Mees üle parda

Avasin täna hommikul raamatu "Purjetamine võhikutele", mille Aivo mulle lahkelt laenanud on, ja lugesin sealt ühe lause: "Varem või hiljem oma purjetamiskarjääri jooksul kukud sa tõenäoliselt üle parda." Rohkem polnud mahti lugeda, kuna kell oli palju ja tahtsime enne purjetamist ka veel Topis kõhud täis süüa.
Varem või hiljem oli seekord pigem varem. Jõudsime BlueSailiga Tallinna lahel olla ca 1,5h, olime parasjagu kuulimuna juures, kui mul tuli tahtmine oma pudelikaelu ehk halsse harjutada. Esimene läks hästi. Teise keerasin üle.. kreen.. suur kreen.. roolipinn ilmselt solvus, et ma ta lahti lasksin ning kättemaksuks sutsas mulle.. Järgmisel sekundil olin vees, tundsin hetkeks jalgade põkkumist rooliga, ent kohe olin pinnal, et näha kättesaamatus tempos kaugenevat jahti. Vaatasin ära, kuspool see kallas asub ning seadsin igaks-juhuks sammud, st tõmbed sinnasuunas.. Kuna ma miskipärast ei uskunud, et Leino-Eedik kaheksaga hakkama saavad. Aga said ja üllatavalt kiiresti - viis minutit hiljem olin jahil.
Telefoniarve peaks see kuu väiksem tulema - võtsin supluse ette koos telefoniga, numbreid peas mul pole.

Roostevaba maailm

Kui Tööinimese kell kukub töönädala lõppu, lööme meie Kati sünnipeäva puhul auto tagaistmel kokku esimesi vahuveinipokaale.

Kui Tööinimene ootab supermarketis kannatlikult oma nädala etteastet - võimalust kärusse kogutud pakendikuhja eest kaart pilust läbi tõmmata, naudime meie Volgas angerjat ja tuunikala.

Kui Tööinimene on jõudnud oma lemmikpaika - diivanile teleka ette, istume meie vihmamärjal pingil ja tarbime selle suve kõige kirkamat kultuurielamust - rokkooper Rujat.

Kõrvemaa rogain

Jõuame sellele rogainile täiesti plaanipäraselt üle tunni aja enne starti - seda, et nii õigeaegselt kohal oleme, pole varem juhtunud. Tänu ajavarule on meil mõnusalt aega rada paika panna (plaan on meil täna vägagi optimistlik). Ehk peaks tulevikuski harrastama täpsust? Orienteerumine jääb minu õlule, kuna kahurivägi on kodus ja Karbonit esindavad seekord Paavo ja Kati. Õnneks on rada üle ootuste lihtne ning boonusena ka ootuspäraselt kaunis. Start on meil superhea ning tunnike peale starti kohale jõudnud konsultant Leino on väga üllatunud, et oleme omadega juba nii kaugel.
Motivatsioon raugeb pisut soopunkti võtma minnes - kuigi, see vetruval vaibal hüplemine on isegi omamoodi lõbus. Edasi kulgeme rahulikumas tempos, kuna meil kolmepeale streigivad kaks põleve (minu ja Paavo oma). Jätame kaks kõige nurksemat punkti vahele ning suundume võrratusse Jussi järvede ümbrusesse, kus asub kõige kõrvemaalikum Kõrvemaa. Sealt edasi kulgeme juba finiši poole, kuhu jõuame, häbi!, tunnike enne kontrollaja lõppu. Järelikult oleks pidanud veelgi optimistlikuma plaani tegema, siis oleks ka meie saatanlik koht (66/105) lõpuprotos olnud veelgi ilusama numbriga.

Helsingi-Tallinn regatt

Sõidame hommikul Külliga Helsingisse, et õhtul LBga tagasi seilata. Vahetult enne starti annab ülesõidu tormimuserduste tõttu kontrasoodi ja poomi ühendav lüli järgi. Käepäraste vahenditega (mingi otsajupp) tehakse parandustööd ning 18:15 teeme ilusa stardi. Ülev on vaadata, kuidas ca 170 jahti riburada Helsingi kaljude vahelt lõuna poole seilavad. Minu amet on nagu ikka - kallutaja. 3 korda saan ka spinni puudutada. Päevad pole vennad ehk hommikune torm vaibub nii tempokalt, et Tallinna majaka juures saame ca tunnise pleki. Ausalt öeldes on see esimene kord, kui näen kogu meeskonna ponnistustest hoolimata "spidol" numbrit null. Mu esialgne optimistlik plaan jõuda keskööks Tõnu sünnipäevale, haihtub. Randume ca kell 3.
Kuidas läks? Esikoht! (Aga seda saan teada alles järgmisel päeval, sest öösel ei osanud keegi öelda, mis on lõpptulemus)

kas tõesti turismitalu!?

Näib, et kodumajutuse pakkuma hakkamine Toomihklil õigustab ennast - täna on 16 ööbijat. See number jääb ilmselt pikaks ajaks rekordiks. Sõidan peale tööd teki-padja-madratsivirnaga Emumäele emale appi. Kõik läheb kenasti ja külalised on tundubet rahul. Meie ka - meeldiv vaheldus põllumajandusele.

Tere kool: purjetamine

Kuna tunnen, et gurmeereisidest ja võistlustel kallutajaametist ei ole piisavalt tolku, otsustasin minna kooli. Ehk siis täpsemalt võtta neli purjetamistundi.
Õpetajaga meil veab - Aare on mõnusalt rahulik ja piisavalt kannatlik. BlueSailid on tillukesed ja seetõttu hästi tundlikud. Ilm on nii tuuline, et groot tuleb kohe ära rehvida. Roolipinniga on raske ära harjuda - mul kipub ikka sassi minema fallamine ja luhvamine ja nii see juhitavus kaob. Ühe paudi ajal keeran küll ilusti 90 kraadi, aga paraku vales suunas.. Algajal ikka juhtub!
Äpardustest hoolimata teeb Aare komplimendi, et oleksime võinud minna kohe edasijõudnute kursustele :)

08082008

Mida teeb kogu Eestimaa sel päeval? Loomulikult pulmitab!

Karolina ja Ivar, romantiline Villa Mary, tujukas Eestimaa ilm, lõbushoogne pulmapidu..

PS! Nädal aega hiljem saan teada, et ka Indek nais Mareti sel päeval (saladus avaldatakse sõpradele korraldatud grillpeol)

ERNA matk

Kui õigesti mäletan, sai ERNA-saaga alguse Kütte Arnoldi süül, kes arvas, et meil oleks hea sest hullusest osa võtta. See oli vist 4 aastat tagasi ja valisime toona kerge raja. Raske oli! Loomuliku jätkuna tulid keskmine (Hannese-Kristaga), mis oli ka raske ja keskmine vastutegevusega (Hannese-Leinoga), mis oli ikka väga raske - finišisse komberdamiseks oli mul toona vaja sõna otsese mõttes (poiste tehtud) kark alla panna. Ning pole siis ime, et täna õhtul ca kell 10 leiab end raske raja stardist kvartett Eno-Urmas-Meelis-Leino pluss mina sala-varuliikmena viienda rattana.
Kohe stardis saab teha valiku, kas minna ringiga mööda sihti või vähem ringiga mööda teed. Kuna eelmisel aastal vastutegevust praktiliselt polnud ja pimeduses kulgev sihil puudub magnetile omane tõmbejõud, otsustame tee kasuks. Auto hääl - ruttu võssa peitu. Ja sama õnnestub meil veel mitu korda teha. Närv on juba pehmelt öeldes pingul ning seetõttu tulevad ka mõned valehäired. Õite pea kostub eest tulistamist. Tardume. Kuulatame. Ja marsime edasi. Uuesti! Uurime kaarti - punkt jääb vasakule, aga seda eraldab meist ikka väga sinine ala. Pimedas sohu? Las ta jääb! Marsime edasi. Kuna varitsuspunk asub vahetult tee ääres, suundume teisele poole teed, kust üritame sammhaaval soo serva pidi edasi liikuda. Äkitse oleme prožektorivihus. Tulistamine. "Seis!" "Pikali!" Ei tea, kas innustatuna sellest käsklusest või lihtsalt lootusetusest, aga just nii ma teengi - pagen mõned sammud edasi ja viskun rohtu. Õnneks satub enam-vähem kuiv koht (ümber muidu lirtsub päris korralikult). Keegi saadakse kätte. Ma ei julge tegevuspaiga poole vaadata, kartes, et mu hirmust kaame nägu on hõredas rohus tabatavam kui mu süsimust kapuuts. Nad lihtsalt ei tohi mind kätte saada, sest illegaalse liikmena pole mul ühtegi "elu" taskus. Sammud tulevad mulle päris lähedale, ime, et peale ei astu, ja siis.. kaugenevad. Huh - õnneks läks! Teistel nii hästi ei läinud - vaid Meelisel jäid kõik elud alles. Kaome sellest pudelikaelast kiiresti - suundume paremale poole teed, sohu - enam pole vahet, peaasi, et rohkem elusi ei kaotaks!
Ja see on alles algus - esimese punktini, kus peame kokku panema automaadi, on veel paar tundi soos müttamist ning finišini terve ööpäev.
Järgmine eredam hetk on varahommikul. Poisid on just tublisti sooritanud vaheülesande - ületanud ämblikmehe kombel mööda võrku turnides jõe - kui kohale kihutab püssitärina saatel kaks autotäit vastutegevuslasi . Meie õnneks ja nende pettumuseks oleme nii punkti vahetus läheduses, et meile kehtib puutumatus ning elud jäävad sel korral alles.
Keskpäeva paiku, veidi enne kui jõuame Roosna-Allikule, ütlen poistele aidaa ning hääletan Kautlasse, et õhtuks pulma jõuda. Veid piinlik on, kui mersu heledale nahkistmele jääb minu märgadest riietest pepukujuline laik..
Tõesti ei kadesta neid, kes jätkavad.
Minu jaoks oli see viimane ERNA.

gurmeejaht Tallinn-Pärnu liinil

Janil on vaja jaht Pärnusse viia ning loomulikult oleme rõõmuga nõus olema transporditöölised. Gerlile on see esimene kord ning täiesti reeglipäraselt pöörasime ka tema mereusku.
Edelatuule tõttu oleme sunnitud algul pikalt mootoriga sõitma. On palju päikest ja parasjagu tuult - ideaalne ülesõiduilm. Ja hästi palju süüa (mis enam nii ideaalne pole): alustame jaapani ja itaalia köögi hõrgutistega, jätkame vene ja lõpetame eesti köögiga. Üks söögiaeg lõpeb ja teine algab. LB on ilmselt hämmingus, kuna nii suurel hulgal sööki nii lühikese aja jooksul ta ilmselt enne näinud pole.
Kusagil Osmussaare kandis tõmbame purjed üles ja alla võtame need vaibunud tuule tõttu alles vara-varahommikul, kui oleme juba Pärnu lahe lähistel. Südaöösel kohtame Haapsalu-Vormsi liinil jahti, mis on nii lootusetult madalikule kinni sõitnud, et oma jõuga edasi ei pääse. Jan teatab intsidentsist piirivalvele, nad on aga juba teel abivajaja suunas.
Meil ühtki õnnetust, äpardust ega hüüdnimeväärilist tegu seekord aset ei leidnud.