Sütel käidud!

Kõigepealt laotakse riit..



















..millele pannakse tuli otsa, viiakse seltskond transsi ja jalutatakse üle. Nii lihtne see ongi!
(Villi ei tulnud, aga parem jalalaba on tiba hell küll:)

Ood Täisterale..

..ehk lugu sellest, miks olen pöördunud täisterausku.
Täisteratooted sisaldavad terakesta ja idude osasid, milles on rohkesti B-vitamiine, mineraalaineid ja kiudaineid. Tavalise valge jahu tootmisel terad kooritakse ja väliskihi eemaldamisega eralduvad ka kiudained, suur osa vitamiine ja mineraalained. Kui tavalisest nisujahust valmistatud saias on kiudaineid heal juhul 2%, siis täisteraleivas kuni kümnendik! Eriti kiudainerikkad on nisukliid ja täisterahelbed.
A milleks mulle vita-miinid-mine-raalid? Aju ja närvisüsteemi toitvad B-vitamiinid aitavad organismil omastada toiduenergiat. Mineraalainete vaegus tekitavat aga paljusid haigusi, mille all inimkond kannatab. Seega vajan neid massist erinemiseks:) Enim pesitseb täisteratoodetes tsinki, seleeni ja magneesiumi. Viimast peetakse stressivastaseks mineraaliks - lõõgastab lihaseid, rahustab närve ning parandab valguloomet. Tsink toetab immuunsussüteemi, imendab vitamiine ja tagab meile toitumisel nii olulised maitsmis- ja lõhnameeled. Väidetavalt aeglustab tsink ka lihaste vanusest tulenevat taandarengut. Seleen, mida ma olen arseenilaadseks mürgiks pidanud, kaitseb organismi stressi põhjustavate osakeste eest ning ütleb "Stopp!" enneaegsele vananemisele. Seleeni kogusest organismis sõltub, kas viirushaiguste perioodil üldse haigestume ning kui raskelt haigust läbi põeme.
Lisaks on šveitsi sõltumatud teadlased avastanud, et täisteratooted vähendavad vere liigset kolesteroolisisaldust ja veresuhkru taset, kiirendavad raskmetallide jt vähi teket soodustavate ainete väljutamist soolest ning vähendavad riski haigestuda südameveresoonkonna haigustesse. Täisteratooted aitavad ära hoida ka kõhukinnisust, kiirendades toidu liikumist läbi soolestiku ning vähendades seedimata toidumassi.
Selle targa jutu kokkuvõtteks on soovitav päevas süüa 4-7 viilu täisteraleiba (see võib osaliselt muidugi olla asendatud ka täisterasaia või -kuklitega, aga mulle lihtsalt maitseb leib kõige rohkem). Kaubandusvõrgust on puhtast rukkist täisteraleiba pea võimatu leida - lõviosale leibadele lisatakse kooritud ehk minu arvates mõttetut nisujahu ning pakenditel ei viita miski sellele, kui suur osa jahust on tavaline, kui suur täistera. Kuna poeleivale lisatavad suhkru kogused on ka suhteliselt kolossaalsed, on kõige parem leiba ikka ise teha:)
Pisut kahju on, et täistertooted on "puhtast" jahust kallimad. Loogiline oleks, kui see oleks vastupidi, aga eks kogused dikteerivad hinna ja Eesti inimesele tuleb anda aega adra seadmiseks ja täisteraga harjumiseks. Hangin oma täisteravarud Väike-Maarja lähistelt Kaarli talust - tuleb mitu head korda soodsam kui ökopoest ostes ning kohalikku talumeest on rõõm toetada.
NB! Täisteraroogade puhul tuleb siiski arvestada sellega, et need ei pruugi kõigile tavapäraselt hästi peale minna - nt tuli mul eile pool õunakooki minema visata, sest inimesed pole harjunud "imelikku pruuni kakku" sööma.

Suurel saarel

See pole õige suvi, kui ei veeda üht nädalavahetust Ruhves Männitukal.
Kirsiks kokteilil on Muhu jooks, Saare Jazz ja lõkkesütes küpsend' road.

Basiilik tahab pestoks

Ebaharilikult kuum suvi on ka Eestis basiilikud vohama pannud, Toomihkli lillepeenardel kipub Monsieur Basilic lillede üle võimu võtma. Minu jaoks on see puhas õnn, sest pestot oleme vabalt võimelised tarbima purgi nädalas. See sobib imehästi tomatitoitude ja pastaga, kuid kõige eestlaslikum kombinatisoon on pesto musta leivaga - juba aastaid on mu hommikusi võileibu asendanud pestoleivad.

Lihtsa pesto jaoks on vaja järgnevat:

• Pakk india pähkleid (ideaalne oleks kasutada piinaiseemneid, kuid indialased ajavad asja peaaegu sama hästi ära)
• Peotäis basiilikuid (koos vartega, kui kallist kraami pole parasjagu raisata)
• Ca pool klaasi oliivõli (tunnistan, et sageli kasutan ära jääke päikesekuivatatud tomatite või küüslaugu purgist - see annab omamoodi huvitava meki)
• 2-3 küüslauguküünt (rohkem ei tohi panna, kui tahad pestot ka hommikul süüa:)
• Pakk parmesani (kui olen laisk, ostan riivitud parmesanilaadset juustu, kõige parem on aga ise parmesan riivida - siis see ka lõhnab nagu juust. Parmesani võib asendada Leedu odava koopia Džiugasega)
• Maitseks võib lisada ka päikesekuivatatud tomateid või oliive, kuid enamasti valmistan siiki puhast kraami
• Soola & värskelt jahvatatud pipart
  

Rösti pähklid sutsu õliga pannil. Pane kõik komponendid köögikombaini ja purusta. Kui segu jääb liiga paks, lisa tunde jägi õli. Maitsesta soola ja pipraga.

Velonaised koduhoovis!

Loe lähemalt Velolove'i kodulehelt.

Fotod: Velolove

Õunakook Toomihkli moodi

Poleks selle peale tulnud, et seda retsepti siia üles panna (ei teinud piltigi!), aga kuna Velolove naiste spordilaager tundis huvi, siis.. äkki on hea asi? :)

Kate:
2-3 spl võid
vähemalt pool kilo kõvasid hapukaid õunu
maitse järgi suhkrut (vähemalt 2 tl)

Tainas:
4 dl jahu (soovitavalt täisterajahu)
3 spl fariinsuhkrut
1 tl küpsetuspulbrit
pool tl soodat
pool tl soola
2,5 dl hapupiima või keefiri (osa võib panna ka hapukoort, kui tundub muidu liialt lahja:)
1 muna

Viiluta õunad, sulata või pannil, lisa õunalõigud ja suhkur. Kuumuta ca 5 min, tõsta pliidilt,
Sega kuivained. Teises nõus klopi lahti muna ja sega hapupiimaga. Sega vedelik kuivainetega.
Vooderda ümmargune küpsetusvorm küpsetuspaberiga, pane õunasegu ühtlase kihina küpsetupaberile ja laota tainas õuntele. Küpseta 175oC ca pool tundi - kuni kook on õrnalt pruunikas ja sellesse torgatud tikk ei jää taignaseks. Jahuta paar minutit ja kummuta vaagnale.
Head isu!

Eesti Energiasõltlased

Oli maru. Naabril lendas aken köögi teise seina. Lillemäe kuusehekk hõrenes silmnähtavalt. Mõni siitkandi mees jäi kolmveerandist metsast ilma. Ühel külamehel oli garaaž peale tormi teise kohta "tõstetud". Naabervalla kirikul kadus katus.. Toomihklil läks seekord suht kergelt - vaid 2 murdunud vahert... Aga mis kõige hullem - Emumäe ilmajaama kivi oli kadunud - järelikult oligi tuulispask!!
Elektrikatkestus teeb abituks. Kõigepealt kaob vool - ok, selle asemel saab küünla panna (pole varem kogenud, et küünal tuleb süüdata kesksuvepäeval). Seejärel avastad, et vesi läinud - puurkaevu pump ei tööta kondimootoriga. Õige pea hakkab ka külmutuses soe - õnnneks on igal korralikul maakodul kartulikelder, kus toit säilib suht hästi. Või siis ei säili (nt vahukoor).
WC ju ka ei tööta! Õnneks on vanaisa ehitatud kuivkäimla veel alles. Auto liigub bensiiniga, aga valla bensiinijaam ei tööta juba 5. päeva.. Helistada ei saa, sest telefoni aku saab tühjaks (natuke peale seda, kui arvuti on pildi eest visanud). Ning just sellisel hetkel on tulemas 12 külalist.. (õnneks juhtusid olema maailma mõistvaimad külalised, kes voolu puudumise tõttu skandaalitsemise asemel nautisid küünlavalguse-romantikapaketti:)
Oleme sõltlased - Eesti Energiasõltlased!

Käes on spargliaeg!

Kuna spargel on kaubandusasutustes hetkel hea hinnaga, ei saa seda võimalust jätta kasutamata.

10 sparglit
1 lillkapsas
5 keedetud vutimuna
3 spl pestot
värskeid salatilehti (sh võib kasutada ka väiksemaid lillkapsalehti)
klassikalist salatikastet (poole sidruni mahl, 3 spl oliivõli, soola, värskelt jahvatatud pipart, suts mett)

Lõika ära spargli jämedamad, puitunud otsad. Tükelda lillkapsas õisikuteks. Auruta sparglit ja lillkapsast ca 7 minutit. Sega lillkapsad pestoga ja lase neil natuke aega maitsestuda. Samal ajal vooderda salatikauss salati, kapsa- või peedilehtedega, millelt on rootsud eemaldatud. Tõsta lillkapsad ja sparglid salatilehtedele ning vala üle salatikastmega. Kõige peale poolita vutimunad.

Suvesupp 5: Punapeedilehesupp

Supiblogi jätkab punapeedilehesupiga, mis mängis tähtsat rolli mu vanaema Helgi suve teise poole menüüs. Värskelt valminuna on see päris hea, aga mitte pooltki nii hea, kui teisel päeval, soojendatuna!

3 väikest punapeeti koos lehtedega
4-5 värsket porgandit
pool kaalikat
5 värsket kartulit
2 hapukurki
3 keedetud muna
tilli või muruluku
hapukoort
















Pane soolaga maitsestatud vesi supipotti kuumenema ja hakka hakkima. Kõigepealt lisa kaalikas, seejärel punapeet ja lase natuke keeda. Siis on järg porgandite, kartuli ja hakitud peedivarte käes. Kui köögiviljad on pehmed, siis lisa lõpuks käega väiksemateks tükkideks rebitud peedilehed, keera tuli alt ära ja jäta 5 minutiks hauduma.
Serveerimisel puista peale hakitud hapukurki ja muna ning maitserohelist. Nagu peedisupi puhul ikka, sobib ka siia juurde hapukoor.

Müün väikse-armsa korteri Kalamajas

Asjalikum info siin.

Suvesupp 5: Kukeseenesupp

Kui kukeseen hirmasti maitseb, aga soustist siiber, siis paras aeg need supi sisse panna!

Kahe peo täis kukeseeni
Sama palju rohelisi ube
1 punane sibul
4 porgandit
4 värsket kartulit

1 väike lillkapsas

pool kruusi herneid

õli

värket tilli & peterselli

Prae seened ja sibul pannil. Kuumata paksu põhjaga potis kuumuta viilutatud porgandid, kalla peale liiter keeva vett. Õige varsti lisa tükeldatud kartulid, lillkapsad ja oad. Keeda pehmeks. Sega hulka seene-spbulasegu ja herned, keera tuli alt ära ning jäta 5 minutiks hauduma. Puista peale maitserohelist.

Oaroa ehk Kreeka-Terje nämmid oad

Terts kirjutab:
Oaroa kreekapärane retsept on siis selline: natuke õli poti põhja (eks sa ise otsusta, kas kreeka või eesti natuke:), sinna sisse krõbisema üks-kaks hakitud sibulat. Natukese aja pärast oad lisaks. Keerad neid väheke õli-sibula segus ringi ja lisad riivitud tomatid, mina panen ikka 4-5-6 (ema pani mul letšot, sest kui tomatiaeg veel pole, siis pole mõtet neid plastmassmaiguga tomateid sinna sisse riivida). Võib panna ka tomatipastat, täitsa maitse järgi, kas tahad tomatisemat või mitte ja küüslauguküüsi (panin ohtralt - E.), tiba soola ja vett ja pipart. Ja siis podiseb see segu madalal tulel, kuni oad on pehmed, vahepeal võib vett juurde panna, kui kipub ära aurama (panin vee asemel tomatimahla - E.). Lõpu poole lisan vahel õli, sest see annab hea maitse. Lõpus peaks toit välja nägema nii, et oad on pehmed ja tomatitest on moodustunud paksem kaste, alati mul see välja ei tule, sest kipun liiga palju vett panema.
Απολαύστε το γεύμα σας!

Suvesupp 4: Külm peedisupp

Mehed võivad jälle kodust ära minna, sest see on midag naiste jaoks:)

2-3 väikest värsket keedetud punapeeti
2 marineeritud kurki
1 värske kurk
2 tomatit
2 keedetud muna
1 l keefiri
murulauku v rohelist sibulat, värket tilli
soola ja värskelt jahvatatud musta pipart

Lõika peet-kurk-tomat-munad kuubikuteks ning sega keefiriga. Maitsesta soola, pipra ja maitseroheli-sega. Söö kohe!

Emajõe deltas & Peipsil

Sügisel käisime siin Emajõe suursoos poolkohustuslikus korras ja suurem osa meie kambast ei olnud mitte pettunud, vaid ikka väga pettunud. Peamiselt just seetõttu, kuna sood ennast ei saanudki näha, aga laudteed vantsimine ühele loodusturistile piisavalt pinget ei paku. Mis halvasti, see uuesti, ehk siis täna ala vallutamas paadiga.

Soo on muidugi super - lõputud roostikud, milleni maatsi läheneda vast võimatu.. Kuid miskipärast arvasin, et siin on kergem ära eksida - suuremad hargnemiskohad on kenasti sildistatud ja ega neid hargenisi teab kui pajju olegi.. Eks olukord on muidugi tsipa teine suurvee ajal.

Seisev vesi? Peegeldus reedab, et pole just väga kiirevoolulise veekoguga tegu (Kogu Emajõe langus on vaid 4 meetrit!)
Vana mõrd!!
Meie oma mangroovimetsad.
Praaga - justkui mahajäetud küla. Ainsad hingelised on siin sajad linnud hoonete katusel.

Arvasin ka, et piirkonnas on tiba rohkem elu - paadimehed kihutavad edasi-tagasi, paar purjus seltskonda parvetab, i vsjo! Ei mingeid turistide ega loodushuviliste horde. Tegelikult lausa mitte ühtegi sellist ei hakanud silma. Ehk on tegu kasutamata potentsiaaliga? Võiks ju Praagale kõrtsi teha, kus külma õlut ja uhhaad pakutaks (valik ei peakski oluliselt laiem olema:)

A Mis meil sest! Haug näkkab hästi, kui palav hakkab, sulpsatan vette - elu nagu lill! Nagu Emajõe vesiroos:)

Epiloog.
Tegime ka väikese hommikuse sutsu Peipsile - st meie jaoks hommikuse, aga kalamehed hakkasid sel ajal (8-9 paiku) juba lahkuma. Hoolimata vaiksest ilmast ja imeimeväikesest lainest oli õõtsumine päris ebameeldiv, pealegi vesi vetikane - nii et suundusime õite pea juba koduseks saanud Emajõe deltasse tagasi.