uus saar 2. Osmussaar

Kui teised kanuutajad jäid Virtsu silla alla magama, sõitsime Andraga Tallinna, kust suundun kohe edasi Osmussaarele. Sõiduvahendiks on laev, mis veab saare keskel asuva torni tarvis kütust - poole aasta varu korraga. Kuna kütuselaadimine võtab ca 8h, on meil just parasjagu aega selle ligi 5 km pika ja paar laia saarega sõbraks saada. Ootasin sellist suht metsast naissaaretaolist paika, kuid tegelikkus oli palju toredam: saar on suht tühi, silm ulatub kaugele. Eriti kaugele muidugi tornide otsast - meil õnnestus mõlemad vallutada. Tähelepanuväärne, et ka Reet sellega hakkama sai, kuna teadupoolest tema ja kõrgus ei sobi üldse kokku.
Kohe randudes (mingit kaid Osmul ei ole - laeva ja saare vahele pandi lauajupid, mida pidi kuiva jalaga maale sai - sadam on ideetasandil) pakuvad ilmselgete jääknähtudega kodanikud meile ühe õlle eest 10 lesta. Andres ja Leino ei ole selle diiliga nõus - krd mehed!!
Osmussaare rand on väga mõnus - liiva asemel kliviklibu ning sügavneb päris kiiresti. Kuna ilm on tapvalt palav, sullame vees ohtralt. Kõige vaatamisväärsem paik on saare põhjatipus tuletorni juures asuv pankrannik - millega olin mere poolt tutvunud Muhu väina regati ajal. Seninähtud Eesti saartest on Osmule kõige sarnasem ehk Vilsandi.
Ajas nagu ikka jäi meil puudu ja kabelisse me seetõttu ei jõudnudki. Jär tuleb tagasi minna!
Olen selle retke lõpuks ligi 40 tndi magamata olemise tõttu enam-vähem surmväsinud. Ii täpiks pean Tallinnateel rooli minema, kuna teisi kaineid ei leidu.

paadimatk vol. kes-teab-mitmes..

..just nii seisis kõigi nende lugematute meilide päises, millega Ants meid, 1996. a sisse astunud TABe viimasel ajal pommitanud on.
Tookord süstad, seekord kanuud. Tähtedel oli koguni oma isiklik kanuu muretset' - häbi, mida majanduskasv ühe korraliku tudengiga teinud on! Tegelikult oleks minul see matk peaaegu osalemata jäänud, kuna tuju oli hommikul null ja tüli oli majas jne.. aga õnneks ei ole Andral transporti tagasi Tallinna ning olen lihtsalt sunnitud osalema. Mulle anti isegi see andeks, et matka algus lükkus paar tunnikest edasi..
Alustame Teenuse mõisa juurest. Erinevatel andmetel on jõe, mida pidi kulgeme, nimi Teenuse või Kasari. Jagan kanuud Tertsu ja Antsuga. Kõrkjad, esimesed kolm kilomeetrit. Poisid on sunnitud aeg-ajalt paatidest välja ronima. Antsu väitel peaks distants olema ca 5 km, gepsi järgi läbime ca 10. Hinges hakkab kriipima kahtlus järgnevate lõikude pikkuse täpsuse suhtes.. Kusagil Kastja kandis - täpsemalt, tammi ja ühe metssea laiba juures - teeme pikema peatuse. Sööme õhtust ja joome vaarika, astelpaju ja meelikööri, kuni viimane halg (halud pärinevad mõistagi bensiinijaamast ja need transporditi koos lisatoidukotiga kohale mõistagi autoga - krd majanduskasvuaastad!) kustub. Siis hakkab väga ruttu väga külm - kompunnime omale kilekottidest, piknikutekist jms käepärastest vahenditest kostüümid, kanuudesse ja ca keskööl hakkame uhama! Minu uueks paadinaabriks on Esko, kes on nii hea sõudja, et minu triipseps ja biitseps homme küll valusad ei ole:) Õnneks vee peal on palju soojem kui kaldal. Öine udune jõgi, roostik, linnud, noorkuu (väikese tähega), tähed (väikese tähega), päikesetõus.. Jõgi on isegi liiga lai, eriti peale Vigala jõega liitumist, ja igavalt risuvaba kuni.. hakkab paistma etapi lõpp-punkt - Kasari sild. Satume nii tihedasse kõrkjametsa, et poisid ja tugevamad naised taas paatidest välja. Randume vana Kasari silla juures, kuhu jätkajad jäävad ööbima.
Sellel matkal olid nõrgad ja olid tugevad. Kõige nõrgemad läbisid esimese AV-etapi. Natuke tugevamad läbisid ka teise etapi - AV öine rada. Kõige tugevamad veedavad veel 2 VV-päeva. Mina nende sekka ei kuulu.

Andrese teine matk

Jätkuna talvematkale matkame seekord Loksa teeristist Käsmu. Tõsi, Andres & Co on vahepeal teinud veel ühe sutsaka - Aegviidust Liiapeksile - millest ma paraku osa ei võtnud.

Seekord on meid natuke vähem kui talvel - 14. Selliste matkade puhul on hästi tore, et alati on seltskonnas värsket verd - sel korral minu süül Eno, Rando, Sirle. Karlise süül Ursula.

Eno ja Leinoga võtsime plaani sellest omakeskis teha eelERNA - et pärisERNAL vähem üllatusi tabaks.

Kavatsesime sõita bussiga ja kogu vajaminevat träni seljas tassida, kuid kujunes nii, et läksime ikkagi 4 autoga (üks algusesse, 2 lõppu ja kolmas õllelaadungi ja telkidega Nõmmeveski laagripaika).

Supelung Viru raba laukajärves, mahajäetud pioneerilaager kusagil Kõnnu kandis, esimesed mustikad ja vaarikad ning lademetes maasikaid, Vasaristi salajõgi koos kauni joastikuga, Nõmmeveski kosk, Joaveski vana papivabrik.. kahjuks Tõugu kandis minu matkatee katkeb.. kuid õnneks jätkub see õhtul Reeda juures saunas.

Teine pulm - Eike & Marko

beibejuttu e spordiklubistripp

Näib, et spordiklubideni on ka majanduslangus jõudnud. Või aimavad nad halba - PlanetSpordis on suvine pakkumine nii soodus, et astun sealt piinlikult sageli läbi. Eriti hästi läheb mul kaubaks tai-chi sugemetega BodyBalance'i nimeline liigutamine. Selle olen ka selgeks saanud, et trennis tuleb käia hommikuti, kuna siis on meeldivalt vähe inimesi (kolmapeäval oli vaid 3 õhtuse 30 vastu!) Kord külastasin klubi ka lõuna ajal - ummik! Tjah, ega poleks uskunud, et raatsin suve seinte vahel liigutades raisata - varem suhtusin ikka üleolekuga neisse, kes suvel klubisi väisavad..

Anne-Mai vedas täna mind MyFitnessisse stripaeroobikasse. Tuleb tunnistada, et võttis uskumatult läbi (viga oli ehk ka selles, et olin enne seda üritanud tunnikese rullida Daire-Veiko-Margusega, kes teevad seda minu jaoks üliinimlikus tempos). Riideid strippaeroobika ajal seljast küll heitma ei pidanud, aga sai selgeks, et postitants pole mingi ehhehhee hõõrutamine, vaid nõuab korralikku sitkust ja painduvust. Olen seni tantsulisematest aeroobikatest üritanud kaarega mööda käia, aga see stripioma oli vägalõbus!

Jään mõnuga ootama, millal järgmine spordiklubi oma turundusponnistuse teeb - mõelge midagi sama huvitavat välja ja võtke mind - ehk läheb õnneks ;-)

Regatt jätkub..

My Klipperi kapten Leol on ka hommikul meie eileõhtune kokkulepe üllatavalt hästi meeles ning nii ma tema jahil maabun. Lisaks on meeskonnas isa-poega Tõnu-Toomas ja Aleko, kes on vähemalt kahe mehe eest. Regati alguses oli Klipperil kaks meeskonnaliiget veel, aga neil hakkas paha ja nad läksid minema. Minu õnn!

MyKlipper on Ladyga võrreldes väga luks ja vähe sport. Seetõttu arvasin, et päev tuleb väga rahulik ja igavgi. Ehhee!

Start on meil imeilus.. algul liugleme oma klassikaaslastest mööda, seejärel jõuame järgi 3. klassi omadele ning jätame ka suurema osa neist väikestest selja taha. Paldiski poolsaaare lähedal ristume 1. klassi omadega ning veidi peale seda satume vihmamüüri ja.. kaotame tuule tujukuse tõttu juhitavuse. Spinn teeb tralli ja oleme väga järsku väga külili. Kuid üllatavalt ruttu jälle sellest seisust väljas ja täiskäigul edasi!

Tallinna lahel tõuseb vahepealne 4-meetrine tuul kohati kuni 16-meetriseks. Sõidame spinniga ja hoiame hinge kinni. Mingil hetkel taas külili! Seekord vaja nuga appi.. Edasi sõidame liblikat st spinni enam üles ei panegi. Finišeerume kogu kambast kolmandana - nati naljakas on kesksuvel nii jahitühja Pirita sadamat näha..

Õhtul Sirlega Lohusallu teatrisse - "Ulja neitsi" teemaks on naised merel :)

Muhu väina regatt..

Kõik algas sellest, et Süsil oli hea tuju (või tüdimus 2-päevasest paduvihmas ligunemisest) - igatahes ta otsustas loobuda regati Lehtma-Dirham etapist. Minu õnneks ja kasuks.

Pisut kontrastne oli eile õhtul otse kontorist tulnuna kontstel mitu päeva merel olnud karude vahel tippida. ca 90st jahist koosnev rivi, poomidel kuivavad purjetamisriided- sadamas on hullult mõnus regatifiiling! Lausa kahju, et saan selles melus olla vaid ühe päeva..

Kogu öö loksus LadyBird päris korralikult, aga madruse und see eriti ei suutnud häirida. Hommik ei luba midagi ülearu mõnusat- vihma kallab. Edelatuul, mis tähendab, et suurem osa ajast spinnisõit. Päris otse meid Dirhamisse ei lubata - peame Osmussaare lähistel ühe poi võtma. Kohe stardis spinn üles. Suudan selle parduunide või kuidas iganes neid metallköisi nimetatakse vahele ajada - õnneks appi tormanud Gudrun suutis purje rebenemisest säästa. Viperusest hoolimata on LadyBird esireas - nii ees, et stardiliini tagant tehtud fotol ta roheline spinn paistab vaevu-vaevu. Spinni hakkan alla tõmbama täiesti valel hetkel. Piinlik.

Korraga on teel vesipüks. Päris korralik. Näen säherdust asja esimest korda elus - keerutab väga tublisti vett üles! Mingil hetkel on meie kurss täpselt sellele - too liikus aga vaikselt eest ära ning tõussi hoopistükkis pilvedesse. Kahju, et pildile ei saanud!

Kuigi lõpetame etapi teisena (lõpu eel läheb Audi meist mööda - taganttuules ja ilma spinnita - aga ka mitte tavalise genuaga - hiljem kuulen, et nad ise nimetavad oma purje zz-topiks), saame siiski esikoha. Juhhuu!

Õhtul selgub, et vähemalt üks neljast eilsest lõkke ääres mulle tehtud pakkumisest on jõus ning My Klipperi kapten Leo on mind nõus homme madruseks võtma. Meeskonnast ma küll kedagi ei tunne, kuid see polegi oluline -peaasi, et saan veel ühe päeva Muhu väina seilata:)

Põltsamaa vol 2 - tegime ära!

Legendaarne Põltsamaa vol 1 toimus kui-ma-ei-eksi, siis 4 suve tagasi. Tookord kummipaatidega, seekord kanuudega. Mõned meist saavad koguni käsitöökanuud, mis näevad välja justkui kanuu ja paadi ristsugutised.

Suurem osa meist ööbis Toomhklil, vaid Reet-Rando-Helve tulid Tallinnast. Ja jõuavad kõige täpsemini kohale. Alustuseks teeb Andres meile superhea koolituse - isegi kanuude omanik Kaur kuulab teda tähelepanelikult - et teaks, mida tulevastele sõitjatele soovitada.

Mõnusa jätkuna sukeldumisele on Põltsamaa jõe ülemjooksu vesi taas harjumatult selge. Jõgi ise üle ootuste mitmekesine: alustame sõna otseses mõttes kraavist, kus mõned korra tuleb risu tõttu ka kanuust välja astuda. Järgmine etapp on suhteliselt soine. Teele, sry jõele, jääval järvel tuleb isegi nati nuputada, kus väljapääs on.

Esimese etapi lõpetame Aali ajaviitetalu puhkekohas, kus piknikutame ja tassime veesõidukid üle tee. Edasi kulgeme läbi metsa. Mingil hetkel muutub jõgi juba nii risuvabaks, et Leino sai õnge vette. Kala kahjuks sellega välja ei õnnestunud tõmmata, aga nagu aru olen saanud, pole see kalastamise puhul just mitte eriti oluline. Veikol oli ka õng kaasas, aga minu meelest vette ta seda ei pannud. Järelikult pole ka see teab mis oluline. Peale Piibe mnt silda jõuame vana lagunenud sillani, sealt edasi on üle jõe painutunud kasetüved jms mulle juba eelmisest matkast tuttavad.

Mõisa ega võidu peale me täna küll ei sõudnud, kuid kõige väledamad olid kui-ma-ei-eksi siis Aivar ja Milena ja kõige aeglasemad Andres ja Helve - neil õnnestus koguda ka kõige rohkem taarat. Seega tundub, et tegime ära! Ja loodetavasti teema ühel heal päeval ära ka Põltsamaa vol 3e..

Sukeldumine Äntul

Äntu järve tean juba lapsepõlvest - isale meeldis kangesti meid sinna ujuma viia. Vesi oli alati küll külmem kui mujal, aga see-eest selge - nähtavus kuni põhjani. Eesti mudajärvedes pole sellega ju harjunud. Pealegi oli seal kõrgem hüpekas kui Mäistes. Aga ma ei mäleta, et oleksime kunagi Valgejärve ujumiskoha juurest kaugemale liikunud. Sinijärve avastasin alles mõned aastad tagasi - põhjalikumalt tegime piirkonnaga tutvust teise Toomihkli terviselaagri ajal - läbisime siis suurema osa Äntu-Nõmme matkarajast.

Aga täna siis Sinijärve põhja uurima. Mask ette, balloon selga ja TopDivingu instruktor Jaanuse käsul põhja! Esimest korda elus käisin sukeldusmas jaanuaris - Süsi organiseeris mind tookord Kalevi basseini road-show'le. Tookord päädis üritus talumatu kõrvavaluga, mistõttu päris põhja ma ei jõudnudki. Seetõttu arvan tänagi, et ilmselt tuleb mul käiku lasta Vana-Rooma "ellu jätta!" märki ehk pöial üles suunata. Aga mida polnud, oli valu - kõrvus hakkas tuikama vaid siis, kui olime päris põhjas, ca 5 m sügavusel. Paar ninaharjutust ja seegi ebamugavus oli kõrvaldatud. Selgus, et mu tookordse kõrvavalu põhjustaja oli see, et olin tosin tundi enne sukeldumist lennanud Kopenhagenist Tallinnasse - seega kanalid oli rõhuvahetusest veel stressis.

Isegi Eestimaa järves on vee all meeletult ilus! Saime kingituseks päikeselise päeva, mis tekitas vee alla väga laheda varjude maailma. Eriti hästi tuli see esile kalda lähedal, kuhu olid tekkinud koopalaadsed süvised. Väga vahvad olid väljamaa kalad, mis osutusid ahvenateks. Dairel ja Veikol õnnestus ka paari haugiga tõtt vahtida. Eriti muljetavaldavad (aga ka külmad - vaid 4 kraadi, prr..) olid allikad - nagu miniversioon vulkaanikraatritest. Tuvtumine veealuse maailmaga kestis vaid ca 20 minutit, kuid esimeseks korraks küll! Karta on, et esimesele järgneb veel kordasid, kuna Milena-Kristina-Sirle-Leino on huvitatud kursustele minekust. Kus mulgi siis pääsu!

PS! Isegi Tegutseja portaal leidis, et meie sukeldumisseiklus on uudisevääriline:)

Küll külalle liiga ei tee: hoolimata sellest, et ülejäänud seltskond maabus Toomihklis, sõitsime edasi Pärnusse: Olga 30 ehk terve õhtu LadyBirdiga Pärnu lahel. Hoogne üritis - osalejate mälestused sellest on lünklikud :)

Esimene pulm..

..sel suvel: Kent & Marju.

Ühtlasi esimene pulm, mille mina ja Merit korraldame.

Kõik kulgeb perfektselt: ilm on ilus, Noorkuu laul super, ajakava täpne, toit maitsev, trühvlitegu populaarne. Soovin, et ka kõik pulmale järgnev kulgeks teil sama ladusalt!

Marju: Kui mul oleks miljon krooni, siis ma ei oleks ka paremat pulma osanud tahta! Juba ainuüksi sellise lause kuulmise eest tasus see vaev. Tunnen, et suudan täna ka ise tibakese nende õnnest endale napsata :)