Kui Valencias sajab, siis see ei ole mingid hootine hoovihma hoog, vaid sajab suure algustähega. Õues on pime ja toas on pime: kitsad linnatänavad ei lase kuigi palju valgust maanduda, parki keegi ei lähe, sest kuulus vanalinna ümber u-turni tegev Turia park, mis on endine jõesäng, muutub mudaseks ja lögaseks. Ehk siis Eesti mis Eesti! Või veel hullem - sest aknad on väikesed ja toas lambita hakkama ei saa. Mina muidugi vangerdan järjekindlalt tänavail, sest tegelikult pole ilmal ju häda kedagi: 17 kraadi ehk siis harilik vilets kodumaa august. Ent siin mattub linn päevapealt masendusse. Inimestel pole enam kusagil olla, kuna paljud kodud on siin sellised, kus parema meelega ei elata – elu käib tänaval, kohvikutes, baarides.. Maapind pole siin veega harjunud – too ei oska kusagile minna. Veel nädal aega tagasi imestasin, miks siin poes kummikuid müüakse! Nüüd puudub vähe, et ise ostaks ka kummikud - kõik kingad on läbi vettinud..
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment