Xativa loss

Mitte ainult loss, vaid kogu linnake väärib visiiti.

Kauneid künka otsa rajatud losse on siin vast teisigi, ent sellist teist toiduelamust nad vaevalt kõik pakuvad!
Pidasime lossirestorani „El mirador del Castelli“, esmalt turistilksuks, kuid eksisime rängalt. Õnneks.

Hiljem selgus, et tegu ongi siinse maakonna omamoodi

gastronoomiapealinnaga. Lisaks lossirestoranile on siin veel neli tipptasemel söögikohta, mida meil paraku ei õnnestunud külastada: kodune-traditsiooniline Casa la abuela, pilkupüüdvate roogadega Portal Fosc, kunstipärane Cuinart, ajalooline Carpanel.

Tänane muutlik ilm maalis linnakese kohale vikerkaare, mida mäe otsast imetlesime..

..kui aga alla jõudsime, siis päike

sillerdas:)

Sõida maale!

Veedame nädalavehtuse viinamarjapõldusid täis orus, külakeses nimega Jalon, villakeses nimega Arco Iris.

Vastukaaluks Valenciale

on Jalonis väga head söögikohad: eriti pika pai saab tänavanurgal asuv Casa Caty ja Bar 23 – asutus, millesse oma vaistu usaldades poleks iialgi sisse astunud. Roy, suur tänu heade soovituste eest!

Kinnisvarabuum on ka Hispaania küladesse jälje jätnud: poolikuid tondilosse leidub siin ja leidub seal.

Rannakarbid

Meie jaoks on rannakarbid gurmee, hispaanlaste jaoks odav talupojatoit - isegi soola pole vaja lisada, sest need mereelukad loomult juba piisavalt soolased:)

Retsept on imelihtne

1 kg värskeid rannakarpe

1 suur sibul

4 küüslauguküünt

1 sellerivars

paar spl võid

sorts õli

pool pudelit odavat kuiva valget veini

peterselli või sellerlehti, värskelt jahvatatud pipart

Pane või ja õli paksu põhjaga potti. Kuumuta sellest hakitud seller, küüslauk ja sibul kuni viimane on klaasjas. Vala juurde vein. lase paar minutit keeda ning lisa eelnevalt puhtaks pestud karbid. Maitsesta soovi korral pipraga. Keeda vahete-vahel segades kuni karbid on avanenud. NB! Suletuks jäänud karbid viska minema. Raputa peale maitserohelist.

Tapas & Copas

Otsetõlkes kõlaks see "Mütsid & karikad", veidi tabavamalt aga "Ampsud & topsid".

Meie uues kodulinnas pole vist baari, millel ei ilutseks kutsuvat sildikest „Tapas“. Vahel lisandub sellele ka „Copas“. Siit tekkis mul küsimus: mis on vahet tapasel ja eelroal? Restoranide menüüdes on kummalegi pühendatud eraldi peatükk.

Tapas on omaette toit. Eelroa valimine eeldab aga, et tellid lisaks ka pearoa. Tavaliselt on baaris ca 10 erinevat sorti tapast. Vahel serveeritakse tapas tasuta, ent tuleb olla ettevaatlik: mõnikord tuuakse tapasetopsikesed lauale tellimata ning hiljem lisatakse söödu eest arvele. Maksime tänavarestos niiviisi mingite mõttetute vorstiviilude ja tshipside eest - mis vaid suure nälja ja aja parajaks tegemise tõttu alla läksid - korraliku summa. Seega, kui ahvatlev ei näi, siis ära puutu!

Traditsioonilselt olid tapased suupisted õlle vm joogi kõrvale ampsamiseks, et kõht korisema ei hakkaks ja et oleks põhjust järgmist klaasikest tellida. Algsed tikutoidud võivad tänapäeval tähendada ka tervet portsjonit. Tapased võivad olla nii külmad (nt oliivid, sink meloniga) kui soojad (nt praetud kalmaar, omlett). Isegi supp võib olla tapas. Ühesõnaga, mis iganes, mis päris prae mõõtu välja ei anna ega ole magus.

Aga erinevus eelroast on minu jaoks ikkagi suht segane: nt ühes meie kodu lähedases restos on vene salat (meie mõistes harilik kartulisalat) kirjas tapasena, aga kartulisalat (koore ja majoneesita kartulisalat) eelroana. Aga ju on sellega nii nagu paljude teiste asjadega siin maal: igaüks teab, et majoneesita kartulisalatile järgneb pearoog, aga majoneesiga salatit süüakse vaid tapasena:)

Niisiis, tapased on Hispaanias väga popid ning ehk on üheks põhjuseks ka see, et nagu juba varem kirutud, on restoranitoit siin kehv. Hoolimata majandussurutisest, mis Hispaanias aina hoogneb, on baarid-restod siin pilgeni rahvast täis ja lauad tapastest lookas. Kõige hullema toiduelamuse saime hiljaaegu kodutänava lõpus Plaza Tossalil asuvast kõrtsist, kus pakuti 14€ eest põhja kõrvetatud, ent maitsetut paellat. Tase! Aga see-eest saime mõnusa temperamentse sõnasõja tunnistajateks. Õnneks on hispaania keel meil nii nõrk, et kõigist õhus lennanud roppustest aru ei saanud.

Tapast saab igal ajal ja pea igalt poolt - lõuna- ja õhtusööki aga vaid valitud tundidel. Näiteks õhtusööki hakatakse pakkuma alles kell 9 ja mitte peale 11. Seejärel suundutakse baari või tarbitakse edasi otse tänaval. Viimase kohta on hispaanlastel eraldi sõna - botellon - tuletis sõnast botella ehk pudel. See tähendab, et pudeldatakse ehk kummutatakse pudeleid otse tänaval, lüües käega avaliku korra rikkumisele. Meenub, et inglise keele õpetaja Külli oli kunagi meile sellisest nähtusest rääkinud. Ent nüüd saan aru, mida need vahel tundub et päevi – või täpsemini öeldes öid - kestvad peod tähendavad. Nädalavahetusiti kostub meie magamistuppa nonstop lärmi ja seda nii 4-5ni hommikul. Kui mitte arvestada üht vaikset sushibaari naabermaja all, siis kõrtsid-restoranid jäävad meie kodust kaugematele tänavatele. Kust siis see lärm ja tunne nagu elaksid baari teisel korrusel? Aknaid ma öösiti enam lahti ei jäta, kui on palav, lülitan pigem sisse konditsioneeri. Hispaanlane pidutseb otse tänaval. Või naabermaja rõdul. Ja mitte ainult tudengitel pole nii kombeks, seda harrastavad siin ka 30+ kodanikud. Igal maal omad kombed.

Valencia keskturg

Seda turgu peetakse üheks Euroopa parimaks toiduturuks - fakt, mis mulle kui suurele turgude austajale on kui mesi mokale. Tegu on ühe Euroopa vanima tegutseva turuga. Juba värvikirev, kujukeste ja mosaiikidega palistatud turuhoone ise on imetlusväärne. Turul käib ehe melu. Aastakümnete möödumist reedavad vaid kaardimakseterminalid mõnedel lettidel.

Eriti paeluv on siin kalavalik! Nii hull, et esimese hooga lahkume kalatult turult, kuna ei suuda otsustada, mida võtta, mida jätta..

Eelista hooajakaupa: lehed annavad tunnistust, et mandariinid on tulnud otse põlla päält

Oad, mu suured lemmikud! Mäletan, et pidin alati tervele Nõmme turule ringi peale tegema, et rohelisi ube saada: lõviosa sealsetest kaupmeestest pakkus alati miskipärast vaid kollaseid. Siin on valida peenikesed, jämedamad, helerohelised, leherohelised, hele-helerohelised,

tumerohelised, samblarohelised jne oad. Jah, olen küll kade!

Härra Raffa katab alati meie salatilaua. 90% tema pakutavast on väidetavalt orgaaniline. No küllap müügitrikkjutt, aga salat on nii mõnus värske, et ei saa tühjade kätega temast mööduda.

Hobuselihalett - õõvastav, kas pole!?

All: kanajalad!

Leia erinevused!

Pildil on kaks banaani? Ei ole! Ülemine on tõepoolest banaan (hisp. keeles banana) - Aafrikast imporditud puuvili. Siililegi selge, et alumine on aga kohalik st Kanaaridel kasvatatud banaan (hisp keeles plátano). Plátano on loomulikult kallim ja eelistatum nagu kohalik kaup ikka.

Müslipuder

Need on harilikud pudruhelbed, mida muidu nii hästi varustatud hispaania toidupoodides ei leidu. Tänaseks hommiku-eineks on seetõttu keedetud.. müsli. Ja ma ei soovita seda kodus järgi teha: keeda sa teda palju tahad, pehmeks ikka ei lähe!

Potid, need on..

..meie üürikas miskipärast kõik XXL mõõtmetega. Üks laiem kui teine. Teine kõrgem kui kolmas. Hispaania komme? Mis muud nende gigantidega peale hakata, kui.. keedame muna! Kahele mahuks siia potti tõenäoliselt veel kakssada muna lisaks. No tõesti ei ole väga energiasäästlik lähenemine, aga mis munanäljaajal parata!

Meie igapäevast leiba..

Üks hea põhjus, miks elame praegu Hispaanias, on hea söök. Esimene kokkupuude kohaliku köögiga oli AutoGrill-nimeline

kiirsöögikoht kiirtee ääres. Mikrouunis üles soojendatud kuivanud praekala ja köögiviljaollus.. olid lihtsalt kohutavad! Teine söögielamus pärineb pargi kohvikust. Tellin paella valenciano (Anthony küll soovitab seda mitte võtta, aga muud kõhtutäitvat ei hakanud ka silma). No parem kui kiirteetoit, aga tunduvalt kehvem kui.. kasvõi Delta Plaza bistroos. Ei suutnud ringi lendavad neoonrohelised papagoid seda elamust palju parandada. Järgmine katse: lõunatame vanalinna restoranis. Kehv mis kehv ja üldse mitte seda raha väärt, mis maksime! Vaikselt hakkab tekkima toidukapriisitari tunne..

Kohalikus köögis pettununa astume sisse kauplusesse, millel silt „Ruccki dovari“, ostame heeringat ja hapukoort ning keedame kartulit kõrvale. Nii palju siis eksootilisest söögiorgiast! Ah jaa, ainus eestimaine kaup selles poes oli.. Saku „Kiss“ siider. Eestis on ju palju suurepäraseid toiduaineid, miks just räbusiider meie produkte siin maal esindab!!?

Õnneks edasi hakkas kõik ülesmäge minema: avastasime, et kauplustes on siin toidu valik tunduvalt laiem kui kodumaal ning materjal (nt liha) kvaliteetsem ja paremini eelprepareeritud. Nii saigi õige pea selgeks, et linna parimaid roogasid pakutakse meie kodu-cafe Calle Altas. Bienvenido!

*****

Lõpetuseks sõnastik kaladest, mida turult ostes on kindla peale minek:

lubina – ahvenla lähisugulane
caballa – makrell
dorado – karplane a la latikas

Tundmatu, ent imemaitsev värske valge kala

Kuidagi juhtus nii, et ühel täiesti tavalisel hommikul on laual foie gras ja portvein. Või ehk siis ikka ei ole tavaline hommik..

Carpccio

Kunst + teadus

Piinlik küll, aga ei jäta ka mina pildistamata ilusaid maju. Ei tea, kas varsti oodata ka fotoseeriat ausammastest:)

Nali naljaks, Ciutat de les Arts i les Ciències (kunsti- ja teaduslinn) on tõesti väärt üht blogipostitust. Vähemalt 101 otstarbega linnakusse (okeaanium, kino, planetaarium, teadusmuuseum, laserlavastuste teater jpm) saame jalutada mööda Turia pargi kauneid radu (tõsi, teekond on suht pikk, ca 5 km). Ma ei kujuta ette, millist rada on liikunud arhitekt Santiago Calatrava mõtted, aga neid imemonstrume vaadates tekib tahtmatult tunne, et meie planeedilt see mees ilmselt ei pärine.

Hispaania kroonpritsinimeline interaktiivne teadusmuuseum

meenutab vaala skeletti

Kino ja ooperiteater

All: 125 meetri kõrguse pülooniga vantsilla taga paistab L'Àgora (spordi- ja konterdisaal)