liiga ekstreem sport

Täna on siis selle suve üks raskemaid päevi: xDreami öine etapp. Soojenduseks käisin teisipäeval Rakus orientimas ja sain aru, et olen roostes. Õnneks oli Leino üllataval kombel minuga väga kannatlik ning seletas ja õpetas mis hull. Mõni piiga oli veel aeglasem kui mina :)

Soojenduse karmile võistlusele teeme TTÜ majandusteaduskonna suvepäevadel - õhtul pidu, päeval triatlon. See oli üldse mu elu teine triatlon. Hoolimata sellest, et see oli maailma üks lühimaid triatlone (50m, 3 km, 1,5 km), peksis see sisemuse korralikult sassi ja pärast oli väga paha olla. Ma tõesti ei mõista, miks mina, kellel kehaline kooli ajal puhtalt tänu oivikõpilase mainele kaunim number kui 3 oli, säherdusi asju teen! Pingutuse hind oli hõbemedal. Osalejaid polnud teab mis palju - mina ja Krista.

Õhtul, kui teised pidulised hakkavad jooma ja magama, sõidame meie Veneverest Karksi-Nuia kanti xdriimima. Ilm tõotas tulla vihmane, kuid õnneks sadas vaid vahetult enne starti & öö oli kuiv. Üllatav oli juba esimene minut: tiimikaaslased saadeti kohe sardis eri suundadesse laiali - mina sain kõige pikema otsa, ca 6 km, Kati ja Krista said mind oodates tublisti sääski toita. Järgnes rattaetapp, kus tegime ühe hästi tobeda, ent väga kordumakippuva vea (võtsime rattapunkti otse läbi padriku, mis oli tõesti lausa andestamatu lollus!), mille tõttu langesime kolinal peaaegu viimaseks. Totter tunne oli kõigist teistes mahajäänuna künda tülpinult rattaga vagusid Nuia krossiraja sisse.. Hiljem õnnestus tasapisi mõned kohad kõrgemale ronida, kuid saavutasime ikkagi väga kehva koha (144/153). Jalgsiorienteerumise ülesanded olid ülemõistuse keerulised! Meid aitas tiba see, et olen käinud Tarmaku päevakutel - hoolimata lootusetust teistest mahajäämisest tekkis hasart võimatuna näivad punktid padrikust siiski üles leida. Suures osas see ka õnnestus, mis sest, et aega kulus rohkem, kui oleks olnud trahv nende punktide vahele jätmise eest. Eelviimases jalgsiorientimise punktis andsime surmväsinult alla, panime otse finishisse, kus ma oleks karjumaajavalt valutava põlve tõttu viimasest lisaülesandest, labasest ülesandest, peaaegu loobunud.

Kati käsul peaks nüüdsiis hakkama rattatrenni tegema. Tjah, see on hetkel mul nõrk lüli küll.. aga mitte miski ei kisu kesklinnas rattale. Peaks lisaks kaubikuga kutile hakkama otsima rattahoidmiskuuriga linnalähedast külameest :)

Ma pole päris kindel, kas on vaja selliseid hobisid, mille tõttu võib sandistuda, elik usun, et see oli viimane öine xDream mu elus. Päevasi võib rassida veel küll!

Vana saar

Naissaarel olen vähemalt neljandat korda elus. Kuid esimest korda jahi meeskonnaliikmena - nimelt sõidutame üht Sergei-nimelist Vene oligarhi, tema uut noort pruuti ja siinseid äripartnereid.

Tööd palju teha ei saa - minnes on üleval vaid genu, tulles groot. Paudime vaid korra, halssida ei tule niigi palju. Mootoriga siiski õnneks ei liigu. Anatoli tunneb huvi, kas purjetamine on meie hobi või oleme elukutselised.. Või sees! Ja ega sest polnud midagi, et Leino laseb kogemata (ta esimest korda LadyBirdil) seltskonnale groodi pähe ning genu allavõtmisel oleme nännipunnid. Keegi ei saanud ehk arugi, et nii ei pidanud olema. Uus asi on kiilu ülestõmbamine - Naissaare sadamasse sissesõidul on koht, kus sügavust napilt üle 2 meetri, meil kiil aga 2,5 m - see tuli siis pool meetrit üles poole sikutada.

Saarel naudime minu senise elu parimat uhhaad, mille venelased kohapeal 4-5 eri tõugu kalast kokkavad. Tuul tõuseb vahepeal 14-15 m/s, meil seltskond tublis tempos aina kaugenemas kainuse skaala nullpunktist.. Teele asumise ajaks tuul siiski vaibub & teravad elamused jäävad tulemata. Enne meid startidnud purujommis kaatrikapten Siim jääb politseile vahele. On oht, et mina kui seltskonna kõige kainem pannakse rooli. Seda ettevaatusabinõu siiski vaja pole, kuna merepolitseile me huvi ei paku ning tujukas oligarh saab kuni Piritani laineid murda.

Uus saar

Kusagilt on mu pähe istutunud mõte, et igal aastal tahaks ühe uue saare vallutada - astuda oma jalaga sellisele merest kõrguvale maalapile, kus ma varem käinud pole. Mingit tarka põhjendust sellele soovile ei järgne - ju siis on saared lihtsalt lahedad paigad, jätnud piisavalt hää mälestuse.

Kuigi tänavune norm oli Zanzibari näol juba täis, näkkas ka teist korda - sõudsime kajakkidega Aegnale.





Vihmutas, kuid väga see ei häirinud. Meist veidi hiljem startinud seltskonnas püüdis üks kogukam osaleja kahel korral Eskimo pööret sooritada, tõsi, mitte plaanipäraselt. Neil jäi igatahes retk pooleli ja Seiklejal kajakkide aastane ümberminemise norm täis. Ümberminek oleks meidki seganud, aga väike vihm pioneeri ei peatand.

Teatrihooaega alga!

Enam ammu ei alga teatrihooaeg mitte sügisel, vaid suvel. No minagi padavai vooluga kaasa! Esimene pääsuke siis tänavu Eesti Meeste laulud. Kultuurikatlas. Olin kunagise Tallinna katlamaja ruumidesse sattunud küttes töötamise ajal ja juba siis vaimustusin sealsest massiivsusest - salvestasime selle pildi isegi ettevõtte aastaraamatusse (kahjuks ei leia seda pilti kusagilt - lisaks siia hea meelega). Tollal imestasin, et kesk linna säherdused ruumid jõude seisavad..

Etendus oli ennenägematult sürr ja võimas - kindlasti liiga võimas mu kõrval istunud Inesele - kartsin tõsiselt, et selles lärmi tõttu otsustab ta beebi kohe kähku välja vupsata, ega raatsi üheksandat kuud enam emas varjul olla.. Õnneks seda ei juhtunud - tibu olevat kõvasti poksinud küll, aga jäi paigale ja kasvab turvalises paigas jõudsalt edasi! Minus kasvab aga soov minna juba järgmist suvetükki vaatama.

Pärnu suvi

Olen juba suht noores eas omale pähe võtnud, et igal suve tuleb üks nädalavahetus veeta Pärnus. Sõitsime Gerliga maha väga mitu kilomeetrit, alustades Palmse mõisast, peatudes Rakveres jne, selleks, et Pärnu pubis jalgpalli vaadata. Naljatilgad!

Nujah, oli ka veekeskus, Uue Kunsti Muuseum, (nb! selle piletiga saab tasuta väisata ka Viljandi samast asutust), Sunset (sedagi vaid söögi kujul!) Mis teha, kui suvi külm..

Suvepäevitamine..

..läks lahti!

Täna tulime Leedust firma suvepäevadelt (bussis veedetud aeg oli ligilähedane kohaloldud ajaga, grhh.. Õnneks ei pidanud ööd sõitvas kodus veetma, vaid leidsime Lätis kena peatuskoha).

Kuu lõpus MM-klubi suvepäevad

Juulis JCI omad

Augustis järg SAKi käes

..tubli kolmandik suviseid nädalavahetusi kulub koos mingi inimeste kambaga ei oskagi öelda, mida tehes - juues, seda kindlasti! Aga mis veel? Sportides? Väga minimaalselt - kuivõrd mingit naljateatevõistlust saab spordiks nimetada.. Ohtralt süües, päevitades, tantsides, kindlasti suheldes - too ongi võti, kõik see tähtsam tegevus päevade ajal.

Küsisin tagasiteel taanlannalt Anitalt, kas nad ka suvepäevitavad. "Nii kaugel? Nii võimsalt? Nalja teed või!? Milleks me peaksime? Meil pole ju kunagi midagi sellist olnud!" Miks meil siis on? Sellepärast, et alati on nii olnud - on see mingi nõuka-aja kumm, mida venitame? Oleme me nii halvad suhtlejad, et ilma alko ja tobenaljakate mängudeta barjääridest üle ei saa? Nii jaburad või mõttetud kui päevad mingil hetkel ka ei tundu, on neil mingi võim meie üle - seal juhtub igasugu asju, varisevad müürid, leitakse hingesugulasi (kasvõi üheks õhtukski:) - kui sind pole seal, pole sul järgmine nädal kohvimasina juures mingit kaasarääkimisvõimalust!

Aga Anitale hullult meeldis. Nii hullult, et lubas järgmine aasta Lätti ka tulla - mis sest, et ta siis enam meil ei tööta. Et äkki siis polegi peris mõttetu see s-päevitamine..

Püstitasime koja

Täna kergitasime Toomihkli talu hoovile tiigi kaldale püstkoja. Pästkoja mõte oli mul ammu juba olnud, aga erinevalt paljudest teistest headest mõtetest, sai see ka teoks. Talgulisteks olid Emumäe jooksust jäänud riismed (neid oli kokku tänavu rekordaev - ca 20 ööbijat!) - kelle panus piirdus lattide tassimisega. Töödejuhataja oli vabaõhumuuseumi-Hardi, kes pajatas meile ka nende ehitiste ajaloost. Palju oli abi ka Liigvalla kandis elavast Kaurist ja tema töömehest. Mitu korda küsiti, et mille pagana pärast sellist ehitist sinna hoovi vaja on, mille jaoks selle ehitustöö ette võtsime. Seda ei olegi millegi jaoks vaja - see on lihtsalt hea auraga koht.

Üks unistus nüüd jälle vähem!