Põhjaka mõisa tasub väisata

Põhjaka mõisale olen nõus heldelt tärne jagama - väga mõnus restoran! Menüü ei ole just ülearu pikk - 1 supp (aga see-eest värske ja hea!), 1 pasta (samad sõnad), 1 praad (metssiga värske punapeediga). Lisaks kannuvesi, kohapeal küpsetatud must leib ja ürdivõi, mõnus interjöör ja head sõbrad. Mida enamat ühelt reede õhtult tahta?!

PS, Ka hinnad on siin majas väga mõistlikud!

Suvesupp 3: Laisa koka gazpacho

6 tomatit
1 värske kurk
1 punane paprika
veerand punast sibulat
2 küüslauguküünt
0,5 dl külmpressitud oliivõli
sorts tomatimahla
soola, värskelt jahvatatud pipart

Panin komponendid köögikombaini ning blenderdasin segu suts aega - et segu oleks veidi tükkis. Kui tulemus on liiga puder, võib juurde segada natuke tomatimahla. Kohustuslikud lisandid on saiakuubikud (mina kui rukkifänn teen kuubikuid saibist), basiilikulehed ja pesto.

PS, Märkamatult on siia tekkimas supiblogi:)

Suvesupp 2: Värskekurgisupp

1 kg kurki
1 kl jogurtit v keefiri
120 ml jämedalt hakitud maitsetaimi (basiilik, till, murulauk)
½ tl soola
värskelt jahvatatud pipart
viilutatud rediseid

Kombainita kurgid ja jogurt, sega hulka maitsetaimed ja viilutatud redised, maitsesta soola-pipraga. Lihalembelisele võib juurde kuubitada ka taist maasuitsusinki.

Esimesed oma-akna tomatid!

Ka Tallinna südalinnas valmib tomatieid.. :)

Reet ja Siki, suur-suur tänu teile kõige toredama sünnipäeva-"lille" eest!

Lõuna-Eesti kesised menüüd

Brunchitame Sangasete Rukkirestoranis - Valgamaa enim kiidetud söögipaigas (kui kõrvale jätta Tammuri talurestoran, kuhu lihtinimene juulikuus ligi ei pääse: komplekti ööbimine-õhtusöök võimalust lähiajal ei terenda, sööma oleks 2 inimest saanud tulla kõige enne.. laupäeva õhtul.. St tuleb vist järgmist masu oodata..)
Rukkiresto on liialt üles haibitud. Minu vaimusilmas kerkinud tare-tarekese asemel asub asutus nõukaaegses külakultuurimajalikus hoones, päevavarje kaunistavad karastusjoogireklaamid, meie vastas asuvast poeuksest sõeluvad sisse-välja peaparandust hankivad pärismaalased. Alustuseks tuuakse lauale.. veidi kuivanud poeleiba (!)
Mitttemidagiütlev õhustik ei suuda siiski rikkuda toidu maitset: "Aedniku hõrgutis" osutub imeheaks külmsupiks (nipp: tomatisupile võib lisada ohtralt paprikat, kurki, küüslauku ja tundub, et ka porgndit). Ainuke puudus on see, et supp on mikroskoopiline. Võtan lisaks "Kuningliku lõhega kukeseenesalati" ja ülesöömisega jälle asi ühelpool! :)
Rukkimajas oleks tahtnud näha suuremat rukkiarmastust: oma-ahju-leiba ja võimalust osta kaasa krõbeda koorikuga pätse.
*****
Päeva jooksul saan aru, et tegu oli ikkagi üle prahi söögikohaga. Lõuna-Eestis. Tallinn ja Tartu on meie maitsemeeled ära hellitanud ning riigi teises otsas on olukord üsna nutune: nt Sangaste lossi menüüs domineerivad vanad sõbrad Friikartul ja Seljanka. Pärliks sõkalde seas näib olevat Taagepera loss.
Söögivalik pole kiita ka folgises Viljandis. Waldorf-kooli pansionaadiproua soovitab minna lõunatama Tartu ja Koidu tänava ristmikul asuvasse maherestorani, mida ühe kooli kasvandiku lapsevanem peab. Paraku on hoovis inimesi kahes kihis, järjekord pikk ja kohe-kohe tulemas 2-tunnine siesta. Hoiame end teadlikult folgi toidutänavast eemale, et toetada kohalikku ettevõtlust ning uudistame Tartu tänava pubisid. Olukord on masendav.. nt Liverpoolis on menüüs seljanka, viit sorti šnitslit, friikartul nelja erineva lisandiga jms. Seda menüüd pole vist söendatud alates taasiseseisvumisest muuta. Lgp pubipidajad, käes on suvi, pakkuge külma suppi, värsket kartulit ja heeringat hapukoorega ning me oleme kohal!! Aga siin kliente loomulikult pole. Kuigi käimas on folk, mis tähendab, et sellised kohad peaks puupüsti täis olema.
PS, Ühe üllatuse pakub siiski ka toidutänav: värske hommikul püütud Võrtsu kalavalik! Veidi kahjugi, et armeenlases end täis pugisime ning et angerjasupi jaoks ruumi pole. Jääb vaid lootus, et nii hea kui Saadjärve oma, see ikka pole;)

Üks väga väärt öömaja

Unistan, et tahaks täna ööbida mõnes Kagu-Eesti üksildases kodumajutust pakkuvas talus. Mitte võrk-, korv-, jalg- ja pesapalliväljakuga turismitalus ega 27 majakesega kämpingus. Tuba võiks olla sisustatud vana mööbliga ja aknast paista mets või metsik maastik. Ning otseloomulikult võiks olla nii, et peale meie ei ole seal teisi majutujaid ning kell 5 hommikul ei hakka naabrimees kardulat muldama.. Kujutage ette, 10 minutiga olen täpselt sellise koha leidnud - Kiisatamme talu Valgamaal! Imetore vaikne paik, mida valvab kuuri taga sirguv mitmesaja aasta vanune hiiglaslik tammepuu. Soovitan, väga!

Siin Kiisatammel hakkan mõtlema, et miks on eestis nii vähe vahvaid kodumajutusi? Ehk on nad siiski olemas, aga peidus? Talu perenaine pajatab, et näiteks maaturismi ühendusse nad ei kuulu, kuna see on neile liiga kulukas.. Ehk peaks looma Eesti kodumajutuste keti, neid ühendava veebilehe? Sest mind tõesti ei tõmba puhkuse ajal euroremonditud puhkekülla, kus kõevaltoas on plaanis öö jooksul tarbida viis kasti õlut ja palju viina.

Meriti joogalaager Pollil

Ma ei ole suur joogafänn. Võiks isegi öelda vastupidi - jooga on mulle alati tundunud suht piinarikas kondiväänamine. See laager aga.. raputas hinge ja puhastas meeli. Tõsiselt! Pivarootsi lähistel asuv Polli talu on üdini positiivne paik ning ideaalne joogatamise jaoks (mis sest, et esimesel õhtul on kilelaega aidas, kus ööbime, 27 piinarikast kraadi sooja).
Olen vabatahtlikult andnud end režiimi kätesse: äratus pool 5 hommikul. Järgneb mandliõliga võidmine (mis tundub äsja tõusnud päikese kiirtes kuidagi pühalik protseduur), jääkülm dušš (hommikuti on joogalaagris komme mitte rääkida, aga duši all pääseb küll sõnadevool valla - nii hullkülm!), pooletunnine jalutuskäik mereranda ja ca 2,5 tunnine hommikustseremoonia. Karm? Absoluutselt mitte! Pigem teeb natuke kurvaks see, et tavalisil hommikuil magan selle aja maha..
Laagriliste päevakava on suht tihe: lõunameditatsioon.. hingest tulevad ja hinge minevad loengud.. pealelõunane joogatund, õhtumeditatsioon.. Seda kõike kaunistavad imehead puhtad-tervislikud taimetoitudest road..
Iga naine võiks endale lubada luksust pühendada paar päeva aastas oma kehale ja mõtete korrastamisele.. Ja miks mitte ka iga mees (registreerujate seas olid eranditult kõik naised, aga tundidesse eksisid ära siiki ka mõned mehed.. huvitav, miks jooga paelub vaid naisi? Kas pole meestel lihtsalt aega või pole see karmile põhjmaa isasele piisavalt mehine ajaviitmismoodus?)
Anne ja Merit, suur tänu kolme kauni päeva eest! Jooga ja mediteerimine mulle hoobilt külge ei jäänud, aga väga hea on siin laagris olla ja usun, et mind kummitavad veel kaua aega meie hommikutseremoonia parimad palad, näiteks see:
Ek ong kar, sat nam,
karta purkh, nirbhao, nirveir..
Fotod: Ilana Serman

Hommikujooga Pirita rannas

Hommikul kell 8 on Pirita rand pea inimtühi - joogatasime mõnuga! Hingele pai teinud tundi kroonib suplus karges merevees, mis erinevalt õhtusest sogasest supist on selge ja näib puhas. Järelikult tuleb hakata hommikuti suplemas käima, kuna 16:00 tõuseb püsti kogu Tallinna kontorirahvas ja suundub vee äärde, ummistades Õismäe ringi jt sõlmpunktid ning muutes rannaäärsed rohelised ribad parklateks.
Alustasime täna siiski liiga hilja - palav on! Homme joogatame kell 6 - rannariba on pikk, st kõik on teretulnud.. :)

Suvesupp lapsepõlvest

Siis, kui oled üksi kodus, võid lõpuksometi teha neid sööke, mida üheski restoranis ei pakuta, mida teistele pakkuda ei julge, aga mida ise niiväga armastad. Palun saage tuttavaks - minu suur suvelemmik, sojapiimaga köögiviljasupp!

Valmistada on imelihtne: paned soolaga maitsestatud vette keema värsked turult ostetud porgandid ja lillkapsa, veidi aja pärast aedoad ja viimasena herned (need tahavad keeda vaid paar minutit). Lisa (soja)piim ja maitsesta maitserohelisega.

Minu kotade välimääraja

Pruunid on mul olund iidamast-aadamast ajast ning loogika põhjal ei tohiks enam jalga mahtuda - aga ju siis sai kunagi ostetud mitu head numbrit suuremad jalavarjud:) Nendega kooserdan ringi Toomihkli hoovis.
Sinised pärinevad Jaama turult - ülikooli ajal väisasime seda õige sageli. Katkiste paelade tõttu olen nad kapipõhja unustanud..
Punased on uued, hangitud hiljaaegu kotapoest. Pehme polsterdatud ääre tõttu on nad jalas mugavamad kui Pruunid ja Sinised. Nad on hästi sõbrunenud Tallinna tänavate ja Plaza büroohoonega.

Merel, seekord mootoritega

Naissaarele kaatriga ja tagasi paadiga. Ära õnnestus testida Admirilateedi basseini jahisadam: ligipääs on sinna küll tiba keeruline, aga küllap taskuvarate mekas Kesklinnas on see paratamatu. Igatahes teeb praegune sadam rohkem rõõmu, kui Nordic Jet Line'i C terminal - aitäh, masu, et selle laevaliini peatasid! Veel mullu, tuletoomise ajal meid jahiga siia ei lastud.. Omari küünis toimunud Tätte etendus on tiba lahja, aga kõik muu (sh esimene suplus meres:) kompenseerib selle.

Emumäe sildid

Foto: Asso

Tiigi puhastamine a la Toomihkli

Kruviga..
..ja kuumalt:)

Piknik Aegnal

Esimest korda Mrs. Southiga merel on.. päris masendav - laine on meetrine ja hoolimata lühikesest sõidust sees keerab.
Rannapiknik siiski kompenseerib paadivintsutused.. Ära õnnestus näha ka kuulsad Aegna tapjalained.