Avasin täna hommikul raamatu "Purjetamine võhikutele", mille Aivo mulle lahkelt laenanud on, ja lugesin sealt ühe lause: "Varem või hiljem oma purjetamiskarjääri jooksul kukud sa tõenäoliselt üle parda." Rohkem polnud mahti lugeda, kuna kell oli palju ja tahtsime enne purjetamist ka veel Topis kõhud täis süüa.
Varem või hiljem oli seekord pigem varem. Jõudsime BlueSailiga Tallinna lahel olla ca 1,5h, olime parasjagu kuulimuna juures, kui mul tuli tahtmine oma pudelikaelu ehk halsse harjutada. Esimene läks hästi. Teise keerasin üle.. kreen.. suur kreen.. roolipinn ilmselt solvus, et ma ta lahti lasksin ning kättemaksuks sutsas mulle.. Järgmisel sekundil olin vees, tundsin hetkeks jalgade põkkumist rooliga, ent kohe olin pinnal, et näha kättesaamatus tempos kaugenevat jahti. Vaatasin ära, kuspool see kallas asub ning seadsin igaks-juhuks sammud, st tõmbed sinnasuunas.. Kuna ma miskipärast ei uskunud, et Leino-Eedik kaheksaga hakkama saavad. Aga said ja üllatavalt kiiresti - viis minutit hiljem olin jahil.
Telefoniarve peaks see kuu väiksem tulema - võtsin supluse ette koos telefoniga, numbreid peas mul pole.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment