Nähes hommikul vihma ja tundes tubli plussi, ei teki just lootus suur, et täna saab uisutada. Lootus ei kasva ka siis, kui Bert tõstab kärust välja räätsad, matkauisud, jäänaasklid, bahillid, suusakepid. Sest selle tegevuse taustaks on jäätu kraav ja lirtsuv metsaalune. Rahvas venib ehk tõupuhteestlaslikult ei saa algul kuidagi vedama (st stardipunktist minema) ja mul on tõsine kahtlus, et pärast ei saa pidama ehk me ei jõua kella kaheks Ingridi sünnipäevale.
Ja ei jõudnudki, sest kell kaks oleme alles uiskudel - olles seks ajaks läbinud räätsadel paar kilomeetrit ja testinud uiskusid teele jäänud sopilistel rabalaugastikel. Uskumatu, saabki uisutada! Kohati on küll jääl väike veekiht ja kohati kostub raginat (nt fotograafile poseerimise hetkel tuletab raksatus meelde, et seisma ei tohi sellisel poolkõval jääl uisutades jääda ning kaasuisutajatega tuleb pikivahet hoida).
Kell kaks on ka pöörihetk. Info, et nüüdsest hakkavad päevad pikemaks minema on igati lohutav, kuna hakkab juba hämarduma.Aga mis ma ikka kirjutan-kirjeldan - pildid räägivad paremini.
***
Epiloog: ostan järgmisel päeval jõulukingiks 2 paari räätsasid. Rabad, hoidke alt!
No comments:
Post a Comment