Naissaarel olen vähemalt neljandat korda elus. Kuid esimest korda jahi meeskonnaliikmena - nimelt sõidutame üht Sergei-nimelist Vene oligarhi, tema uut noort pruuti ja siinseid äripartnereid.
Tööd palju teha ei saa - minnes on üleval vaid genu, tulles groot. Paudime vaid korra, halssida ei tule niigi palju. Mootoriga siiski õnneks ei liigu. Anatoli tunneb huvi, kas purjetamine on meie hobi või oleme elukutselised.. Või sees! Ja ega sest polnud midagi, et Leino laseb kogemata (ta esimest korda LadyBirdil) seltskonnale groodi pähe ning genu allavõtmisel oleme nännipunnid. Keegi ei saanud ehk arugi, et nii ei pidanud olema. Uus asi on kiilu ülestõmbamine - Naissaare sadamasse sissesõidul on koht, kus sügavust napilt üle 2 meetri, meil kiil aga 2,5 m - see tuli siis pool meetrit üles poole sikutada.
Saarel naudime minu senise elu parimat uhhaad, mille venelased kohapeal 4-5 eri tõugu kalast kokkavad. Tuul tõuseb vahepeal 14-15 m/s, meil seltskond tublis tempos aina kaugenemas kainuse skaala nullpunktist.. Teele asumise ajaks tuul siiski vaibub & teravad elamused jäävad tulemata. Enne meid startidnud purujommis kaatrikapten Siim jääb politseile vahele. On oht, et mina kui seltskonna kõige kainem pannakse rooli. Seda ettevaatusabinõu siiski vaja pole, kuna merepolitseile me huvi ei paku ning tujukas oligarh saab kuni Piritani laineid murda.
No comments:
Post a Comment