Purjetamistrenn II

Täna purjetame Karolina-nimelise poolatariga Carter 30, mis on tore vana kooli laev roolipinni, kitsa puidust kokpiti ja.. karjumistoruga - pole säherdust seadet enne jahtidel märganud - allveelaeva illuminaatori kujuga asjandus, läbi mille saab kambüüsi- ja tekirahvas omavahel suhelda.
Madrusteks Reet-Sigrid-Paavo, kes tutvustab oma +1te ehk Reilikat. Selgub, et tegemist on vana merekaruga, kes just tulnud Horvaatiast purjetamast ning lapsepõlves olnud isa kalaretkedel sõudjaks ja selle käigus vahete-vahel ikka mõne suurema laine kaasabil üle parda käinud.
Esimeseks katsumuseks on selgeks saada, kuidas sel tundmatul alusel soodid ja vallid käivad. Nagu meil võõrastel jahtidel on juba kombeks saanud, saame ka siin grooti üles tõmmata kaks korda - esimesel korral avastame, et mastiliik ei ole soones. Hiljem omanik selgitab, et see ei käi tal kunagi soones. Järgmiseks mureks on mittetöötav vänt - ei teagi, kas viga selles, et soot liiga jäme või vints liiga palju päevi näinud - igatahes paudime-halsime vändata. Tänase tuulega (7-8 m/s) on see suht huvitav ettevõtmine. Poole sõidu peal avastan, et kontrasoot on ka olemas, aga targu oleme selle ühendamata jätnud.. Mõte oli muidu harjutada täna mees üle parrast, aga hea, et purjed üles saime ja mõned paudid-halsid tehtud.
Karolina on hoolimata väikestest viperustest tore tegelane ning võib täitsa juhtuda, et satume tema tekile tulevikuski.

Purjetamistrenn I

Kuna meie järjekordse kuulsusrikka merereisini on jäänud vähem kui kuu, on tagumine aeg alustada trenniga. "Paadiks" on täna Sailing.ee koolitusjaht Beneteau 24 "Beta". Madrusteks kuulsad kreeka meremehed Elis-Marit, lisaks Priit ja Kert, kes puutub täna täpselt esimest korda purjetamisega kokku. Kapteniks nagu ikka Leino. Oraakel Priit, kellest eelmise koospurjetamisest möödunud aja jooksul on saanud Tallinna Vee kriisikommunikaator, rääkis eile Reporteris täna inimkonda tabavatest hirmsatest ujutustest, aga meie saame vaid päikest ja tuult (vihm saabub täpselt sel hetkel kui peale purjetamist jahtklubi terrassil kõhu täis oleme vintsutanud:)
Kuna oleme Betaga ennegi sõitnud, siis mingeid suuremaid äpardusi ei kaasne - groodi masti ümber oleva keeru avastame juba eos ning rohkem riukaid sel jahil meile varuks pole. Naudime lahel toimuvaid ühe- ja kahemehealuste meistrivõistlusi - erutavalt efektselt võtavad tšempionid märke, näib, et kallutajatel vaid varbad jahti puudutamas.. ning tunnistame Kerdi purjetamiskõlblikuks.
Reisi lõpus tuleb kirves-selga korjandus: kapten kasseerib igalt osalejalt sisse.. 85 (!) krooni.

Mina see on Kalamees

Kõik sai alguse sellest, et Emumäe jooksu afterpartyl pani keegi, vist Reigo, tähele, et meie tiik on lootusetult vetikane ning soovitas mingid taimesööjad-kalad sinna elutsema panna. Selgus, et Eesti vintskeim mudatiigikala on koger - tegelane, keda kalakasvatusest ega poest osta ei saa. Ei jää muud üle, kui tuleb kala ise hankida. Õnneks on kalamees-Leino mul alati enam-vähem käeulatuses - aga kuna see on rohkem nagu minu projekt, siis otsustasin ka ise käe kalamehena valgeks teha.

Päeva alustame küll Kõrvemaa rogainil, kuid kuna ees ootab nii tähtis projekt nagu seda on kalapüük, siis teeme vaid poole (koht 92/101 pole just elu tippmark), et normaalajal jõuda Viitna järvele - mitte Pikkjärvele, vaid sellele väiksemale, mis jääb teisele poole teed. Leino on kunagi keska ajal siin terve trobikonna kokri välja tõmmanud. Hoolimata põhjalikust söötmisest (menüüs on vees leotatud sai + mingi suht hea lõhnaga kalameelitamissiirup) on kalaga lugu kehv - tulevad vaid mõned alamõõdulised ahvenad. Hakka või uskuma, et mehed käivadki kalal, kui ilma kalata koju tulevad.. Õnneks suundume peale mõningast ebaedu prügisest võsavahest teisele poole järve asuvale päikeselisele paadisillale. Mul palutakse korraks hoida õnge, mis mu rogainist väsinud käsi poetab kogemata otsapidi vette - ja nii see esimene kala tuli! Kui mu mälu ei peta, on see mu elu esimene isepüütud kala (kui mitte arvestada kalakasvatuses tõmmatuid). Kahjuks on see küll väike-ahven, mille laseme tagasi vette - röövkala pole tiiki vaja - aga peagi hakkab tulema kuld- ja hõbekokru. Valime 6 tublimat välja ja sõidutame Emumäele. See on omaette projekt, kuna maa on pikk ja plastmassist karp väike. Asetame karbi rooli kõrvale ja vahin kalakestega kogu tee tõtt, mõni saab nimegi. Teel teeme veevahetuspeatuse, kuna tundub, et kalad hakkavad tegema ebakalalikke liigutusi. Moka-Atsile oleme sunnitud tegema väikese lõikuse - ta suu oli konksuga viga saanud. Õhtu tipphetkeks on kalade pidulik tiikilaskmine.

Proloog: järgmisel päeval läheme Toomihklist kilomeetri kaugusel asuvat Kaldre tiiki kaema ja tõmbame sealt vaevata välja 24 kokre:)

Kõrgelaiule..

..minnes oli vesi üle põlve ja liikuda raske (eriti rattaga:) Läheme ja läheme ja läheme.. ja läheme järgmine kord uuesti - selleks tuleb võtta terve päev, poolest ei piisa.

Kübassaare poolsaarel..

..kohtame mitmeid tuntud liikuvaid objekte.

Kon-Tiki

Kaali meteoriit..

(õnnestus tuvastada ka seda liikumapanev jõud:)

Madalikule kinni jäänud näkk

well-known flying objects

Kõike seda ilu rikkus Turist.

Tantsupidu

Ilus. Väga ilus.

Tule toomine ehk merelaulupidu

Umbers 40 veesõidukit - peamiselt jahid, aga ka sõudepaat, lodja, mõned kaatrid - saadavad Tallinna lahel laulu-tantsupeo tuld toovat "Ruhnu Karu". Käib laulupidu merel!

Saatejahtkond koguneb Lennusadamas. Kinnitume poordi Lembitu naaber-muuseumlaevale (kust hüppab välja poolpaljas vanamees, kes karjub, et me ei tohi siin peatuda).

Admirilateedibasseinini saatemeeskonda kahjuks ei lubata - Minna lubab ühel reisijal maha minna Linnahalli sadamas, et ise põrutada.. lahel olevatesse kalavõrkudesse.

Viikingid..

Jahta "Ruhnu Karu" Laulasmaal