Detsembrisupp

Juulikuus lund naljalt maas ei ole, aga detsembri teisel poolel võib küll keeta suppi, milles on värkelt peenralt korjatud rooskapsad. Imeline taim see brüsseli kapsas (mu ema armastab teda just sedaviisi kutsuda), kes jääb ellu ka Eestimaises detsembrikülmuses! 

Ja hämmastav pole mitte ainult selle lillenimelise kapsasrohu pereliikme külmataluvus (vabalt kuni -10oC!), vaid tegu on igati väärt kraamiga: valku, C-vitamiini ja mineraalaineid (nt kaaliumi) on temas kolm korda rohkem kui harilikus kapsas (mis ka ju paljukiidetud kasulik köögivili). Rooskapsal väidetakse olevad vähki ning veresoonte lupjumist ennetav ja seedimist kiirendav toime. Nii et kui kõht kinni, siis brüsseli kapsas lauale! :)

Restost restosse

Rumal, kes arvab, et turundusnõksud tema peal ei tööta. Igaühe jaoks on kuskil keegi ja igaühe (olgu ta pealegi end aastaid ses vallas harinud, kõrgelt koolitatud läbi nägema reklaamitrikke) jaoks on kuskil konks, mis alla neelata. Minu konks, mille sõna otseses mõttes sisse ahmin, on restoraninädal (mida miskipärast reklaamitakse kirjapildiga Tallinna Restoranide Nädal, mis lõhnab väga vängelt otsetõlke järgi).
Meie seekordsest valikust. Esimesel õhtul siirdume CRUsse. Selle Viru tänaval asuva kummalise nimega asutuse kohta ei oska ma ööd ega mütsi arvata. Sissepääsu juures tolknevate (vabandust sellise sõnakasutuse pärast, aga kui korralik promill sees - mitte minul, eks - siis kärab küll nii öelda) turistidega põkkumine ei vähenda eelarvamust. Resto ise osutus tubliks ja ületas mu ootusi. Toit oli serveeritud efektselt (tõsi, põnevaid teokarpe hiljem tulnutele ei jätkunud, nemad said eelroa tavataldrikutelt) ning teenindus erakordselt kiire. Samas midagi jäi siiski puudu - ilmselt oli see omapära - mistõttu uuesti mind sinna ei kisu.
Teise õhtu valik on MC Grill. Kummaline üldse, et selle koha valisin, kuna nime järgi arvasin, et tegu mõne kulunud grillbaariga. Paiga asukoht - Schlössle hotell - muidugi reedab, et tegu vähe teisel tasemel kohaga, mis minu mäletamist mööda kandis varem nime Stenhus. Miks see end igati tõestanud resto sai järsku omale grillilõhnase nime, annab vastuse ehk Schlössle'i korporatiivpoliitika või mõni skandaal. Lisaks nimega ämbrisse astumisele oli ka teine ämber: nimelt ei olnud MC Grillis lastetoole. Tegemist on hotellirestoraniga ja kas tõesti ei saa ükski lastega pere omale peatust selles hotellis lubada? Lubage kahelda! Potsatame siis oma mudliase samettoolile ja kogu õhtu hoian tal silma peal, et rasvased näpud tooli ei silitaks jms. Siinkohal mu kriitika lõpeb. Kõik muu oli MC Grillis ülivõrdes. Teenindus erakordselt hea, õhkkond luksuslik, toidud meeletult head. Kirsiks tordil (siinkohal on see väljend liiga labane, aga hetkel paremat ei tule pähe) oli veeldatud lämmastikuga üle kallatud salapäraselt aurav magustoit. Löön siiamaani nurru:)
Kolmandal õhtul võtsime puhkepäeva, kuid see-eest neljandal külastasin kahte restot. Lõuna ajal Andra eestvedamisel Bonaparte'i ja õhtul mehega Dominic'i. Esimene neist oli minu jaoks nädala pettumus. No natuke võib asi olla ka selles, et lõunasööki ei tohiks võrrelda õhtusöömaajaga. Kuid siiski-siiski, pardi-confit on minu arvates pardikoib, mitte leem, kus sees ujuvad pardilihatükid (mis eeldatavasti on koivatükid, aga mine võta kinni..) Prantsuse restoraniga prantsuse söökide üle ei ole muidugi mõtet vaielda, kuid mul pole ka mõtet oma pettumust varjata.
Hoopis meeldivam koht on Dominic. Kuid ei pääsenud temagi ämbrita. Nimelt leidis mu kallis kaasa oma prae seest.. kirjaklambri! Kuna tegemist on palju harukordsema juhusega, kui see, kui lind juhtub pähe kakama, siis tegi see meile palju nalja ja meie rõõmuks kajastus hiljem ka arvel (end veinirestoranina reklaamiv asutus ei küsinud meilt veini eest raha).
Kui mehega hilisõhtul arutame, et kumb koht meile meeldis rohkem, kas MC Grill või Dominic, siis jäämegi kahe vahele pendeldama.. Aga kuni need kaks  pendelduvad, tunnistan üles, et samuti selle nädala sisse mahtunud Rauli-Mariti kopragurmeeõhtu latt jäi neljal tipprestoranil ületamata. Ma gratitude!

Raklett maandus meie juures

Raklett tuli meile koju ilmselt sel põhjusel, et mees elas kunagi Prantsusmaal, kus talle seda imeriista tutvustati, mis sinna riiki oli omakorda Shveitsist tulnud. Kohe esmaskohtumisel armusin ma temasse (rakletti siis eks, mitte mehesse - sellest teisest armumisest saaks muidugi ka omaette pika ja väga õpetliku postituse, aga las ta jääb). Niisiis raklett ehk kivigrill, asendamatu seltsimees vihmastel suvepäevadel, mil puu-, söe-, gaasi- või mis iganes õuegrilli ei taha või viitsi tööle panna.  Teiste grillide probleem on ka see, et neid kasutades on üks mees rakkes ja kõik teised (st külalised, sest naine on ju niikuinii köögis, viib ja toob ja viib jne) igavlevad. Kivigrilli suur pluss on, et igaüks saab ise oma söögi valmis grillida ning tulemus on just täpselt nii paks või õhuke või küps või toores kui ta soovib. Igav ei hakka. Tegevus ei lõpe. Igati aus riist, mis meiemaal häbematult vähe tähelepanu saanud!
PS, Raklettida saab enam-vährm kõike söödavat. Lihaviilud peavad rakletilaual siiski üsna õhukesed olema ja väherasvased, vastasel juhul pritsib rasv ümbruse täpiliseks. Samuti oleks soovitav suitsuandur välja ja pliidiimur sisse lülitada. Keskmiste eestlastena on meie suur rakletilemmik keedetud kartulile pandud tomativiil, mis üle valatud rakletijuustuga (selle puudumisel kasutame tavalist kodumaist viilujuustu). Bon appétit!

Hoppetiga kruiisimas

Inimene on nõrk ja seetõttu ei raatsi ma sellele blogile joont alla tõmmata. Huvitavaid seiku, mõnusaid roogasid ja ilusaid hetki tahaks ikka jagada (vähemalt iseendaga). Nagu näiteks tänast päeva. 

Kutsusime kokku oma parimatest parimad sõbrad, et teha kaljas Hoppetiga tiir Haapsalu lahel. Miks? Põhjuseid on mitu, kuid ma ei ületähtsustaks ühtegi neist. See vana kabalaev on värske pärl teiste puulaevade seas, hiljuti renoveeritud ja just-just Eestimaale tulnud. Pildid oskavad paremini kõneleda kui mina. 

Hoppeti naabrinaine Maali

Fotod: Katrina Toompere

Ja veel ühe asjaga lõpp..

Ning ega tea, mis sest blogistki saab, sest Elen Mitti ju enam pole..

Hüvasti, Tartu!

Toomemägi ja Kalevi tänav; Emajõgi oma suure sooga; Vilde, Noir ja teised toredad paigad - lehvitan teile! Mustlaspere pakib kohvrid ja väga armsad mälestused ning lahkub siit linnast.

.

Kaheksas meie mäe jooks

Järjekordne Emumäe jooks peetud. Juba kaheksa aastat oleme Viljariga seda üritust korraldanud: tavaliselt ka ise 10 km ära jooksnud, kuigi viimastel aastatel on minu osalemised aina hõredamaks jäänud (ja jooksuvorm viletsamaks, mis seal salata). Iga asi saab kord otsa.. Ei-ei, Emumäe jooks ei kao kuhugi! Otsa on saamas minu aeg selle ürituse peakorraldajana. Kuid olen tõesti väga rahul, et mäejooksu traditsooni lõime ja loodan, et veel palju-palju aastaid kevaditi ümber selle mäe joostakse.. 

Ei ole Emumäe jooksu ilma aftekata. Ei ole aftekat ilma Elmarita.. :)

Fotod: Katrina Toompere

Kõige kallim kurk, mis ostnud olen:)

@ Tokyo sushibaar.

Lodjaga Emajõel..

Kui juba Emajõe ääres elada, tuleb ka jõe peal ära käia. Sedapuhku mitte pr Southi, vaid lodjaga. 

Natukene sai seda tehtud ka meie sünnipäevade puhul. Aga ainult natuke. Rohkem ikka ilusa ilma ja herade inimeste tõttu:)

Talgutamine

Täna taas üle-Eestiline talgupäev ja igakevadised talgud ka meie mõisapargis. Armas, et ikka tuleb kokku häid inimesi, kellele kaunis koduküla oluline. 

Täna siis selline päev..

Toskaana köök

 

Odav, ent parim: lõik pitsat, kann chiantit ja päikeseline tänavakohvik

Itaalias olles ei saa üle ega ümber minna kohalikust köögist. Kuna itaallased armastavad teadupoolest eelroana kõiksugu suupisteid, toon siinkohal ära mu kohaliku sõbranna Michaella Toskaana kanamaksasuupistete retsepti. 

Koostis
1 sibul
pool varssellerit
1 väike porgand
peterselli
1 spl kappareid
300 g kanamaksa
100 g kanapõrna (vot siinkohal kardan, et mul läks tõlkes midagi kaduma - kuna Eestis põrna niikuinii kusagilt ei saa ning parem karta kui kahetseda, siis jätan selle välja:)
oliivõli
soola-pipart 
1 tass kanapuljongit

Prae oliivõlis sibul, varsseller, porgand ja petersell. Lisa üsna suurte tükkidena kanamaks ja -põrn. Kuumuta paar minutit, lisa värskelt jahvatatud pipar ja sool ning kanapuljong (kogus oleneb sellest, kui vedelat pasteeti soovid). Hauta ca 15 minutit. Kui maks on peaaegu küps, lisa kapparid. Püreesta. 
Serveeri kergelt röstitud ja küüslauguga hõõrutud saiaviiludel. 

Ilmetute plasttoolidega tänavakohviku kõige lihtsam pasta maitseb imehea!

Õige toskaana meki suhu saamiseks on soovitav maitsta ka järgnevaid roogasid:
Pappa al Pomodoro -  toskaana tomati-saiasupp
Ribollita – teine kuulus toskaana supp, koosneb samuti saiast, lisaks köögiviljad

Spezzatino a la San Giovanni – piirkonnas popp loomalihahautis

Piinlikult odav, ent täiesti joodav vein kohalikult turult

Trippa (alla Romana) – tegu põhimõtteliselt rupski-tomatiroaga

Bucine ümbruse muinasjutukülad

Cennina

Oliiviistandus Sognas

Radia a Routi

Inimtühjas Sognas leiame imeilusa basseini: värskendus jääb siiski tegemata, kuna bikiine pole kaasas ja häbelik eestlane avalikus kohas paljalt ei suple!

Sogna

Olgu kõigepealt üles tunnistatud, et Bucines endas me ei käinud, kuna pansionaadiperenaine Monica tegi selle kohta halva lõhna grimassi.

Prostid tee ääres

Plaanis on tänast päeva võtta rahulikult ja külastada vaid mõnda väga väikest ent seda kaunimat külakest. Alustame Sognast. Edasi üritame otse mööda mägiteid murda Radia a Routisse, ent ei leia õiget teeotsa üles ja satume vahepeal ikkagi suuremale teele. See tähendab suuremale külavaheteele. Tänu sellele õnnestub läbida samuti kaunis külake Rapale ning.. kohata maanteeprostituute. No mitte ei mõista, kuidas leiame nad alati üles kõige ootamatumatest kohtadest – seekord siis imeväikse liiklusega tee äärest, inimtühjast paigast.

Lõunapaus (ja kingade-kottide Factory Shop!) Ambras ning kolmas ja viimane külake täna: Cennina, mida ehib mäe otsas olev loss, kus täna pole hingelist, aga kus suvel ilmselt elu kihab.