga see-eest saime mõnusa temperamentse sõnasõja tunnistajateks. Õnneks on hispaania keel meil nii nõrk, et kõigist õhus lennanud roppustest aru ei saanud.

Tapast saab igal ajal ja pea igalt poolt - lõuna- ja õhtusööki aga vaid valitud tundidel. Näiteks õhtusööki hakatakse pakkuma alles kell 9 ja mitte peale 11. Seejärel suundutakse baari või tarbitakse edasi otse tänaval. Viimase kohta on hispaanlastel eraldi sõna - botellon - tuletis sõnast botella ehk pudel. See tähendab, et pudeldatakse ehk kummutatakse pudeleid otse tänaval, lüües käega avaliku korra rikkumisele. Meenub, et inglise keele õpetaja Külli oli kunagi meile sellisest nähtusest rääkinud. Ent nüüd saan aru, mida need vahel tundub et päevi – või täpsemini öeldes öid - kestvad peod tähendavad. Nädalavahetusiti kostub meie magamistuppa nonstop lärmi ja seda nii 4-5ni hommikul. Kui mitte arvestada üht vaikset sushibaari naabermaja all, siis kõrtsid-restoranid jäävad meie kodust kaugematele tänavatele. Kust siis see lärm ja tunne nagu elaksid baari teisel korrusel? Aknaid ma öösiti enam lahti ei jäta, kui on palav, lülitan pigem sisse konditsioneeri. Hispaanlane pidutseb otse tänaval. Või naabermaja rõdul. Ja mitte ainult tudengitel pole nii kombeks, seda harrastavad siin ka 30+ kodanikud. Igal maal omad kombed.