Libahundi jälg

Selle võistluse hind on ränk - samal ajal toimub Pärnu-Kihnu kasukaregatt ja merel on sügistorm. Aga kuna kevadisel Libahundi Märjamaa-etapil saime 2. koha, tuli mere asemel metsa minna - tiitlit kaitsma.
Karbonit esindavad seekord tavapäraselt Süsi-Kati-mina ja tavapäratult Paavo. Traditsiooniliselt suudame tülli minna, ebatraditsiooniliselt toimub see seekord juba enne kokkusaamist - nimelt Hannesel ei tule meelde, kus ma elan ning ta ootab vale maja ees (juhtumisi ka vales linnaosas).
Rahvast on Libahundi kohta enneolematult palju (121 võistlkonda kevadise 40 asemel - kohal ka palju xDreamilt tuttavaid nägusid). See teeb meie eesmärgi - saada aasta kokkuvõttes pjedestaalile - raskeks.
Teeme väga optimistliku plaani. Püüame end pudiga (2sed-3sed) mitte koormata ning jahtida 4-5seid punne ja loomulikult ei raatsi ilma jääda ka lisaülesannetest. Lisaks heldele punktisummale (7), on need enamasti ka päris huvitavad.
Algus on raske - otsustame esimese lisaülesandeni spurtida, kuid kohe saab selgeks, et Paavost jooksumeest pole. Ka ülesandes endas läheb kehvasti - otsime 280 kraadises suunas 14 m kaugusel ja 30 cm sügavusel asuvat klotsi ülikaua - ca 20 minutit. Leidsime selle napilt enne loobumist tänu koostööle teiste meeskondadega. Kuna Paavol pole plaanis jooksma hakata, siis otsustame paarituda: mina-Kati hakkame punkte võtma ja poisid rohkem šerpade eest. Tõsi - ka Hannes tõi kaks kastanit tulest välja. Punktid on suht kergesti leitavad ning asuvad looduslikult kaunistes kohtades: kivikalme, järsak jõe ääres, ujumiskoht (samas kohas teisel pool Valgejõge telkisime Andrese-matka ajal), maaluse Vasaristi oja kärestik. Asjale annab väärtust juurde superhea ilm.
Veidi ebameeldivam teelõik on enne ja peale 47 punkti, kus jalad märguvad ning saame selgeks, et kaardil valgega märgitud sihid on päris metsistunud. Märjad jalad saavad kompenseeritud lisaülesannetega: Valgejõest köit pidi ülesõit Joaveskil ja köielkäimine Nõmmeveskil, kus tuleb lisaks vesiveski varemetes ka legendi järgi orienteeruda ning kanuuga mäluorientimine Loobu jõel. Ülesannetes võtavad poisid löögi endale, jättes meid publikuks. Peale kolmandat lisaülesannet tuleb taas vähe raskem lõik - teel 40. punkti paneme sõna otsese mõttes rappa ja oktoobri lõpus vesiste mätaste vahel hüpata ei ole lausa lust. Seejärel jooksen elektrikarjusesse. Ja hetk hiljem annab briljantse samasuguse kordusetenduse Kati.
Kuna viiendal tunnil läbisime megalõigu, teeme oma optimistliku plaani ülioptimistlikuks ning otsustasime esialgu plaanitud finišisse siirdumise asemel minna veel üht vaheülesannet tegema: jõuame peaaegu rannikule, siin tuleb määrata käepäraste vahenditega rändrahnu kõrgus ja ümbermõõt ning viimase ebatäpsuse tõttu teha üks trahvi-käruring.
Kõige raskemaks osutub teekond 74=>38, kus jalad saavad poole sääreni sopaseks. Aga kuna finiši lõhna on juba tunda ja päike järkuvalt paistis, siis see suurt ei morjenda. Finišeerime suht täpselt - vaid 12 minutit enne kontrollaega.
Paar tundi hiljem Loksa ujulast saunatamast tulles saame loodetud uudise: meid ootaab karikas. U-turn ja tagasi Vihasoole! Karikas on kuldne - Karbon sai koondarvestuses esikoha! Juhhuu!!
Pidustused kulmineeruvad Elise juures ja jätkuvad hapnikuta ööklubis Love, Sex & Money.

Kriminaalne Elenment

Saabun peale kaht lähetuspeäva väsinuna Arlanda lennujaama. Kuna lennuni on paar tundi aega, lööme Kitija ja Evelinaga lobiskledes ja šopates aega parajaks.
Õnneks läheb minu lend esimesena. Tšau-pakaa ja oma ootesaali! Enne lennulkoridori siirdumist juhtub aga midagi ootamatut. Mind arreteeritakse. No või midagi sinnapoole - "võtab rajalt maha" kaks erariietes politseinikku tirivad mind rivist eemale. ID-kaart võetakse ära - selle ümber koonduvad eemalasuva laua taga 4-5 politseinikku. Helistatakse kusagile, uuritakse midagi.. Samal ajal hakatakse mind küsitlema: millal saabusin? Kus käisin? Mis tegin? Kas olen üksi? Jne. Nagu filmis! Mu vastused on vist suht segased - nt sellele üksiolemise-küsimusele on suht raske vastata - olin hetk tagasi Jaanusega sabas seistes juttu ajanud ja enne seda olin ka ikka kogu aeg kellegagi koos olnud, samas reisisin ikkagi üksi.. Esimene reaktsioon oli ebakindlusest tingitud ehmatus, et ehk tegingi midagi valesti, sest pole ju sagedasti vaja poliisiga suhelda.. Küsimustelaviini all asendub see aga põnevusega.. Piinlik, aga ma omamoodi isegi naudin seda mängu. Väga pikalt mulle neid erksaid hetki siiski ei pakuta - vabandatakse ja lastakse lennule.
Selgus, et olen väga sarnane kellegagi, kes on hiljaaega mingi kurja teo toime pannud.

Viimane merereis

..sel hooajal ehk LadyBirdi viimine Pärnusse talvekontorisse. Kuna eile oli IG-koosolek, kus minu kord olla "toolimees" ja õhtul Gerli sünnipäevapidu, siis ei saanud ma kahjuks ülesõidutiimiga liituda eile lõunast Pirital. Liitusime purjetajatega Virtsus (ühtlasi vahetasime välja Linnugripi, kes siirdus Sahvriga Tallinna).
Meeskond oli väga vintsutunud, kuna kütus oi otsa saanud, Süsi madalikule sõitnud ja pimedas purjede all randutud. Ilm oli meeldivalt tuuline - tänu sellele saime purjetada. Algul krüssata, siis pooltuult ja hiljem taganttuult. Ei jäänud tulemata ka ootamatu halss, mistõttu soodisinikas nüüd ilmselt mitu nädalat mu käsivart kaunistab. Olin aga möödunud tihedast nädalast niivõrd plötu, et rooli ei jõudnudki. Õnneks oli Hannes sel korral üle ootuste tubli ja Leino ka vapper - nii et peale 8-9 tunnist seilamist oleme Pärnus.
Suureks üllatauseks läks viimane buss Tallinna tunnikese eest. Seega pole miskit muud parata, kui sulanduda jahtklubis meremeeste-lõbutüdrukute stiilipeole ja väsimuse rünnaku peale kajutisse magama koperdada.

Juubeliaasta: ema 60

Selles mõttes on meil lihtne, et juubeleid pean ema-isaga ühel aastal - et on üks rabelemisrohke aeg ja siis taas kümme aastat hooletu!
Mina pagesin oma sünnipäeval Gruusiasse. Isal oli ema sünnipäevaks analoogne plaan - minna ära sooja kohta. Aga kuna nende reis lükkus edasi, siis ema nii lihtsalt ei pääsenud. Ja et tal polnud plaanis vananemist tähistada, otsustasime Mellaga talle ise juubelipeo korraldada.
Klaire avastas toreda uue paiga - Viikingite küla - mis oma mõnusa maalähedusega sobib ema peoks päris hästi. 7. oktoobri täht jäi toimunuga igati rahule, mistõttu oli sel õhtul rõõm kõigi meie õuel.
Miskipärast on teiste auks kordades parem pidusid korraldada, kui nendega endale tähelepanu tõmmata..