Lihakombinaadis

Ja seda mitte mingis kaudses ega ümbernurga mõttes, vaid täiesti otseses - käisin täna Eesti suurimas lihakombinaadis. Pikkus 600 m, töötajaid 900, iga päev tapetakse hunnikuviisi loomi, toakõrgused ja -pikkused suitsuahjud, igasugu uued-huvitavad elukutsed (lehmale kuuli pähe laskja, kõhulahtilõikaja, udaraeemaldaja). Väljakannatamatu hais. Vorstitootja argipäev. Huvitav, kas nii nagu Eestsi Posti juht käib detsembris kirju sorteerimas, rotateerub ka siinse kombinaadi juht, käies pühade eel soolikaid välja laskmas?
Ma ei mäletagi, millal see täpselt oli, kui liha söömisest loobusin - igatahes juhtus see kunagi ülikooli ajal, kusagilt käis läbi uudis, et on paastuaeg ja kuni lihavõtteni liha ei sööda. Me Meritiga siis otsustasime, et ärme me ka söö. Merit hakkas paastuaja möödudes taas liha võtma (tõsi, hiljem ta loobus sellest), mina ei hakanudki enam mitte kunagi sööma ei siga ega lehma - selliseid suuremaid loomi, neid, keda just siin kombinaadis nülitakse. Järelikult olen lihata hakkama saanud varsti 10 aastat.. endalegi üllatuseks.
Tegelikult ulatub mu liha suhtes vaenulik hoiak lapsepõlve - nõuka aja lasteaeda, kus kästi taldrik tühjaks süüa. Minu jaoks olid suurimad vaenlased leivasupp, piimasupi nahk ja suured pekitükid (väga sarnased nendega, mis siin viinerimassis hulbivad). Ei suutnud neid endale sisse ajada - süda läks pahaks. Nutikas laps leiab lahenduse: hakkasin lihatükke poetama laua all olevasse sahtlisse joonistustarvete kõrvale. Operatsioon kulges edukalt kuni.. kasvataja mu laovarud ükskord avastas. Häbi ja trauma, kogu eluks.
***
Teel Tallinna oleme vappenäljas ning rebime lahti kombinaadi poest kaasa ostetud vorstipakid. Mõne tunni eest nähtud šokipildid (konksu otsas rippuvad verd tilkuvad pead, lehmalt naha maha tõmbamise masin jms) on näljase hundi rinnale kui hane selga vesi.