Neitsi Võllas..

Ehk väisame Lihula kandis asuvat Neitsi-Võlla (teistel andmetel Nätsi-Võlla) kaitseala. Eesmärgiks testida tutikaid räätsasid, hinges ka lootus rabajääl uisutada. Kuid Viruna-vanale, Mardile helistades selgub, et uisku pole mõtet mätaste vahele kaasa vedada, kuna Neitsi raba paikneb tavapärastest tunduvamalt kõrgemal, olles kokku kuhjunud suure järve kohale (vana usub, et raba all asub tänini hiiglaslik veekogu, mis ühendab omavahel rabajärvekesed), mistõttu seal kõik lirtsuvat.

Neitsi-Võlla raba on masside poolt (veel) avastamata, seda vast oma raske ligipääsetavuse tõttu. Rappa pääseb vist ka otse Viruna talu juurest viivat rajakest pidi, aga mõttekam on sõita järgmise teeristini ja siis hoida muudkui vasakule - kuni suur kraav tuleb ette - sinna äärde me Sahvri pargimegi. Tee lõpus on üle kraavi langetatud mõned kasetüved, mida mööda saab kuiva jalaga üle mitme meetri laiuse voolava vee. Seejärel tuleb läbida mõnisada meetrit rajatut metsa ning alles siis jõuame raba serva. Siin paneme alla räätsad, kuna ilma muutub liikumine vaevaliseks - peremehel oli õigus - maa pole siin erinevalt ülejäänud Eestimaast veel külmunud ning jalg kipub räätsata liiga sügavale vajuma ning ähvardab märguda. Mõnisada meetrit rabapinda ning jõuamegi järvistu äärde - siin on palju väikeseid järvekesi, mis omavahel kõik ühendatud. Imeilus! Kujutan ette, et veel imem ilus on see pilt sügisel, kui loodus pole veel mustvalge. Soojemal aastaajal saab seda ilu siin imetleda ka veetsi, kanuudega - mõned kanuud on jäänud siia ka talvituma, mis mõjub nende vormile ilmselt laastavalt. Jääle astudes hakkab see kohe ragisema. Kuigi meil on vahetusriided kaasas, pole Neitsi-Võlla paik, kus tasuks väga sissekukkumisega riskida - kohe kalda ääres on nii sügav, et suusakepp põhjani ei ulatu..

Lahkudes on tunne nigu ikka - tuleb tagasi tulla.