Ja seda mitte mingis kaudses ega ümbernurga mõttes, vaid täiesti otseses - käisin täna Eesti suurimas lihakombinaadis. Pikkus 600 m, töötajaid 900, iga päev tapetakse hunnikuviisi loomi, toakõrgused ja -pikkused suitsuahjud, igasugu uued-huvitavad elukutsed (lehmale kuuli pähe laskja, kõhulahtilõikaja, udaraeemaldaja). Väljakannatamatu hais. Vorstitootja argipäev. Huvitav, kas nii nagu Eestsi Posti juht käib detsembris kirju sorteerimas, rotateerub ka siinse kombinaadi juht, käies pühade eel soolikaid välja laskmas?
Ma ei mäletagi, millal see täpselt oli, kui liha söömisest loobusin - igatahes juhtus see kunagi ülikooli ajal, kusagilt käis läbi uudis, et on paastuaeg ja kuni lihavõtteni liha ei sööda. Me
Meritiga siis otsustasime, et ärme me ka söö.
Merit hakkas paastuaja möödudes taas liha võtma (tõsi, hiljem ta loobus sellest), mina ei hakanudki enam mitte kunagi sööma ei siga ega lehma - selliseid suuremaid loomi, neid, keda just siin kombinaadis nülitakse. Järelikult olen lihata hakkama saanud varsti 10 aastat.. endalegi üllatuseks.
Tegelikult ulatub mu liha suhtes vaenulik hoiak lapsepõlve - nõuka aja lasteaeda, kus kästi taldrik tühjaks süüa. Minu jaoks olid suurimad vaenlased leivasupp, piimasupi nahk ja suured pekitükid (väga sarnased nendega, mis siin viinerimassis hulbivad). Ei suutnud neid endale sisse ajada - süda läks pahaks. Nutikas laps leiab lahenduse: hakkasin lihatükke poetama laua all olevasse sahtlisse joonistustarvete kõrvale. Operatsioon kulges edukalt kuni.. kasvataja mu laovarud ükskord avastas. Häbi ja trauma, kogu eluks.
***
Teel Tallinna oleme vappenäljas ning rebime lahti kombinaadi poest kaasa ostetud vorstipakid. Mõne tunni eest nähtud šokipildid (konksu otsas rippuvad verd tilkuvad pead, lehmalt naha maha tõmbamise masin jms) on näljase hundi rinnale kui hane selga vesi.
Mu isa peab sünnipäeva kord kümne aasta jooksul - seega suur ja tähtis päev täna.
Ehk väisame Lihula kandis asuvat Neitsi-Võlla (teistel andmetel Nätsi-Võlla) kaitseala. Eesmärgiks testida tutikaid räätsasid, hinges ka lootus rabajääl uisutada. Kuid Viruna-vanale, Mardile helistades selgub, et uisku pole mõtet mätaste vahele kaasa vedada, kuna Neitsi raba paikneb tavapärastest tunduvamalt kõrgemal, olles kokku kuhjunud suure järve kohale (vana usub, et raba all asub tänini hiiglaslik veekogu, mis ühendab omavahel rabajärvekesed), mistõttu seal kõik lirtsuvat.
kuni suur kraav tuleb ette - sinna äärde me Sahvri pargimegi. Tee lõpus on üle kraavi langetatud mõned kasetüved, mida mööda saab kuiva jalaga üle mitme meetri laiuse voolava vee. Seejärel tuleb läbida mõnisada meetrit rajatut metsa ning alles siis jõuame raba serva. Siin paneme alla räätsad, kuna ilma muutub liikumine vaevaliseks - peremehel oli õigus - maa pole siin erinevalt ülejäänud Eestimaast veel külmunud ning jalg kipub räätsata liiga sügavale vajuma ning ähvardab märguda. Mõnisada meetrit rabapinda ning jõuamegi järvistu äärde - siin on palju väikeseid järvekesi, mis omavahel kõik ühendatud. Imeilus! 
Kujutan ette, et veel imem ilus on see pilt sügisel, kui loodus pole veel mustvalge. Soojemal aastaajal saab seda ilu siin imetleda ka veetsi, kanuudega - mõned kanuud on jäänud siia ka talvituma, mis mõjub nende vormile ilmselt laastavalt. 
Jääle astudes hakkab see kohe ragisema. Kuigi meil on vahetusriided kaasas, pole Neitsi-Võlla paik, kus tasuks väga sissekukkumisega riskida - kohe kalda ääres on nii sügav, et suusakepp põhjani ei ulatu..
Nähes hommikul vihma ja tundes tubli plussi, ei teki just lootus suur, et täna saab uisutada. Lootus ei kasva ka siis, kui Bert tõstab kärust välja räätsad, matkauisud, jäänaasklid, bahillid, suusakepid. Sest selle tegevuse taustaks on jäätu kraav ja lirtsuv metsaalune. Rahvas venib ehk tõupuhteestlaslikult ei saa algul kuidagi vedama (st stardipunktist minema) ja mul on tõsine kahtlus, et pärast ei saa pidama ehk me ei jõua kella kaheks Ingridi sünnipäevale.
Ja ei jõudnudki, sest kell kaks oleme alles uiskudel - olles seks ajaks läbinud räätsadel paar kilomeetrit ja testinud uiskusid teele jäänud sopilistel rabalaugastikel. Uskumatu, saabki uisutada! Kohati on küll jääl väike veekiht ja kohati kostub raginat (nt fotograafile poseerimise hetkel tuletab raksatus meelde, et seisma ei tohi sellisel poolkõval jääl uisutades jääda ning kaasuisutajatega tuleb pikivahet hoida).
Kell kaks on ka pöörihetk. Info, et nüüdsest hakkavad päevad pikemaks minema on igati lohutav, kuna hakkab juba hämarduma.
Epiloog: ostan järgmisel päeval jõulukingiks 2 paari räätsasid. Rabad, hoidke alt!
Nii nagu suve soojemail nädalavahetustel pole pääsu suvepäevade eest, nõuavad detsembri keskpaigas oma osa jõulupeod. Alati.
Otsa teeb täna nostalgilises Kurtna puhkekeskuses lahti tööpidu (ehk punkarite jämm - kes ise piisavalt punk ei julge olla, see tuunitakse kohapeal). Oli lärmakas. Pold paha.
Ning järgmisele nädalale järgneb ülejärgmine nädal..
Trühvlitegemise soojenduse tegin Kenti pulmas ja peaproovi ema 60-l. Seekord on 
