Kartulivõtt on küll nii tavaline asi, et ei vääri sentimeetritki ühegi normaalse inimese blogiruumi! Aga mulle meeldivadki tavalised asjad. Ja normaalne (ehk matemaatilist keeli mood) ma ju ka ei ole. Loodetavasti.Niisiis, mida teevad tuhanded eestlased septembri-nädalavahetustel? Panevad selga kõige vanemad püksid - sellised, kust plekk enam Vanishigagi välja ei tule - sõidavad maale vanaonu esimese naise poja Oskari juurde (lähemate maasugulaste puudumisel) ning lähevad põlla pääle mängima mängu "Kummarda, kummarda, mis siis muud kui kummarda". Mängivad pikalt ja põhjalikult - tavaliselt kaks päeva jutti - kuni näpud kanged ja selg haige. Ning õhtusöögiks söövad pastat, sest isu meie põhitoiduaine, kartuli, järgi on äkitsi kadunud:)
Siin ta on: roomlaste sõjavankri väike vaene vend kartulivõtumasin. Leviala: Kogu-Eesti maapiirkond
Aga kui mingi masin on enam-vähem nii vana kui kivi, tuleb sellele lisaks kasutada ka vana head kartulikonksu.
Nii juhtub, kui Korv kohtub vana rivaali Käruga:)
Neid meeletuid kuhilaid salvedes nähes, tekib tahtmatult küsimus, mitu protsenti neist kartulitest, mis eestlased üles võtavad, ka ära süüakse? Jään huviga vastust ootama..
Epiloog: ..ja igale kartulivõtule järgneb porgandivõtt:)
No comments:
Post a Comment