Emajõe deltas & Peipsil

Sügisel käisime siin Emajõe suursoos poolkohustuslikus korras ja suurem osa meie kambast ei olnud mitte pettunud, vaid ikka väga pettunud. Peamiselt just seetõttu, kuna sood ennast ei saanudki näha, aga laudteed vantsimine ühele loodusturistile piisavalt pinget ei paku. Mis halvasti, see uuesti, ehk siis täna ala vallutamas paadiga.

Soo on muidugi super - lõputud roostikud, milleni maatsi läheneda vast võimatu.. Kuid miskipärast arvasin, et siin on kergem ära eksida - suuremad hargnemiskohad on kenasti sildistatud ja ega neid hargenisi teab kui pajju olegi.. Eks olukord on muidugi tsipa teine suurvee ajal.

Seisev vesi? Peegeldus reedab, et pole just väga kiirevoolulise veekoguga tegu (Kogu Emajõe langus on vaid 4 meetrit!)
Vana mõrd!!
Meie oma mangroovimetsad.
Praaga - justkui mahajäetud küla. Ainsad hingelised on siin sajad linnud hoonete katusel.

Arvasin ka, et piirkonnas on tiba rohkem elu - paadimehed kihutavad edasi-tagasi, paar purjus seltskonda parvetab, i vsjo! Ei mingeid turistide ega loodushuviliste horde. Tegelikult lausa mitte ühtegi sellist ei hakanud silma. Ehk on tegu kasutamata potentsiaaliga? Võiks ju Praagale kõrtsi teha, kus külma õlut ja uhhaad pakutaks (valik ei peakski oluliselt laiem olema:)

A Mis meil sest! Haug näkkab hästi, kui palav hakkab, sulpsatan vette - elu nagu lill! Nagu Emajõe vesiroos:)

Epiloog.
Tegime ka väikese hommikuse sutsu Peipsile - st meie jaoks hommikuse, aga kalamehed hakkasid sel ajal (8-9 paiku) juba lahkuma. Hoolimata vaiksest ilmast ja imeimeväikesest lainest oli õõtsumine päris ebameeldiv, pealegi vesi vetikane - nii et suundusime õite pea juba koduseks saanud Emajõe deltasse tagasi.