Täna on siis selle suve üks raskemaid päevi: xDreami öine etapp. Soojenduseks käisin teisipäeval Rakus orientimas ja sain aru, et olen roostes. Õnneks oli Leino üllataval kombel minuga väga kannatlik ning seletas ja õpetas mis hull. Mõni piiga oli veel aeglasem kui mina :)
Soojenduse karmile võistlusele teeme TTÜ majandusteaduskonna suvepäevadel - õhtul pidu, päeval triatlon. See oli üldse mu elu teine triatlon. Hoolimata sellest, et see oli maailma üks lühimaid triatlone (50m, 3 km, 1,5 km), peksis see sisemuse korralikult sassi ja pärast oli väga paha olla. Ma tõesti ei mõista, miks mina, kellel kehaline kooli ajal puhtalt tänu oivikõpilase mainele kaunim number kui 3 oli, säherdusi asju teen! Pingutuse hind oli hõbemedal. Osalejaid polnud teab mis palju - mina ja Krista.
Õhtul, kui teised pidulised hakkavad jooma ja magama, sõidame meie Veneverest Karksi-Nuia kanti xdriimima. Ilm tõotas tulla vihmane, kuid õnneks sadas vaid vahetult enne starti & öö oli kuiv. Üllatav oli juba esimene minut: tiimikaaslased saadeti kohe sardis eri suundadesse laiali - mina sain kõige pikema otsa, ca 6 km, Kati ja Krista said mind oodates tublisti sääski toita. Järgnes rattaetapp, kus tegime ühe hästi tobeda, ent väga kordumakippuva vea (võtsime rattapunkti otse läbi padriku, mis oli tõesti lausa andestamatu lollus!), mille tõttu langesime kolinal peaaegu viimaseks. Totter tunne oli kõigist teistes mahajäänuna künda tülpinult rattaga vagusid Nuia krossiraja sisse.. Hiljem õnnestus tasapisi mõned kohad kõrgemale ronida, kuid saavutasime ikkagi väga kehva koha (144/153). Jalgsiorienteerumise ülesanded olid ülemõistuse keerulised! Meid aitas tiba see, et olen käinud Tarmaku päevakutel - hoolimata lootusetust teistest mahajäämisest tekkis hasart võimatuna näivad punktid padrikust siiski üles leida. Suures osas see ka õnnestus, mis sest, et aega kulus rohkem, kui oleks olnud trahv nende punktide vahele jätmise eest. Eelviimases jalgsiorientimise punktis andsime surmväsinult alla, panime otse finishisse, kus ma oleks karjumaajavalt valutava põlve tõttu viimasest lisaülesandest, labasest ülesandest, peaaegu loobunud.
Kati käsul peaks nüüdsiis hakkama rattatrenni tegema. Tjah, see on hetkel mul nõrk lüli küll.. aga mitte miski ei kisu kesklinnas rattale. Peaks lisaks kaubikuga kutile hakkama otsima rattahoidmiskuuriga linnalähedast külameest :)
Ma pole päris kindel, kas on vaja selliseid hobisid, mille tõttu võib sandistuda, elik usun, et see oli viimane öine xDream mu elus. Päevasi võib rassida veel küll!
Soojenduse karmile võistlusele teeme TTÜ majandusteaduskonna suvepäevadel - õhtul pidu, päeval triatlon. See oli üldse mu elu teine triatlon. Hoolimata sellest, et see oli maailma üks lühimaid triatlone (50m, 3 km, 1,5 km), peksis see sisemuse korralikult sassi ja pärast oli väga paha olla. Ma tõesti ei mõista, miks mina, kellel kehaline kooli ajal puhtalt tänu oivikõpilase mainele kaunim number kui 3 oli, säherdusi asju teen! Pingutuse hind oli hõbemedal. Osalejaid polnud teab mis palju - mina ja Krista.Õhtul, kui teised pidulised hakkavad jooma ja magama, sõidame meie Veneverest Karksi-Nuia kanti xdriimima. Ilm tõotas tulla vihmane, kuid õnneks sadas vaid vahetult enne starti & öö oli kuiv. Üllatav oli juba esimene minut: tiimikaaslased saadeti kohe sardis eri suundadesse laiali - mina sain kõige pikema otsa, ca 6 km, Kati ja Krista said mind oodates tublisti sääski toita. Järgnes rattaetapp, kus tegime ühe hästi tobeda, ent väga kordumakippuva vea (võtsime rattapunkti otse läbi padriku, mis oli tõesti lausa andestamatu lollus!), mille tõttu langesime kolinal peaaegu viimaseks. Totter tunne oli kõigist teistes mahajäänuna künda tülpinult rattaga vagusid Nuia krossiraja sisse.. Hiljem õnnestus tasapisi mõned kohad kõrgemale ronida, kuid saavutasime ikkagi väga kehva koha (144/153). Jalgsiorienteerumise ülesanded olid ülemõistuse keerulised! Meid aitas tiba see, et olen käinud Tarmaku päevakutel - hoolimata lootusetust teistest mahajäämisest tekkis hasart võimatuna näivad punktid padrikust siiski üles leida. Suures osas see ka õnnestus, mis sest, et aega kulus rohkem, kui oleks olnud trahv nende punktide vahele jätmise eest. Eelviimases jalgsiorientimise punktis andsime surmväsinult alla, panime otse finishisse, kus ma oleks karjumaajavalt valutava põlve tõttu viimasest lisaülesandest, labasest ülesandest, peaaegu loobunud.
Kati käsul peaks nüüdsiis hakkama rattatrenni tegema. Tjah, see on hetkel mul nõrk lüli küll.. aga mitte miski ei kisu kesklinnas rattale. Peaks lisaks kaubikuga kutile hakkama otsima rattahoidmiskuuriga linnalähedast külameest :)
Ma pole päris kindel, kas on vaja selliseid hobisid, mille tõttu võib sandistuda, elik usun, et see oli viimane öine xDream mu elus. Päevasi võib rassida veel küll!
No comments:
Post a Comment