Kui teised kanuutajad jäid Virtsu silla alla magama, sõitsime Andraga Tallinna, kust suundun kohe edasi Osmussaarele. Sõiduvahendiks on laev, mis veab saare keskel asuva torni tarvis kütust - poole aasta varu korraga. Kuna kütuselaadimine võtab ca 8h, on meil just parasjagu aega selle ligi 5 km pika ja paar laia saarega sõbraks saada. Ootasin sellist suht metsast naissaaretaolist paika, kuid tegelikkus oli palju toredam: saar on suht tühi, silm ulatub kaugele. Eriti kaugele muidugi tornide otsast - meil õnnestus mõlemad vallutada. Tähelepanuväärne, et ka Reet sellega hakkama sai, kuna teadupoolest tema ja kõrgus ei sobi üldse kokku.
Kohe randudes (mingit kaid Osmul ei ole - laeva ja saare vahele pandi lauajupid, mida pidi kuiva jalaga maale sai - sadam on ideetasandil) pakuvad ilmselgete jääknähtudega kodanikud meile ühe õlle eest 10 lesta. Andres ja Leino ei ole selle diiliga nõus - krd mehed!!
Osmussaare rand on väga mõnus - liiva asemel kliviklibu ning sügavneb päris kiiresti. Kuna ilm on tapvalt palav, sullame vees ohtralt. Kõige vaatamisväärsem paik on saare põhjatipus tuletorni juures asuv pankrannik - millega olin mere poolt tutvunud Muhu väina regati ajal. Seninähtud Eesti saartest on Osmule kõige sarnasem ehk Vilsandi.
Ajas nagu ikka jäi meil puudu ja kabelisse me seetõttu ei jõudnudki. Jär tuleb tagasi minna!
Olen selle retke lõpuks ligi 40 tndi magamata olemise tõttu enam-vähem surmväsinud. Ii täpiks pean Tallinnateel rooli minema, kuna teisi kaineid ei leidu.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment