Eile õhtul õnnestus lõpuks teha Pirital üks trenn, et Elis-Kati-Paavo teeksid paudil ja halsil vahet ning et Leino saaks jahiga kaile pihta (aga et ta ei teeks seda mitte liiga tugevalt).
Homme suundume nädalaks Küklaatidele purjetama.
Muljed sellest ullust ettevõtmisest kirjutame reisiblogisse.
Saturday, September 27, 2008
Saturday, September 20, 2008
Ootamatu võistlustuli
Enne Kreekamaale purjetama minemist peaks koos vähemalt korra treenima. Mõeldud tehtud. Kohale tuli meid paraku vaid kolm - Marit, Leino, mina. Kahjuks tuult polnud ning purjede all seilamise asemel tegime Sailingu kiirkummipaadiga tiiru. Kusjuures väga mõnusa tiiru - kunagi enne polnud Linnahalli jm ümbruses meritsi luusinud.
Kuid see oli vaid sissejuhatus. Nimelt ootamatult palus Volmer meil osaleda BlueSailide regatil (vahepeal tuul tõusis!). Neli sõitu, neli erinevat jahti. Meil hakkab iga sõiduga aina paremini minema. Alustasime neljanda kohaga, viimases sõidus oleme aga juba teised! Üllatusena saime ka kokkuvõttes teise koha. Ja seda hoolimata sellest, et ühe lühikese jupi jooksul meil ei õnnestunudki spinni üles saada. Või just tänu sellele? :) Tõsi, meie edu võti pesitses täna siiski kindlalt kapten Ain Pomerantsu taskus. Või prooviks ehk ühel heal päeval päris omapäi ka.. ..
Kuid see oli vaid sissejuhatus. Nimelt ootamatult palus Volmer meil osaleda BlueSailide regatil (vahepeal tuul tõusis!). Neli sõitu, neli erinevat jahti. Meil hakkab iga sõiduga aina paremini minema. Alustasime neljanda kohaga, viimases sõidus oleme aga juba teised! Üllatusena saime ka kokkuvõttes teise koha. Ja seda hoolimata sellest, et ühe lühikese jupi jooksul meil ei õnnestunudki spinni üles saada. Või just tänu sellele? :) Tõsi, meie edu võti pesitses täna siiski kindlalt kapten Ain Pomerantsu taskus. Või prooviks ehk ühel heal päeval päris omapäi ka.. ..
Saturday, September 13, 2008
Rogaini MM
Eelmisel õhtul tegime soojenduseks tiiru Lüllemäel ööbimispaiga ümbruses. Väljas on neetult külm, kraavid on muutunud jõgedeks ja tunne on kõike muud kui tuleme-näeme-võidame. Astusime ka oma liibuvates rogainikostüümides lohutuseks sisse külabaari.
Hommikul 10 paiku jõuame Karula rahvuspargi külastuskeskusesse - meie auto on parkimisrivi viimane ja selleks ta ka jääb. Päris paljud saabusid siia juba eile ja veetsid öö telkides. Ausõna ei kadesta! Kell 12 on tiim Karbon ehk mina-Süsi-Leino koos ca 800 üle maailma kokku tulnud rogainijaga (ainuüksi Austraaliast pidavat neid siin olema ca 60) maailmameistrivõistluste stardis. Esimest ja tõenäoliselt ka viimast korda elus nii kaaluka nimega võistlusel. Džiisus, miks me siin oleme!?
Teeme ülioptimistliku plaani korjata kokku ca 140 punkti. Rajavalikul saab, piinlik küll, määravaks see, et jalg nii kaua kui võimalik kuiv hoida.
PLAAN on võtta sihikule punktid kaardi edeleaosas eesmärgiga pimedaks kaugeima punktini (91)jõuda ning hommikuhakul teha läänetiir ja suure väsimuse või külmumistundemärkide korral ka sisse põigata ööbimispaika või külabaari.
TEGELIKKUS: kuni pimedani olime plaanist ees. Esimesed 12 punkti saame kätte valges, kuiva jalaga ja suurema vaevata. Punktist 91 paneme edasi meeletu hooga, kuna näib, et õnnestub ka 82 enne pimedust ära napsata! Näiv ei vasta aga tihti tegelikkusele -tammume 82 ümber ringi nagu filmitudengid Blairi nõiafilmis - ta peab olema ju siinsamas! Aga ei miskit. Ragistame niiviisi ca tunnikese, lõpuks läheme tagasi teele ning nii me selle pudelikaela läbitud saame. Punkti saame kätte, aga tuju on null (eriti minu oma), jalad villis (eriti minu omad - tegin vea, et panin tossudesse märja jala hirmus coretex sokid - jalgadele jäi seetõttu vähe ruumi ja ville tuli enneolematus koguses) ja suur soov saada kiiresti sooja ja kuiva kohta, soovitavalt horisontaalasendisse. Võtame mingis nukras bussipeatuses aja veerandtunniks maha. Sellest tuleb natuke eluvaimu sisse, et komberdada edasi järgmisse punkti nr 66. Ja sealt edasi 71 ja sealt edasi 90-sse ja sealt edasi.. joogipunkt koos matkamajakestega, kus on pehmete madratsitega narid. Uskumatu luksus! Mässime end termokilesse ja lubame 50 min und. Asend on väga ebamugav ja ma pole kindel, kas üldse selle aja jooksul sõba silmale sain, kuid teele asudes on igatahes tunne, et võiks mägesid vallutada! Ja seda me teemegi - punkt 70 on järjekordne tipp. Vastu tulev kontingent on kirju - zombiseisundis kõikuvatest sammujatest jooksjateni - see on lausa uskumatu, kuidas mõned suudavad 24h jutti joosta. Tõenäoliselt lubavad siiski ka nemad endale paar unetundi. Kaks punkti edasi kahlame turbaväljal jääkülmas rabavees. Turbavälja punkti võtmine tähendab ühtlasi, et loobume plaanist teha läänetiir ja seame sammud finiši suunas. Päike tõuseb. Rohi on kaetud härmatisega. Meie tempo on muutunud väga vaevaliseks, kuna Leino jalad ei kuula sõna. Punkt 42 jääb käeulatusse, aga jätame selle põike sooritamata - korjame vaid seda, mis jääb teele ehk siis punktid 30 ja 32 ja finišeerume peale 20 tundi 38 minutit teel olemist. Keskmine kiirus 26 min/km. Koht 273/336 (omas st XO-klassis 90/111). Julgen arvata, et aasta-kaks palub Süsi end kõnetades kutsuda ausatvalt MMi 90-ndaks :)
Nagu paljude hullude asjadega, 24h-d enam teist korda teha ei tahaks, aga oktoobri 8h-rogainile võiks ju mõelda.. Karula on nüüd ju sama hästi kui kodumets! :)
Hommikul 10 paiku jõuame Karula rahvuspargi külastuskeskusesse - meie auto on parkimisrivi viimane ja selleks ta ka jääb. Päris paljud saabusid siia juba eile ja veetsid öö telkides. Ausõna ei kadesta! Kell 12 on tiim Karbon ehk mina-Süsi-Leino koos ca 800 üle maailma kokku tulnud rogainijaga (ainuüksi Austraaliast pidavat neid siin olema ca 60) maailmameistrivõistluste stardis. Esimest ja tõenäoliselt ka viimast korda elus nii kaaluka nimega võistlusel. Džiisus, miks me siin oleme!?
Teeme ülioptimistliku plaani korjata kokku ca 140 punkti. Rajavalikul saab, piinlik küll, määravaks see, et jalg nii kaua kui võimalik kuiv hoida.
PLAAN on võtta sihikule punktid kaardi edeleaosas eesmärgiga pimedaks kaugeima punktini (91)jõuda ning hommikuhakul teha läänetiir ja suure väsimuse või külmumistundemärkide korral ka sisse põigata ööbimispaika või külabaari.
TEGELIKKUS: kuni pimedani olime plaanist ees. Esimesed 12 punkti saame kätte valges, kuiva jalaga ja suurema vaevata. Punktist 91 paneme edasi meeletu hooga, kuna näib, et õnnestub ka 82 enne pimedust ära napsata! Näiv ei vasta aga tihti tegelikkusele -tammume 82 ümber ringi nagu filmitudengid Blairi nõiafilmis - ta peab olema ju siinsamas! Aga ei miskit. Ragistame niiviisi ca tunnikese, lõpuks läheme tagasi teele ning nii me selle pudelikaela läbitud saame. Punkti saame kätte, aga tuju on null (eriti minu oma), jalad villis (eriti minu omad - tegin vea, et panin tossudesse märja jala hirmus coretex sokid - jalgadele jäi seetõttu vähe ruumi ja ville tuli enneolematus koguses) ja suur soov saada kiiresti sooja ja kuiva kohta, soovitavalt horisontaalasendisse. Võtame mingis nukras bussipeatuses aja veerandtunniks maha. Sellest tuleb natuke eluvaimu sisse, et komberdada edasi järgmisse punkti nr 66. Ja sealt edasi 71 ja sealt edasi 90-sse ja sealt edasi.. joogipunkt koos matkamajakestega, kus on pehmete madratsitega narid. Uskumatu luksus! Mässime end termokilesse ja lubame 50 min und. Asend on väga ebamugav ja ma pole kindel, kas üldse selle aja jooksul sõba silmale sain, kuid teele asudes on igatahes tunne, et võiks mägesid vallutada! Ja seda me teemegi - punkt 70 on järjekordne tipp. Vastu tulev kontingent on kirju - zombiseisundis kõikuvatest sammujatest jooksjateni - see on lausa uskumatu, kuidas mõned suudavad 24h jutti joosta. Tõenäoliselt lubavad siiski ka nemad endale paar unetundi. Kaks punkti edasi kahlame turbaväljal jääkülmas rabavees. Turbavälja punkti võtmine tähendab ühtlasi, et loobume plaanist teha läänetiir ja seame sammud finiši suunas. Päike tõuseb. Rohi on kaetud härmatisega. Meie tempo on muutunud väga vaevaliseks, kuna Leino jalad ei kuula sõna. Punkt 42 jääb käeulatusse, aga jätame selle põike sooritamata - korjame vaid seda, mis jääb teele ehk siis punktid 30 ja 32 ja finišeerume peale 20 tundi 38 minutit teel olemist. Keskmine kiirus 26 min/km. Koht 273/336 (omas st XO-klassis 90/111). Julgen arvata, et aasta-kaks palub Süsi end kõnetades kutsuda ausatvalt MMi 90-ndaks :)
Nagu paljude hullude asjadega, 24h-d enam teist korda teha ei tahaks, aga oktoobri 8h-rogainile võiks ju mõelda.. Karula on nüüd ju sama hästi kui kodumets! :)
Wednesday, September 10, 2008
Uus amet
Topelt ei kärise ehk aeg-ajalt võiks küll mõne uue ameti juurde õppida.
Täna siis esimene päev massaažikoolis. Üllatav, kui palju võib võhik mõne tunniga õppida. Ja üllatav, kui mõnus on oma kätega midagi teha.
Olen täitsa rahul, et selle koolitee jalge alla võtsin. Oleks nüüd vaid piisavalt ohvreid, kelle peal trenni teha:)
Täna siis esimene päev massaažikoolis. Üllatav, kui palju võib võhik mõne tunniga õppida. Ja üllatav, kui mõnus on oma kätega midagi teha.
Olen täitsa rahul, et selle koolitee jalge alla võtsin. Oleks nüüd vaid piisavalt ohvreid, kelle peal trenni teha:)
Sunday, September 7, 2008
Norra allikad
Eesti sügavaim allikas, maast välja purskuv veesoon, müstiline udu
- paik nagu muinasjutt.
Saturday, September 6, 2008
Peipsiääre rattamatk
AGA-laste igasügisene rattamatkamise komme on viis-pluss traditsioon. Sel korral siis soojenduseks eile õhtul orientimismäng (milleks jõudsin paraku alles auhinnatseremooniaks kohale, kuna Go Koja 1. sünipäev vajas pidamist), saun ja tantsulka.
Esimene peatus Altatskivi loss, millega tutvusime katusekivideni. Polnud varem ses lossis sees käinud - tubaderägastik oli muljetavaldav. Erit kenad muidugimõista renoveeritud ruumid eesotsas kirstukaant meenutava lae ja salakapiga söögisaaliga. Muide, ca 60 toa seas on sel lossil vaid 2, mille laed ei ole mustad või tumepruunid. Sünge värk. Ehitise teeb eriliseks see, et peatrepi asemel on sellel rõdu, kust mõisahärra sai külalisi ülevalt alla vaadates vastu võtta.
Meie suundusime edasi lääne suunas, sõites algul suht igavat autoteed, mis mingil hetkel muutus tähistatud rattarajaks - st ilusamaks. Puhkepaus justkui eile valminud Kükametsa, ptui! Kukemetsa laagriplatsil, lõunasöök Kolkja sibularestoranis. Eriti vaheldusrikast maastikku pakkus matka lõpulõik, kus sõita tuli piki Peipsi randa ja mis vanematele ja mitte liiga sageli väntavatele kolleegidele päris meeltmööda vist pold. Viimaseks ponnistuseks valis meie kvartett (mina-Urmas-Andres-JaanPoska) lühema ent raskema variandi - otsustasime minna sealt, kus kohalik mees ütles, et minna ei saa. No ja ei saanudki - jõgi oli ees ja märjad olime rinnuni.
Matka punktiks oli saun Toomihkli talus.
Esimene peatus Altatskivi loss, millega tutvusime katusekivideni. Polnud varem ses lossis sees käinud - tubaderägastik oli muljetavaldav. Erit kenad muidugimõista renoveeritud ruumid eesotsas kirstukaant meenutava lae ja salakapiga söögisaaliga. Muide, ca 60 toa seas on sel lossil vaid 2, mille laed ei ole mustad või tumepruunid. Sünge värk. Ehitise teeb eriliseks see, et peatrepi asemel on sellel rõdu, kust mõisahärra sai külalisi ülevalt alla vaadates vastu võtta.
Meie suundusime edasi lääne suunas, sõites algul suht igavat autoteed, mis mingil hetkel muutus tähistatud rattarajaks - st ilusamaks. Puhkepaus justkui eile valminud Kükametsa, ptui! Kukemetsa laagriplatsil, lõunasöök Kolkja sibularestoranis. Eriti vaheldusrikast maastikku pakkus matka lõpulõik, kus sõita tuli piki Peipsi randa ja mis vanematele ja mitte liiga sageli väntavatele kolleegidele päris meeltmööda vist pold. Viimaseks ponnistuseks valis meie kvartett (mina-Urmas-Andres-JaanPoska) lühema ent raskema variandi - otsustasime minna sealt, kus kohalik mees ütles, et minna ei saa. No ja ei saanudki - jõgi oli ees ja märjad olime rinnuni.Matka punktiks oli saun Toomihkli talus.
Subscribe to:
Posts (Atom)