Õnn

Taoismi järgi õnn ei sünni mitte katsest saatust juhtida, vaid siis, kui inimene loobub elu kontrollimast. Ka paljud teised usundid, nt kristlus ja muhamed rõhutavad, et õnne ei saa välja teenida, vaid  see tuleb inimese juurde iseenesest, kui lasta asjadel omasoodu areneda, elada enda ja loodusega kooskõlas. Ütleda lahti isekusest. Kõlab lihtsalt, eksole, aga ole mees ja ela nii! 


Juba Aristoteles ütles kaunilt, nimetades õnne kõikide inimlike asjade ülimaks sihiks. Usun, et tänapäeva inimese  õnneotsinguist rahutu hing on sellega nõus. 
Ehk on õnn lihtsalt see, kui elame pika ja rahuldustpakkuva elu.. Ent kuidas seda teha? Kellel on selleks rohkem eeldusi? Printsil või kerjusel? Sul, mul või temal seal? 


Sünnipositsioon ei olevatki väga oliuline, leiab Harvardis 90 aastat kestnud uuring, mis jälgis  814 inimest terve nende elu jooksul. Selle gigantuuringu peamine järeldus on see, et kes.. 


- ei suitseta 


- peab söömise ja joomisega piiri


- liigutab end mõõdukalt 


- elab stabiilses suhtes 


- valdab kriisidest väljatulekuks küpseid strateegiaid


- on lõpetanud 16-aastase haridustee, st on kõrgharidusega

.. on suure tõenäosusega ka 75-aastaselt veel heas konditsioonis ja oma eluga rahul. Ehk happy. Uuringu olulisim tõdemus on väga lihtne: pika ja õnneliku elu peamine saladus ei peitu mitte niivõrd stardipositsioonis (st millisesse peresse sa sünnid), vaid konkreetse indiviidi võimes armastada ja lasta end armastada. GEO, 12/11


Kas pole armas? Ja lihtne! Ent suuremale osale meist siiski kättesaamatult keerukas.
Usun, et kolme aasta eest eemaldusin ma sammukese või kaks selles endas elutsevast kontrollifriigist ja lasin asjadel minna. 
Kas võin täna panna käe südamele ja öelda, et olen õnnelik? Jah. Sest mu ümber on inimesed keda armastada ja kes näib, et armastavad ka mind. Ja tänasest on neid taas üks rohkem.

 

Prossimise hoog tuli peale

See on mu isiklik lemmikukene

Sokikudujat minust pole, aga selline prosside nikerdamine mulle sobib. Sobib ka pimedate talveõhtutega.

Üks neist läks pulma, ja veel pruudiga:)

Särkide kolmas ring

Mulle ei meeldi asju ära visata. Ei toitu. Ega riideid. Kõige mõttetum on ära visata väikese plekikesega lasteriideid. Natuke näputööd ning kolmest toiduplekilisest särgist sai kaks. Kusjuures mõlemad tõusid, viuh!, lapse lemmiksärgiedetabeli tippu:) Ema lööb nurru..
PS, aga Andrale ma küll ei julge öelda, et tema särkidega niiviisi juhtus. Eks kui kunagi talle lasteriiete koti tagastan, pean vist sammalt asemele toppima..