Sunday, October 7, 2012

Restost restosse

Rumal, kes arvab, et turundusnõksud tema peal ei tööta. Igaühe jaoks on kuskil keegi ja igaühe (olgu ta pealegi end aastaid ses vallas harinud, kõrgelt koolitatud läbi nägema reklaamitrikke) jaoks on kuskil konks, mis alla neelata. Minu konks, mille sõna otseses mõttes sisse ahmin, on restoraninädal (mida miskipärast reklaamitakse kirjapildiga Tallinna Restoranide Nädal, mis lõhnab väga vängelt otsetõlke järgi).
Meie seekordsest valikust. Esimesel õhtul siirdume CRUsse. Selle Viru tänaval asuva kummalise nimega asutuse kohta ei oska ma ööd ega mütsi arvata. Sissepääsu juures tolknevate (vabandust sellise sõnakasutuse pärast, aga kui korralik promill sees - mitte minul, eks - siis kärab küll nii öelda) turistidega põkkumine ei vähenda eelarvamust. Resto ise osutus tubliks ja ületas mu ootusi. Toit oli serveeritud efektselt (tõsi, põnevaid teokarpe hiljem tulnutele ei jätkunud, nemad said eelroa tavataldrikutelt) ning teenindus erakordselt kiire. Samas midagi jäi siiski puudu - ilmselt oli see omapära - mistõttu uuesti mind sinna ei kisu.
Teise õhtu valik on MC Grill. Kummaline üldse, et selle koha valisin, kuna nime järgi arvasin, et tegu mõne kulunud grillbaariga. Paiga asukoht - Schlössle hotell - muidugi reedab, et tegu vähe teisel tasemel kohaga, mis minu mäletamist mööda kandis varem nime Stenhus. Miks see end igati tõestanud resto sai järsku omale grillilõhnase nime, annab vastuse ehk Schlössle'i korporatiivpoliitika või mõni skandaal. Lisaks nimega ämbrisse astumisele oli ka teine ämber: nimelt ei olnud MC Grillis lastetoole. Tegemist on hotellirestoraniga ja kas tõesti ei saa ükski lastega pere omale peatust selles hotellis lubada? Lubage kahelda! Potsatame siis oma mudliase samettoolile ja kogu õhtu hoian tal silma peal, et rasvased näpud tooli ei silitaks jms. Siinkohal mu kriitika lõpeb. Kõik muu oli MC Grillis ülivõrdes. Teenindus erakordselt hea, õhkkond luksuslik, toidud meeletult head. Kirsiks tordil (siinkohal on see väljend liiga labane, aga hetkel paremat ei tule pähe) oli veeldatud lämmastikuga üle kallatud salapäraselt aurav magustoit. Löön siiamaani nurru:)
Kolmandal õhtul võtsime puhkepäeva, kuid see-eest neljandal külastasin kahte restot. Lõuna ajal Andra eestvedamisel Bonaparte'i ja õhtul mehega Dominic'i. Esimene neist oli minu jaoks nädala pettumus. No natuke võib asi olla ka selles, et lõunasööki ei tohiks võrrelda õhtusöömaajaga. Kuid siiski-siiski, pardi-confit on minu arvates pardikoib, mitte leem, kus sees ujuvad pardilihatükid (mis eeldatavasti on koivatükid, aga mine võta kinni..) Prantsuse restoraniga prantsuse söökide üle ei ole muidugi mõtet vaielda, kuid mul pole ka mõtet oma pettumust varjata.
Hoopis meeldivam koht on Dominic. Kuid ei pääsenud temagi ämbrita. Nimelt leidis mu kallis kaasa oma prae seest.. kirjaklambri! Kuna tegemist on palju harukordsema juhusega, kui see, kui lind juhtub pähe kakama, siis tegi see meile palju nalja ja meie rõõmuks kajastus hiljem ka arvel (end veinirestoranina reklaamiv asutus ei küsinud meilt veini eest raha).
Kui mehega hilisõhtul arutame, et kumb koht meile meeldis rohkem, kas MC Grill või Dominic, siis jäämegi kahe vahele pendeldama.. Aga kuni need kaks  pendelduvad, tunnistan üles, et samuti selle nädala sisse mahtunud Rauli-Mariti kopragurmeeõhtu latt jäi neljal tipprestoranil ületamata. Ma gratitude!