Meri jääs: Suurupi

Lapsepõlv siiski mürgitatud?

Lapsepõlve veetsin Nõmme mändide all. Nii kodu kui lasteaed asusid metsa piiril (imekombel asuvad tänaseni st tundub, et linnaplaneerimine isegi funkab - ei usu, et sinna oma kodu soovida ehitajaist puudust oleks..) Hingasin sisse puhast männimetsa õhku, sedasama, mida läheduses asuva Hiiu vähihaigla patsiendid, ei joonud jubedamaitselist Ülemiste vett, vaid hääd kohalikku puurkaevuvett. Kõik oli ilus ja puhas. Kui ikka oli.. Aastaid hiljem väidetakse, et Nõmme joogivesi on pikka aega olnud lubatust radioaktiivsem. Sõna "radioaktiivne" kipub iseenesest seostuma sõnaga "vähk". Tõsi, ühtegi uuringut, mis seda tõestaks, mulle ette juhtunud pole. Aga kas vähemalt õhk, mida sisse hingasin, oli puhas? Mu lapsepõlve kuulusid ümbruskonna "suurte poiste" hangitud erilised asjad – näiteks nätsupaberirullid – mida sai vaid läheduses asuvalt Pääsküla prügimäelt. Visuaalselt prügimägi ei häirinudki – nägin seda harva, vaid siis, kui suusatades või jalutades tegime rabas tavapäratult pika ringi. Ent prügila lähedusest andis märku aeg-ajalt leviv prügi põletamise hais – vaevalt, et prügi sihilikult põletati, aga igatahes süttis prügimägi aeg-ajalt põlema, tuues "soodsa" tuule korral kärsahaisu ja tossugi koju kätte. Aastatega hais ununes ning teadupoolest veetakse täna pealinna prügi Rebalasse. Pässa saastakuhi maeti mulla alla, see näeb praegu välja kaunis ja süütu küngas ning prügila peamine funktsioon oli aastaid varustada kohalikku katlamaja biogaasiga. Kuid täna ei anna tollased kopsudesse hingatud sõõmud mulle enam rahu. DDT, PAHid, PBDE, PCB jpt popi nimega ained - POPid - ladestusid aastatega mu kehasse. POPid tekivad just eelkõige prügi põletamisest ning neil on ühe-otsa-pilet: nad tulid mu organismi, et jääda, hoides end kramplikult mu rasvarakkudes kinni. Aastate jooksul võivad nad hakata tekitama.. näiteks vähki. Vabaneda neist vaat' et ei saagi. Pole sellestki tolku, et olen 10 aastat tervislikult toitunud. ***** Loo moraal: mu käsi ei tõuseks küll kunagi viskama peale piknikku lõkkesse plastnõusid või grill-liha pakendit..

Mürgid minus eneses

Täna selgus rutiinsest arstile antud proovist, et mu organismis on liialt palju glutamaate. Mida krdt!!? Valmistoite ostan üliharva, toiduvärvitud produktidest käin suure kaarega mööda, enamasti teen ikka värskest kraamist, isegi leiva küpsetan ise ja jõudumööda tarbin mahedat. Kust siis selline üleküllus!? Kõige levinum selle perekonna esindaja on naatriumglutamaat (MSG), mida kasutatakse maitseainete koostises, puljongites, vorstitoodetes. Pakendikeeles on selle nimi E 621. Puljongikuubikuid ei kasuta ma enam ammu, maitseainesegusid ka mitte. Ma pole ju teab mis suur lihatoodete tarbija - seaga katkes sinasõprus juba ülikooli ajal. Vorstide-viinerite viimane tarbimine jäi ka kooliaega.. Aga meenub, et olen viimasel ajal meelsasti söönud kalkunisinki ning, voila!, singipakendil ilutsevadki kenasti sõnad "maitsetugevdaja", "lõhnatugevdaja", "säilitusaine". Hm, pidasin sinki seni suht puhtaks ja ohutuks kraamiks.. Teine valekäik, mille arstiga mu viimaste päevade menüü üle arutades jõudsime, oli restoranis söödud india toit, mis tõenäoliselt kubises maitseaiensegudest.. Mis õigusega nimetan glatamaate mürgiks? Glutamaadid aitavad ajurakkude vahel levitada infot ning liiga suur glutamaadikogus hävitab teatud närvirakud, kuna neisse koguneb liiga palju kaltsiumit. Veidi leevendus pakub see, et loodetavasti lapsepõlves me glutamaate liialt palju ei tarbinud. Nõuka ajal ei olnud üleliia palju säilitus- ja värvaineid (oojaa, paljugi oleksin ära andnud rõõmsate välismaa kummikommide või värvilise piparkoogiglasuuri eest!:) Viinergi oli mingil perioodil defka ja süüa tehti enamasti ikka kodus toorest kraamist. Seega ei olnud võimalik neid mürke endasse ahmida.. Eriti tänulik olen aga oma emale, kes minu mäletamist mööda kogu mu lapsepõlve tassis igal pühapäeval käe otsas Ilmarise residentsi Emumäe-piima, -mune ja muud puhast toidukraami. Lootus jääb, et ehk pesitseb minus siiski veidi vähem mürke kui keskmises valges inimeses..

Kuu toiduelamus: Neh

Neh pakub talveks linna kolinud Pädaste palasid. Pädaste mõisaga seostub mul paraku kehv mälestus: saabusime aastate eest sinna jalgrattakostüümides, tolmuste, ent näljastena. Kuid teenindaja selge sõnum meile oli "You're not welcome!" Peale seda pole enam Pädastesse sööma tikkunud ning seetõttu suhtun ka tema linna-venda eelarvamusega.
Õnneks asjata. Siin on hea õhkkond: sisustuses iga detail omal kohal. Hea teenindus: piisavalt kiire ja hooliv. Hea serveering: originaalne, ent mitte ebamugavalt steriilne ega üle vindi. Ja mis peamine: hea söök. Olen alati pettunud, kui restoran ei suuda ise leibagi küpsetada. Siin suudetakse. Leiva-saia saatjaks õli ja vaarika- vms chutney segu. Maja poolt esmase nälja peletajaks suitsuahju-krõbeleivad ürdikastmega. Makrell maitseb sama hästi kui suvel Vahemere ääres ning tibu on täpselt parasjagu küpsetatud – mahlane ja valmis lahkuma kontide küljest ilma igasuguse vastupanuta. Vein veetakse lauda karahviniga.
Kõige selle tulemusel läheb siinsel majal hästi: jaanuarikuu teisipäevasel õhtul saame eelviimase vaba laua. Muidugi ei häbene neh-lased pakutava eest ka korralikult raha küsida. Üks nipp siin soodsamalt läbi ajada on tulla päevasel ajal - siis on kogu menüü ca kolmandiku võrra õhtusest odavam.
*****
Üsna skaala teise otsa kogemus pärineb mõne päeva eest trendikohast F-hoone. Esiteks oli kohta endise Kalinini tehase territooriumilt veidi raske leida. Trenditeadlikud jõuavad siia ehk kinnisilmi, aga mulle kui harva Telliskivi loomelinnakusse sattujale oleks võinud mõni viit siiski väljas olla. Isegi kõrvalhoones asuva poe müüja ei osanud meid kohale juhatada. Kõige hullem on see, et laud oli räpane. Ka toit jättis mulje avaldamata. Teevees ujusid tükikesed, mida minu meelest seal ei oleks tohtinud olla. See jook jäi joomata. Ma ei ole pirts: seda juhtub üliharva, et tellitu jääb minu poolt puutumata. Kas soovin tagase minna? Tänan, ei!

Lärmakas Sibulaküla

Kogu kurja juur on selles, et armastan värket õhku ja magan lahtise aknaga. Isegi praegu, kesktalvel. Loodan siiski, et kohutavas energiaraiskamises mind ei süüdistata, kuna – magamistoa radiaator on maks 2/5.
Õnnetuseks avaneb aga magamistoa aken südalinna poole, kust hooti kostub igasugu müra. Suvel on mu suurimad "sõbrad" varesed ja kajakad – nad alustavad oma igahommikuse kisakooriga ca kell neli - ning südaöised purjakil noored. Talvel on ses suhtes lihtsam, et inimesed ja linnud siiski pimedal ajal ei kraaksu. Kuid näib, et linn nagu looduski ei salli tühja kohta: viimastel öödel tegutsevad tänavail aktiivselt lumevedajad. Iseenesest hea, et varsti saab kahesuunalistel tänavatel taas kahes suunas sõita. Kuid mitte nii hea, kui töö käib magamistoa akna all ja näib, et kiirusega 20m/öös.
Imekombel unetus mind üleliia ei häirigi, mõlgutan mõnuga oma mõtteid ja hõljun unepiiril.. kuni järsku ca kl 7 lõpetavad „lumerobotid“ oma öödisko ning.. kuulen linnulaulu. Huvitav, kes see on? Laululinnud peaksid ju praegu olema oma iga-aastase tuusikuga reisil Egiptuses või Marokos..

Näärid trepikojas

..ja see on Tallinna tuhandetest kortermajadest vaid ühes ainult ühe trepikoja väljapanek. Gospoda!