Kekkosele!

Täna hommikul aeti Kekkose rajale masinaga jälg sisse - järelikult tuleb minna.
Eesti suusaradade topis minu poolt esikoht!
Igaüks, kes suuskadel püsib, peaks vähemalt korra talve jooksul Kekkose läbi sõitma. Ja ei pea kahetsema - mõnusalt pikk, superloodus ja näib nagu oleks laskumisi rohkem kui tõuse :)

Suusaga Pääsküla rabas..

..ehk tagasi Lamekal, Ussil, Munakal.. kõigi mägede nimed ei tule enam meelde:)

Kalapüük Valdeku karjääris

Jõulusoovid

Kütte jõulupidu

Loodusesse uisutama - kohe!

Läbi 10-15 sentimeetrise peegelsileda Raku karjääri jää paistavad veetaimed ja kalad.


Ca 10-meetri sügavusel ja 120-hektarisel veekogul on peale meie 2 uisutajat ja viis kalameest.

Miks käia uisutamas Harju tänaval või Premia jäähallis, kui saadaval on selline luksus?

Gurmeeõhtusöök

Mu üheks suurimaks kiusatuseks on hea söök & selle heaks tund-paar kokata pole mingi probleem.
Tänase vahemerepärase õhtusöögi eelroaks on tapas oliividest, marineeritud küüslaugust ja salaamiviiludest.
Põhiroaks mekime vahemere stiilis faasani (Nõmme turg, ole sa tänatud hüva lihavaliku eest!) hautist kodumaiste köögililjadega, lisandiks metsaseenesalati.
Magustoiduks koore-šokolaadijäätis ja Pineau.
Hüvad söögid-joogid ja head sõbrad (mõistagi kutsusime ka mõned sõbrad, kuna jagatud rõõm on topeltrõõm ja jagatud kalorid poole vähem kaloreid) ei oska ühest pühapäevaõhtust paremat tahtagi..
***
Epiloog: Lebotame peale kõike head-paremat diivanitel, kui korraga tõuseb Süsi püsti, läheb külmkapi juurde, võtab välja XL karbi viinereid (tegemist on Polla toiduga - kulutasin mitu minutit, et Selveri viineriletist kõige odavamad üles leida) ja teeb neile otsa peale.

Pangafänn

Kuigi maksimaalne pangakontori külastamise sagedus võiks minu arvates olla kord aastas, õnnestus mul täna käia viimase nädala jooksul 3. korda pangas.
Esimene põhjus: viimati Soomes olles väitis taksojuht, et mu deebetkaart ei tööta ja tehing ei lähe läbi. Tegelikult kaart siiski funkas ja taksojuht sai kaks korda rikkamaks. Tehingu vaidlustamiseks paraku ei piisa netipangast ja miskipärast ei aktsepti Swedbank ka digiallkirja. Ikka tuleb kontorisse kohale minna ja paberit määrida. Dokumendikuhjad kasvavad ja puud surevad.
Teine kord suutsin ID-kaardi töölauale jätta ning paroolikaarti pole ma nii ammu kasutanud, et ei mäletanud enam peaparooli.
Kolmandaks põhjuseks oli blokeeritud krediitkaart (kusjuures blokeeringu põhjus jäigi mulle suht segaseks).
Otseloomulikult iga järgmine probleem ilmnes peale seda, kui olin just eelmisega ühelepoole saanud.
Mõnes mõttes on muidugi tore, et telleritele, neile vähestele, kes alles on jäänud, leitakse tööd (näiteks Jaapanis olevad metroodes valgete kinnastega töötajad, kelle ülesandeks on inimesi täistipitud metroovagunitesse suruda; Napolis märkasin, et nii mõneski kaubandusasutuses toimib nõukaaegne süsteem, et ühelt müüjalt küsid kauba, teisele maksad, kolmandalt saad ostu kätte ning Solarise toidupoes märkasin tütarlapsi, kelle tööülesandeks on ostetu killerkottidesse pakkimine).. Kuid pangadvõiksid siiski toimida vähe efektiivsemalt. Kas tänapäeva e-võimaluste juures, kui koduarvuti taga võib igaüks liigutada miljonieid (juhul muidugi kui on, mida liigutada), ikka tõesti peab selliste pisiasjade pärast pangakontorit väisama? Sveedpankurid, kas digiallkirjast olete midagi kuulnud?

Sümfoonia nr 8

Kui ma ei eksi, käisin viimati sümfooniat kuulamas keskkoolis - Pässa-kooli muusikaõpetaja Härma oli tasemel - kindlasti karmim kui Eesti keskmine muusikapedagoog. Mäletan, et panin tunnis kuuldud palad sõnadesse ja kirjutasin niiviisi üles, kuna kirjaoskus oli mul arenenum kui musikaalsus. Kahjuks suurem osa tookord õpitust on igavest ununenud, mis aga ei takistanud täna kuuldud Põhjamaade sümfooniaorkestri esitatul kõrvale mõnusalt pai tegemast.

Tänan teid Ilona, Rahmaninov ja Dvorak ilusa noote täis õhtu eest!

Töö & puhkus

Esmaspäeva hommikul Espoo kontorisse. Regionaalsed töökohustused.
Õhtul hotelli. Kohalikud töökohtustused.
Teisipäeva hommikul Espoo kontorisse. Regionaalsed töökohustused.
Õhtul hotelli. Kohalikud töökohtustused.
Kolmapäeva hommikul Espoo kontorisse. Regionaalsed töökohustused.
Õhtul laevale.
Eelmised kaks nädalat on olnud enam-vähem samasugused. Sellist Eestit vist siiski ei tahtnud..
Homsest laupäevani olen Tartus - kool on hetkel tõesti puhkus! :)

Emumäe kandi jälil

Minu jaoks tähendas sõna "kant" eelkõige slängiikku kantpead, kodukanti või kangaribast palistust, mitte täiesti viisakat väljendit teatud tüüpi geograafiise regiooni kohta. Ma pole päris kindel, kas ametlikult on Emumäe kant olemas - Lääne-Viru kodulehelt ei õnnestunud maakonna kante esimese hooga leida. Ning kui see isegi on olemas, siis kindlasti ei määratleta seda nii nagu mina seda tegin.

Niisiis, korisamise, keetmise, küpsetamise ja meisterdamise asemel veedan seekord Emumäel aega küla ja naaberkülade ajalugu uurides ja kanti paika pannes. Ei teagi, kumb mu akadeemilist meelestatust rohkem mõjutab - kas eilsed ööbijad korp! Fraternitas Liviensisest (hästi tore, et nii palju tarku lambaid korraga Toomihklile surutud sai) või peagi kukkuv ruumilise planeerimise järjekordse koduttöö esitamise tähtaeg..
Näiteks Villakvere kohta leidsin sellise huvitava fakti: 1872. aastal sündis Altotsa talus Karl Tamm, kes lõpetas Tartu Ülikooli õigsuteaduskonna, töötas prokurörina ja Ülemtalurahva kohtu esimehena, oli valitud Riigikogu II, III ja IV koosseisu. Kas on tegemist faktiveaga ajalooraamatus või jäi paljude vanaema räägitud lugude seas tõesti fakt sellest esiisast kajastamata? Villakvere, Altotsa, Tamm - liiga palju kokkulangevusi..

Muide, Villakvere küla asutamisaeg jääb auväärsesse 1100. aasta piirile, Emumäe küla on mainitud esmakordselt 1241. a (mõisast info alles 1665. aastast). Salla on nende kõrval poisike - varaseim jälg on Salla mõisast 1479. aastast.
Vanaisa juured leidisn aga kirikuraamatu jälgi ajades, nimelt oli Emumäe vallas - uudis seegi mulle, et Emumäel vald oln'd - esindatud 31 erineva perekonna seas mainitud ka Einmanne (Einmane), kelle eestistatud versioon oli Heinam. Teistest praeguste külaelanike nimedest leidsin vaid Kirsid - ei tea, kas vanad kaunid nimed naisi pidi kaduma läinud, tundmatuseni eestistatud või elavad praegu Emumäel lõviosas hilisemad sissetungijad?

Pikalt-laialt pajatan kõigest seal töös - kahju, et bloggerisse pdf-e laadida ei saa.

Lynchi mäluskeem tänasest Emumäe kandist.

Pluss Orkutile. Esimene.

Kuna Karin Kosmopoliit teatas, et kolib mõneks ajaks Saksamaale (loe: poiss-sõbrale lähemale), siis oleks mul vaja Salme-korterile uus sobiv sisu leida. Üllatusega adun, et hoolimata masust, kinnisvarakrahhist ja tuhandetest ruutmeetritest tühjast korteripinnast tänases Tallinnas, on üürnikke siin siiski võimalik leida. Esimesele huvlilisele korter sobib. Ja tema sobib korterile ka. Elagu Orkut, mis meid kokku viis - ausalt öeldes on see esimene mittemeelelahutuslik kasu, mis see kanal mulle toonud on.
Järeldus: ehk peaks tõesti julgemalt erinevaid sotsiaalmeedia kanaleid hüval eesmärgil (loe: kasu nimel) kasutama.. (Miks ma AGAsse veebihaldurit sel viisil ei otsinud!?) Või leierdame igasugu kasusõnumitega need kanalid ära..

Sooota Emajõe-Suursoos

Vaid 1/6 loodusturismi magistrante on siin varem käinud. Ja ega nad väga paljust ilma jäänud ponud - matkarada on tagasihoidlik, õigesse sohu ei vii. Külastuskeskus ise küll superluks, aga laupäeval suletud (!) Kõige toredam avatud objekt on väike ebamugava redeliga vaatetorn, mille seinalt loousvõikul õppida nt loomajälgi.
Nõu: kui soovid siiski Emajõe-Suursood näha, siis võta paat ja sõida allavoolu. St siis järgmisel aastal, sest täna on see päev, mil tõmmatakse paate välja. Põhjus kevadet oodata..

Boonus boonuskaardist

Arvatavasti nii nagu suurem osa kaaskannatajaid, suhtun ka mina igasugu kliendi-soodus-boonus-sõbra-ekstra-hüper-super-kaartidesse veidi üleolevalt. Koguneib neid paratamatult, kuid õnneks on mu rahakott nii õhuke, et liiga palju neid sinna vahele lihtsalt ei mahu. Võimalik, et süüdi selles rahakoti päritolu: ostsin selle pisikese punase ühest Napoli pudupoest - ehk konservatiivsete itallannade seas pole plastkaardindus nii oluline kui meie, põhjamaalaste jaoks? Igatahes Pisike Punane on kõhna ja mitte eriti kaardirikas. Loožis istuvad Deebet ja Krediit, esireast leian Neste, samuti raamatukogu- ja ID-kaardi, tagareas on koha saanud mõned kliendikaardid, nt veredoonori "kliendikaart" ja Stockmanni kaart. Ega ausalt öeldes ei meenu eriti hüvesid, mida oleksin tänu kliendikaartidele saanud: mõned tasuta parkimised ehk ja kusagil 5, maksimaalselt 10% alet. Ja nt kasutan igal võimalusel SASi boonuskaarti, kuigi kogunud boonuspunkte pole kunagi tarbinud. Täna sai aga tõestatud, et sellest kaardist on ka reaalselt kasu isegi sellel, kel boonuspunkte isiklikuks hüvanguks pole õnnestunud ära tarbida - nimelt asendab see edukalt isikut tõendavat dokumenti. Tallinn-Helsinki-Stockholmi teekond õnnestus mul läbida nii, et ei pidanud oma katkist ID-kaarti näitama: kui pilet on olemas, siis sadamas pildiga dokumenti ei küsita ja sama märkasin üllatusega ka Vantaa ja Arlanda lennujaamas.
Jään siiski pikisilmi ootama aega, mil kõik on ühes kaardis ja plastkaardimasstootjad panevad pillid kotti.

Itaaliasse, mõistagi purjetama

Itaalia.. Esimest korda väisasin seda maad kuraditosin aastat tagasi - õigupoolest oli see mu esimene omapäi välisreis, polnud tookord Soomeski veel käinud - bussiga ja klassiõdedega läbi Euroopa. Kõige kaugem punkt, kuhu tookord jõudsime oli Rooma. Seekord võtame saapamaa lõunapoole ette - õhuks peaksime jõudma Napolisse, loodetavasti..
Kõigest lähemalt reisiblogis.

Mrs South

Please to meet you: Mrs South!
Maakeeli lihtsalt Proua.

Skitsima!

Minu esimene maastikuskits (kui mitte arvestada õlimaali Käsmu maalilaagrist, aga too pilt vist solvuks, kui teda skitsiks kutsukisn): vaade Palupera valla Pastaku bussipeatusest
Ja sellist pilti hakkab nägema Atra-kandi jäätmejaam, kui ta kunagi peaks valmima.. (sry halva-aimatava nähtavuse eest, harilik harilik ei ole väga tõhus skännimiseks)

Igal naisel olgu sukahoidja!

Mu vanaema Helgi kandis alati pakse pruune puuvillaseid sukki, mida hoidis üleval sukahoidja, enamasti roosa või helebeež.
Ema-Margot on aga juba sukapüksipõlvkonnast - nailonsukad vallutasid nõukogude naiste jalasääred. Ilmselt oli siiski suhteliselt defitsiitsete esemetega tegu - meenub, et emal oli isegi spetsiaalne sukapüksiparandamise seade kodus olemas.
Mina olen kombinatsioon kahest eelnevast: materjal on nailon (vms), aga vorm sukk. Sukad seisavad erinevalt vanaemade ajast üleval kummiga ning ausalt öeldes ei tule enam meeldegi, et mingeid muud lahendused (loe: sukahoidjad) ka olemas on. Tõsi, filmides ikka silkab sukahoidjaga näitsikudi ringi, aga ma tõesti mõtlesin, et see vidin on vaid ilu pärast, mtte praktiline.
Kuni tänaseni. Nimelt panin jalga uued pidulikud kevadel San Franciscost ostetud sukad.
Esimesed ebamugavused saabusid paarsada meetrit kodust, Estonia teatri juures, kus parem sukk hakkas alla vajuma. Draamateatri juures tundsin ennast juba väga ebamugavalt ning olin sunnitud üsna siivutult keset tänavat sukki kohendama. Mida edasi, seda tihemini tuli seda ptotseduuri korrata. Oleksin nõus ebamugavusest pääsemiseks ükskõik mis hinnaga ostma uued sukad, kuid vanalinnas sellisel kellaajal ühtki sukapoodi avatud pole.
Meenub artikkel piinlikest seikades, kus üks proua kirjeldas, kuidas tal suure saali ees esitluse ajal kukkus sukk alla - õnneks varjas jalgu poodium ja ta lahendas piinilku olukorra pillates esitluse lõpus pastaka maha - ning tõstis seejärel üles kaks kärbest ühe hoobiga..
Linnateatrisse jõudes selgus karm tõsiasi - "Meeletut" mängitakse Pööningusaalis - just trepist kõndimine on see, mis minu praeguses olukorras kõige ohtlikum. Esialgne situatsiooni koomilisus kaob ning ausõna ei ole situatsioon enam naljakas.. Tõmblevate suunurkadega hakkan võtma ettevaatlikke samme.. üks aste.. kaks.. ja nii edasi kuni pööninguni hinge kinni hoides..
Loo moraal: igal naisel peaks garderoobis olema sukahoidja.

Lahemaa rogain

Esialgne plaan oli osaleda rogainil viiekesi, aga.. miskipärast stardib Karbon täna Oandu külas traditsioonilselt triona. Kuna vorm kõigil kehva, siis lepime kokku, et täna me ei jookse. Ja tõepoolest nii see ka läheb.

Trajektoori paika pannes traditsiooniliselt kakleme, kuna minu mõte on alustada kaardi lõunaservast rammusa 45 ja 55ga, aga paraku on ainus naine võistkonnas olla sama mis hüüdja hääl kõrbes, miska jätame alumised punnid mängust välja ning suundume alustuseks läände. Teise punkti, 24ndasse liigume kolonnina lauteel, mis orienteeruja jaoks on üsna kummaline tegevus, kuid kuna ümber on tihe ja mitte liiga kuiv võpsik, eelsitame laudu, mis mõistagi ei suundu just linnulennuna meie soovitud punkti. Ka peale laudtee-ala on mets jätkuvalt suhtelsielt kehvasti läbitav ja sihid halvasti leitavad, mistõttu eelistame liikuda mööda metsateid. Lahedamaks läheb olemine alles Natturi küla juures, kui läheneme Pedassaare poolsaare tipule.

Edasi (ehk täpsemalt öeldes tagasi) liigume piki rannikut - kõige meeldejäävamaks etapiks on läbi roostiku minek, kus saame lõpuks ka jalad korralikult märjaks-mudeseks - mina mitte palju kõrgemalt kui pahkluuni, Süsi lenduvate kuradite rohkuse järgi otsustades vähemalt põlvini.

Vergi sadama kõrtsi juurest ei saa poisid lahkuda kuiva suuga - õllepaus!

Üllatusega selgub, et suudame võtta kõik punktid, mis plaanisime pluss varupunktid. Kuna aega veel küllaga, läheme korjele teisele poole jõge, mille ületamine on tänu rohketele kividele ja vähesele veele üllatavalt lihtne.

Päeva leid on ISCI fliis, mille taskus Opeli võtmed.

Päeva üllatus on viimane punkt (35), mis asub vääga reljeefsel looduslikul raiesmikul, mille läbimine 7nda tunni napi energiavaruga on kena punkt üritusele. Venitame mis me venitame, aga ikka jõuame pool tundi enne kontrollaja lõppu finišisse. Oleks ju võinud käia ära ka Altja kõrtsi juures (2 punkti) või lõunapool asuvas 45s, aga mõistus ehk väisnud jalad võitsid seekord.

Tulemus: 210/355 (segavõistkondades 96/294).

Jälle kooli!

Ülikooli.

Maaülikooli.

Ise ka ei usu, et otsustasin hakata põllumeheks..

Esimene koolipäev saan enda suureks üllatuseks teada, et ei pea Tartus hakkama käima mitte kord, vaid kaks igal kuul. Järelikult suurt rohkem siia blogi sissekandeid ei tule - kel see aeg!

Meie kursus ja mõned õppejõud ehk jõuk loodusturiste:)

090909

Ilus kuupäev.
Peaaegu samasugusel kuupäeval, 080808, olin Karolina-Ivari pulmas. 070707 abiellusid Margot-Tõnu. Inimesed armastavad maagilisi numbreid (või pulmitavad sel ajal puhtpraktilisel põhjusel, et vanuigi pulma-aastapäev meelest ei läeks?) Tänasel päikeselisel päeval võiks ju ka keegi pulmitada.. aga masu või vanus on oma töö teinud. Üks pulmapidu siiski oli: 010809.
Jada võiks täiedada veel 0909090909 - väga ilus ja väga korrapärane rida. Mis teen sel hetkel? Olen lennul Stockholmist Oslosse, vaatan allolevat metsast ja kaljust maastikku ja mõtlen, et miks käin ma siin ainult töö asjus ja pole mitte kunagi käinud Skandinaavias puhkamas (kui mitte arvestada tudengipõlve Stockholmi-laevakruiisi 2 naist ühe hinnaga Meriti-Mareti-Anneliga).
Loodan, et parandan ennast:)

Helsinkis regatil

LadyBirdiga Henry Lloydil ehk ca kuus tundi võidupurjetamist, millele soojenduseks sama kaua spinnisõitu Tallinnast Helsinkisse ja lõpetuseks mootoriga põristamist tagasi.

Võidupurjetamine piki Helsinki rannikut, taustaks Suomenlinna.

Spinni trimmimine.

Vööripoiss Gudrun halsib.

Lessons to learn: Ka septembrikuus võib nägu päikesest ära põleda ning öine navigatsioon ilma gepsi vaatamata on linnadulede virr-varris päris keeruline - isegi kodusadamas.

Oleviste otsas

Selles, et täna siia tippu sattusin, on süüdi Tarantino. Nimelt tegi ta liiga hea filmi - päevane seanss oli välja müüdud. Ehk on lisaks vanameistrile süüdi ka masu: rahval raha vaid odavaima meelelahutuse jaoks. Igathes jäi too ca 700-aastane Gooti hiiglane kenasti koduteele.

Vaateplatvorm asub torni kiviosa lõpus, plekkkatuseäärel. Oleme siin, 60 meetri kõrgusel, alles poolel maal torni tippu, mis keskajal oli maailma kõrgeim ehitis (Tõsi, siis polnud mitu välku seda veel tabanud ja seetõttu pikkust praegusest vähe rohkem).Väidetavalt olevat kõrgussepüüdluse eesmärgiks olnud hea meretähise rajamine. See näib mulle kui hiljuti laevaõnnetuse üle elanule igati loogiline. Kuuldavasti olevat määrus, mille järgi ei tohi Tallinnasse kunagi ehitada Olevistest kõrgemaid hooneid - 123,7 meetrit merepinnast.

Tarantino filmi ei ole küll kohustus igaühel näha, aga siin tornis võiks küll iga tallinlane ära käia. Inimesi voorib siin palju, aga eestlast ei märganud..

Vilistlaste koolipäev

Kümme punkti, Tehnikaülikool!
Päev täis suurepäraseid etteasteid (eriti hea oli Alar Kolki innovatsiooni ja tuleviku ärimudelite seminar) ja veel suurepärasemaid (taas)kohtumisi toredate-huvitavate inimestega. Ei tea, kas põhjuseks on eelpoolnimetatu või kallis-kaunis teaduskonna uus hoone, igatahes tõesti tekkis tunne, et tahaks tagasi koolipinki.

Kui eakamad prouad-härrad tegid rektroite alleel grupipilte, tekkis natuke nukker küsimus, et kus on kõik 96. aastal sisseastunud.. Palusime mööduvat kelnerpoissi, et ta teeks siis meie lennust ka pildi. Siin ta on! :)

Tagajärjed..

Soojeneme taasiseseisvumispäeva varahommikul piirivalvelaevas üles. Õigemini küll jahtume maha, kuna adrenaliin hoidis merel kehatemperatuuri kõrge. Võtan märjad riided seljast, joon mitu klaasi vett ja kirjutan seletuskirja.

Mida heledamaks läheb taevas, seda vaiksemaks meri. Jänes on veel alles vaid jahi vahetus läheduses, mujal on meri rahulikum. Mu üllatus on suur, et jaht on kaldast kõigest paarikümne meetri kaugusel. Hetkel tundub kummaline piirivalve öine arutelu, kas päästa meid paadiga või tuleb helikopter appi võtta. Kopter olevat olnud stardivalmis.

Peale varhommikust saunasutsakat Lohusalu sadamas lähen Peebu jahti magama. Vaevalt uinunud, ajab Leino kõne mind üles - nad Elisega on juba tunnikese jahist käsipumbaga vett väljutanud (kella 6 paiku kustus jahi topituli ära - järelikult oli aku tühjaks saanud ja seega pilsipump enam ei töötanud). Poisid paluvad mul leida kellegi, kes saaks appi tulla ja jahi ära pukseerida - tuul pöörduvat, mis toob kaasa veetaseme alanemise. Sadamavahilt kuulen, et politseikaater olevad juba öösel tagasi Tallinna põrutanud. Saan appi aluse Jürka ja kaks 30-meetrist köit. Jälgin kangutamisoperatsiooni binokliga sadamavahi toast. Tühi töö! Mis kinni on sõidetud, see kinni ka jääb! Abivalmis piirivalvur peab tööle tõttama ja lubab õhtul uuesti läbi astuda.. Kolmetunnise pumpamise järel on poisid nõus laevalt lahkuma - sellest pole eriti hullu, sest tuul on pööranud lõunasse ja veetase alanenud ning jaht "seisab" kindlalt kiilul.

Jätkame oma päeva tavaari maale toimetamisega - teeme ühe otsa Kaupmehe paadiga. Hiljem kui meri veelgi vaiksem, teevad pikad poisid Kert-Paavo-Leino-Elis Kalevipoega ehk kahlavad läbi vee ja tassivad meie kola kaldale. Jahi pakkpoordis on paar pragu, kuid need asuvad veepinnast kõremal, võimalik, et kividel hüplemine on kiilu kangutanud ja kiilu ümbert pääseb vesi sisse.

Paavo sukeldub ümbrsukonnas ja leiab puuduvaid laevaosi - nagu näiteks pool kruvi ja jupikese tüürist. Vaatepilt kajutis on masendav: "salongibasseinis" hulbivad läbisegi toidukraam, riided, elektroonika.. Kaldal on kohal esimesed uudishimulikud-pildistajad..
(2 alumist fotot: Külli Haav)

**

Loo moraali võtab esalgu hästi kokku lause Toomase seletuskirjast: "Mis täpselt valesti läks, selgitab hilisem analüüs".
Kõige olulisem on igas olukorras, ükskõik kui hull see ka pole, säilitada rahu - vähemalt sellega saime täna öösel hakkama.

Merehädas: Liselle pihtas-põhjas

Plaanid on meil ilusad: purjetada järgneva nelja päva jooksul Hiiumaale Orjaku sadamasse ja teha vahepeatused Dirhamis, Pakril ja Hiiumaa laidudel. Meie käsutsuses on kaks rendijahti: Liselle ja B31. Esialgse plaani kohalselt pidime mereretke alustama homme hommikul, aga kuna ilmateade on tuulega kitsi, tekkis mõte startida poole seltskonnaga juba täna, et homme oleks 4 tundi edumaad.

Miskipärast on tänane mereleminek mulle täiesti vastumeelne - olen viimastest pingelistest eelarvepäevadest tööl kurnatud ning üleeilsest Soomeskäigust veel väsinud. Suhtlusviis: vinguv. Veel tunnike enne starti pole otsustanud, kas minna või mitte.. OK, lähen siiski - ega suurt vahet pole, kas magan siin, kodus, või laeva kois!

**

Uudishimulik inimene nagu ma olen vaatan ikka tavaliselt jahile astudes üle, mis-kus-kuidas. Aga kuna täna tulin siia ju ainult magama, siis ei hakka millessegi süvenema - olen seekord passiivne reisija e turist.

Nagu merelemineku puhul ikka, start venib (kütuse võtmine, Kaupmehe paadi täispuhumine jne). Saame sadamast välja 9 paiku. Laine on täitsa olemas, kuid tuul vaikne, paar m/s. Tavapärane läänetuul sunnib meid sõitma mootoriga. Proovisõidul käies selgus meie üllatuseks, et Liselle on aeglasem kui B31, aga näib, et mootoriga liigume teistest kiiremini. Vaatame ära kauni päikeseloojangu. Pimeduse hakul tõmbame üles ka genu ning saame tänu sellele 4-sõlmese kiiruse kohati üle 5-sõlmeseks. Ca poole maa peal on tuul juba korralik (oh oleks ta ometi õigest suunast, küll siis purjetaks!), pagid lähevad kohati nii tugevaks, et rullime genu väiksemaks. Kuid niiviisi tekivad sellesse voldid - võtame ta hoopis maha. Kuna mootoriga sõit pole kunagi mu lemmik olnud ja väsimus on tappev, keeran koisse magama. Südaööni on jäänud tund.

**

Kohutav kolakas, teine, kolmas.. Appi, jaht karil! Röögin: "Tagasi, ta-ga-siii!" Loomulikult poisid juba üritavad seda teha. Hüppan magamiskotist välja ja torman tekile. Meri mässab. Raksatus järgneb raksatusele.. Tundub, et kõikjal meie ümber vaid kivid. Taamal paistavad sadamatuled, ca 1,5-meetrine laine lööb üle teki (hiljem kuuleme, et leidsime Läänemere selle öö kõige tuulisema koha üles: puhangud kuni 16 m/s). Peaks helistama ja sadamat informeerima (piirivalve on selleks hetkeks meid tuvastanud, väljavõte piirivalve päästeraportist: "01:15 Nägime alust Lohusalu poolsaare tipule liiga lähedalt mööda sõitmas". Toomas suhtleb päästeteenistusega. Püüan helistada teise jahi seltskonnale, aga ei Paavo, Elis ega Peep taha mu kõnele vastata. Helistan sadamakapteni mobiilinumbril. Ka tema ei vasta. Tõsi, mingi aja pärast helistab tagasi, aga suurt targemaks see kõne mind ei tee - ei oska ju täpselt öelda, millise kivi otsas oleme. Võtan prože, et näidata ümbritsevale valgust, et sotti saada, palju neid kive siin on. Krt, kuidas see prože põlema läheb? Ma ei nuputagi seda välja. Annan lambi edasi Antsule. Tunnen end üsna saamatuna.

Mulle on kogu aeg tundunud, et liigume vaikselt avamere poole (poistel on õnnestunud vähemalt vöör merele pöörata), aga prože kinnitab mu kahtluse, et me pole meetritki liikunud: üks suur kivi, mis asub ca 10 meetrist jahist sadama pool, on raudse meelekindlusega meist samal kaugusel. Tüürpoordi lähedal on veepinnal teine suur kivimürakas näha - mitte mingil juhul ei tahaks temaga põkkuda. Pakkpoordis kive ei paista, aga küllap neist seal allpool veepinda puudust pole.

Oleme lootusetult kivides kinni. Leino saadab kõik madrused kallutama. Olen kiiruga haaranud päästevesti, aga seda on enne kandnud vist keegi eriti kõhna - igatahes ei ulatu selle rihm mulle sabinas kuidagi ümber. Läheb mitu sekundit enne kui vest parajaks saan. Kallutamisest ei mingit tolku! Viimase võimalusena proovime purjed üles tõmmata, et jaht maksimaalselt kreeni ajada (tunnistan, et olen ka kunagi varem väikese jahiga kividel kinni olnud ning tol korral oli šveitslasest kapteni kreeniotsustest abi). Genu saame vaevata üles, aga grootvall on stopperis.. Kus see stopper asub? Jälle tunnen end saamatuna. Olen ka varem korra Lisellega sõtnud, aga praegu on küll selline tunne, et olen siin esimest korda. Selgub, et stopper masti juures. Nii, purjed üles ja.. ime, saimegi liikuma, võtan prožega valguse näitamise enda peale, kaugeneme kivist meetri.. paar.. kuni mootor sureb välja. Sellel hetkel loobume ja võtame purjed maha. Tuul kannab meid esialgsesse kohta tagasi (hiljem selgub, et liikusime vaid purjede jõul, kruvi ja pool tüüri olid juba ammu läinud - kui oleksime end kividelt lahti saanud, oleks jaht olnud niikuinii juhitamatu ning oleksime tõenäoliselt paiskunud kalameeste võrkudesse ja kividega põkkunud kusagil muuli otsa pool).

Üks on selge: omal jõul ära me siit ei saa. Mis edasi? Edasi käib kõik väga kähku. Keegi postest, vist Ants, hüüab äkitsi, et vesi laevas. Tõepoolest, kreenis on vesi kohati põlvini - see ei saa olla pilsivesi, lekime! Püüan aru saada, kust vesi sisse tuleb ja kui kiirest tase tõuseb - üsna tulutult: auku kusagil ei paista ja laev loksub hirmus kõvasti. Paremal juhul kiilu tihend, halvimal... Kapteni korraldusel lülitan sisse pilsipumba. Veetase hakkab tasapisi alanema. Pakin läppari veekindlasse fliisi ja viin selle vöörikajuti koisse, viskan sinna ka magamiskoti (pole vast hea sulekotti sisse soolata). Vaatan, et Antsu fotokas on kindlas kuivas kohas, tõstan juhtmed ja kõik elektoonika lauale, panen koduvõtmed taskusse ning tõmban tormikad selga - midagi muud väärtuslikku kaasa haarata ei oska.

Anname piirivalvele teada, et ei lahku pardalt, üritame veel.. Lõpliku hoobi annab elektrikatkestus, pump seiskub. Saame küll elektri tagasi, kuid ei tea kui kauaks, risk läheb juba liig suureks - langetame raske otsuse jahilt lahkuda.

Väljavõte piirivalve raportist:
01:30 Helistas OIMSK-korrapidaja ja teatas, et nähtud alus on merehädas ja andis meile jahi kontakttelefoni
01:35 Op.paat lahkus sündmuskohale
01:40 Op.paat tagasi. Lähenemine ebaõnnestus, kuna võrgud ees
01:45 OIMSK-korrapidaja kõne, teatatud olukorrast
01:46 Jahiga telefoni teel ühendus, täpsustatud olukorda jahil
01:55 Telefonitsi info, et jahil 4 inimest peavad aru, kas hüljata alus või mitte
01:56 Telefonitsi info, et jahilt ei lahkuta
02:02 Helistati jahilt, et vesi tuleb sisse ja vool on kadunud (Mingil hetkel voolu pole, kuid õnneks tuli see tagasi. Võimalik, et mingi lühis?)
02:03 Teatatud olukorrast OIMSK-korrapidajale
02:05 Op.paat sündmaskohale
02:11 Kõne jahiga. Täpsustatud olukorda - inimesed tulevad jahilt maha
02:15 Op.paat jahi poordis (Siin on ainus hetk sellest ööst, kui tunnen tõesti hirmu - ma lihtsalt ei julge libedast jahiahtrist piirivalvepaati hüpata)
02:17 Op.paat hakkab sadama poole liikuma, pardal 2 hädalist
02:19 Op.paat PVK-003 poordis kaks inimest kaatrile võetud
02:20 Helistas OIMSK, uuris olukorda (Kuuleme kommentaari: "Naised päästetud, nüüd läheme meeste järele!" Ei tea, kas Ants on sest teatest ka pisut häiritud..)
02:26 Op.paat uuesti välja
02:32 Op.paat jahi poordis
02:34 Op.paadis viimased 2 hädalist ja hakkasid suunduma sadama poole
02:36 Op.paat tagasi koos hädalistega. Lõpp hea. Kõik hea.
Ka need kaks viimast lauset on väljavõtt piirivalveraportist, mitte minupoolne kirjanduslik lisand. Põhimõtteliselt olen piirivalvega nõus - kõik oleks võinud ka palju hullemini minna..

Maratoniks valmis!

Näib, et talu uued toad on lõpuksometi valmis. Ja panin neile nimedki: MEMM ja TAAT - vanaema ja vanaisa armastasid teineteist niiviisi kutsuda ja mulle tundus kuidagi armas nende järgi tubadele nimed anda -eks nemad siin ju kõige rohkem ringi toimetanud.. Muide, toasildid-kivid tassisin ära Kõinastult - ega palju keerulisemast kohast enam poleks hääd eestimaist kivi saanud:)
Rakke valla aasta spordisündmus (täpsustus: spordisündmus nr 2, nr 1 on loomulikult Emumäe jooks:) on talu uued ja vanad toad sportlasi täis tippinud. Külalisi kokku 19 ja magamistoana on kasutuses isegi Riieteruum - tore tõdeda, et Toomihkli on kummist!
Suurüritus (valla mõistes on maraton väga suur üritus) mõjub ka kodumajutuse pakkujale hästi - konkreetne tähtaeg sunnib rohkem takka. Nii nagu Tallinn ei saa ka Toomihkli kunagi valmis, aga astusime taas sammukese paremuse poole:)
**
Kahju vaid, et töö-suvepäevadel jäi seetõttu käimata. Kel see aeg..

Trühvlitegu..

..on muutumas mu kaubamärgiks. Juubelid, sünnipäev, Äripäev..

Seekord siis Toomihklil.





.

Purjetamistrenn ei-tea-mitmes

Olen viimasel ajal siia Piritale kuidagi väga sageli sattunud - iga nädal vähemalt kaks korda merel. Ja kuna neid on riburada nii palju olnud, on need muutunud nii igapäevaseks, et mu blogiuudisekünnist ei suuda enam ületada.
Täna teen erandi, kuna sõdame "Lisellega" - 32-jalase Bavariaga, millega plaanime Hiiumaale seilata. See jaht liigub üllatavalt aeglaselt, algul arvame, et viga meis, aga küllap on Bavariatel lihtsalt nii kombeks. Ka meie ajataju muutub aeglaseks - üllatus suur, kui kaides avastan, et olime merel üle nelja tunni.. Plusspooleks on kena kajut jm, mis jääb allapoole tekki. Ehtne lustikummut!

Klassikokkutulek

Põhikooli klassikaaslastega käin siiamaani läbi - Merit, Victoria, Reet, ka Reili - pean neid väga lähedasteks sõpradeks, mis sellest, et vahetevahel jäävad meie kohtumiste vahele väga pikad vahed. Enamasti ka pikad vahemaad. Ka paljud teised, kes c-klassis käisid, on takkajärgi kuidagi päris kallid.. Tjah, põhikoolirohi paistab kuidagi väga roheline.

Keskkool oli hoopis teisest puust. Seal ei tekkinud kunagi oma klassi tunnet.

Võib-olla oli põhjuseks see, et tegelikult ma ei tahtnud Pääsküla keskkooli jääda - ilmselt oleks üritanud mõnda tugevamasse kooli sisse saada, aga kuna käisin üheksandas klassis vaid kolm nädalat, oli üldse hästi, et istuma ei pidanud jääma, vaid pääsesin kümnendasse..

Võib-olla oli põhjuseks see, et kümnenda klassi kevadeks polnud ma autoavariist veel päriselt tervenenud - mäletan, kuidas Jana küsis mult ükskord, miks ma lonkan. Sel ajal kui mina teist korda korralikult kõndima õppisin, käisid klassiõed aeroobikas, diskol, seksisid..

Võib-olla oli põhjuseks see, et tehti eraldi poiste ja tüdrukute klass. Ju loodeti, et siis oleme üks suur pere vms. Aga pereime jäi sündimata - oli palju väikesi seltskondi ja ma ei saanud vist kunagi kõigi paralleelklassivendade nimesidki selgeks, nii nagu ilmselt nemad minugi oma.. Piinlik.

Ja nüüd, kuraditosin aastat peale keskkooli lõppu otsustasid Kati ja Lilian korraldada kokkutuleku. Kümne punkti mõte! Kummaline, et kuigi peaksin suurema osa tollaste klassikaaslastega ühes linnas elama, ei ole paljusid neist kunagi nende aastate jooksul kohanud.. Kes on see ilus kõhna tüdruk? Kaili vist.. Too blond.. Annika? Ei ole.. on.. vist ikka ei ole - Annika oli nagu jämedama kondiga.. Poisid - nendega ei hakka üldse vaeva nägema, mõnda neist pole raudselt ealeski näinud! Tjah, kahju, et inimesed, kellega kunagi kolm aastat koos veetsin, on mulle nüüd täiesti võõrad..

Ja kahju ka sellest, et ma ise sellele kokkutulekule ei jõudnud - Salla küla võitis selle dueti. Kel see aeg..

Jälle Naissaarel!

Meie tavapärastest purjetrennidest on tänane sõit pikem ja sihipärasem - käime ära Naissaarel. Aluseks 31-jalane "Gerda". Kuna kapten Peep kergesti ohje, st otsi käest ei anna, sõidan turistiklassis.
Saarel saan teada, et lisaks sadamapubile saab ettetellimisel ka sealses külas asuvast toitlustus-majutusasutusest süüa tellida - tore kodune perenaine, ülihea mustika toormoos ja värske kala - soovitan kõigile soojalt!
Tagasiteel kuuleme laulu löömas Ameerika prouat, st Madonnat, ja käime kaemas uut, Tallina teist jahtsadamat. Balti Laevaremonditehase naabrus, lagunenud muul ja koledad-kõrged kaid - Piritale konkurenti ei paista. Jään ootama masu möödumist ja järgmiste sadamate valmimist.

Ilona-Karli pulm

Purjetamistrenn II

Täna purjetame Karolina-nimelise poolatariga Carter 30, mis on tore vana kooli laev roolipinni, kitsa puidust kokpiti ja.. karjumistoruga - pole säherdust seadet enne jahtidel märganud - allveelaeva illuminaatori kujuga asjandus, läbi mille saab kambüüsi- ja tekirahvas omavahel suhelda.
Madrusteks Reet-Sigrid-Paavo, kes tutvustab oma +1te ehk Reilikat. Selgub, et tegemist on vana merekaruga, kes just tulnud Horvaatiast purjetamast ning lapsepõlves olnud isa kalaretkedel sõudjaks ja selle käigus vahete-vahel ikka mõne suurema laine kaasabil üle parda käinud.
Esimeseks katsumuseks on selgeks saada, kuidas sel tundmatul alusel soodid ja vallid käivad. Nagu meil võõrastel jahtidel on juba kombeks saanud, saame ka siin grooti üles tõmmata kaks korda - esimesel korral avastame, et mastiliik ei ole soones. Hiljem omanik selgitab, et see ei käi tal kunagi soones. Järgmiseks mureks on mittetöötav vänt - ei teagi, kas viga selles, et soot liiga jäme või vints liiga palju päevi näinud - igatahes paudime-halsime vändata. Tänase tuulega (7-8 m/s) on see suht huvitav ettevõtmine. Poole sõidu peal avastan, et kontrasoot on ka olemas, aga targu oleme selle ühendamata jätnud.. Mõte oli muidu harjutada täna mees üle parrast, aga hea, et purjed üles saime ja mõned paudid-halsid tehtud.
Karolina on hoolimata väikestest viperustest tore tegelane ning võib täitsa juhtuda, et satume tema tekile tulevikuski.

Purjetamistrenn I

Kuna meie järjekordse kuulsusrikka merereisini on jäänud vähem kui kuu, on tagumine aeg alustada trenniga. "Paadiks" on täna Sailing.ee koolitusjaht Beneteau 24 "Beta". Madrusteks kuulsad kreeka meremehed Elis-Marit, lisaks Priit ja Kert, kes puutub täna täpselt esimest korda purjetamisega kokku. Kapteniks nagu ikka Leino. Oraakel Priit, kellest eelmise koospurjetamisest möödunud aja jooksul on saanud Tallinna Vee kriisikommunikaator, rääkis eile Reporteris täna inimkonda tabavatest hirmsatest ujutustest, aga meie saame vaid päikest ja tuult (vihm saabub täpselt sel hetkel kui peale purjetamist jahtklubi terrassil kõhu täis oleme vintsutanud:)
Kuna oleme Betaga ennegi sõitnud, siis mingeid suuremaid äpardusi ei kaasne - groodi masti ümber oleva keeru avastame juba eos ning rohkem riukaid sel jahil meile varuks pole. Naudime lahel toimuvaid ühe- ja kahemehealuste meistrivõistlusi - erutavalt efektselt võtavad tšempionid märke, näib, et kallutajatel vaid varbad jahti puudutamas.. ning tunnistame Kerdi purjetamiskõlblikuks.
Reisi lõpus tuleb kirves-selga korjandus: kapten kasseerib igalt osalejalt sisse.. 85 (!) krooni.

Mina see on Kalamees

Kõik sai alguse sellest, et Emumäe jooksu afterpartyl pani keegi, vist Reigo, tähele, et meie tiik on lootusetult vetikane ning soovitas mingid taimesööjad-kalad sinna elutsema panna. Selgus, et Eesti vintskeim mudatiigikala on koger - tegelane, keda kalakasvatusest ega poest osta ei saa. Ei jää muud üle, kui tuleb kala ise hankida. Õnneks on kalamees-Leino mul alati enam-vähem käeulatuses - aga kuna see on rohkem nagu minu projekt, siis otsustasin ka ise käe kalamehena valgeks teha.

Päeva alustame küll Kõrvemaa rogainil, kuid kuna ees ootab nii tähtis projekt nagu seda on kalapüük, siis teeme vaid poole (koht 92/101 pole just elu tippmark), et normaalajal jõuda Viitna järvele - mitte Pikkjärvele, vaid sellele väiksemale, mis jääb teisele poole teed. Leino on kunagi keska ajal siin terve trobikonna kokri välja tõmmanud. Hoolimata põhjalikust söötmisest (menüüs on vees leotatud sai + mingi suht hea lõhnaga kalameelitamissiirup) on kalaga lugu kehv - tulevad vaid mõned alamõõdulised ahvenad. Hakka või uskuma, et mehed käivadki kalal, kui ilma kalata koju tulevad.. Õnneks suundume peale mõningast ebaedu prügisest võsavahest teisele poole järve asuvale päikeselisele paadisillale. Mul palutakse korraks hoida õnge, mis mu rogainist väsinud käsi poetab kogemata otsapidi vette - ja nii see esimene kala tuli! Kui mu mälu ei peta, on see mu elu esimene isepüütud kala (kui mitte arvestada kalakasvatuses tõmmatuid). Kahjuks on see küll väike-ahven, mille laseme tagasi vette - röövkala pole tiiki vaja - aga peagi hakkab tulema kuld- ja hõbekokru. Valime 6 tublimat välja ja sõidutame Emumäele. See on omaette projekt, kuna maa on pikk ja plastmassist karp väike. Asetame karbi rooli kõrvale ja vahin kalakestega kogu tee tõtt, mõni saab nimegi. Teel teeme veevahetuspeatuse, kuna tundub, et kalad hakkavad tegema ebakalalikke liigutusi. Moka-Atsile oleme sunnitud tegema väikese lõikuse - ta suu oli konksuga viga saanud. Õhtu tipphetkeks on kalade pidulik tiikilaskmine.

Proloog: järgmisel päeval läheme Toomihklist kilomeetri kaugusel asuvat Kaldre tiiki kaema ja tõmbame sealt vaevata välja 24 kokre:)

Kõrgelaiule..

..minnes oli vesi üle põlve ja liikuda raske (eriti rattaga:) Läheme ja läheme ja läheme.. ja läheme järgmine kord uuesti - selleks tuleb võtta terve päev, poolest ei piisa.

Kübassaare poolsaarel..

..kohtame mitmeid tuntud liikuvaid objekte.

Kon-Tiki

Kaali meteoriit..

(õnnestus tuvastada ka seda liikumapanev jõud:)

Madalikule kinni jäänud näkk

well-known flying objects

Kõike seda ilu rikkus Turist.