Täna siis selline päev..

Toskaana köök

 

Odav, ent parim: lõik pitsat, kann chiantit ja päikeseline tänavakohvik

Itaalias olles ei saa üle ega ümber minna kohalikust köögist. Kuna itaallased armastavad teadupoolest eelroana kõiksugu suupisteid, toon siinkohal ära mu kohaliku sõbranna Michaella Toskaana kanamaksasuupistete retsepti. 

Koostis
1 sibul
pool varssellerit
1 väike porgand
peterselli
1 spl kappareid
300 g kanamaksa
100 g kanapõrna (vot siinkohal kardan, et mul läks tõlkes midagi kaduma - kuna Eestis põrna niikuinii kusagilt ei saa ning parem karta kui kahetseda, siis jätan selle välja:)
oliivõli
soola-pipart 
1 tass kanapuljongit

Prae oliivõlis sibul, varsseller, porgand ja petersell. Lisa üsna suurte tükkidena kanamaks ja -põrn. Kuumuta paar minutit, lisa värskelt jahvatatud pipar ja sool ning kanapuljong (kogus oleneb sellest, kui vedelat pasteeti soovid). Hauta ca 15 minutit. Kui maks on peaaegu küps, lisa kapparid. Püreesta. 
Serveeri kergelt röstitud ja küüslauguga hõõrutud saiaviiludel. 

Ilmetute plasttoolidega tänavakohviku kõige lihtsam pasta maitseb imehea!

Õige toskaana meki suhu saamiseks on soovitav maitsta ka järgnevaid roogasid:
Pappa al Pomodoro -  toskaana tomati-saiasupp
Ribollita – teine kuulus toskaana supp, koosneb samuti saiast, lisaks köögiviljad

Spezzatino a la San Giovanni – piirkonnas popp loomalihahautis

Piinlikult odav, ent täiesti joodav vein kohalikult turult

Trippa (alla Romana) – tegu põhimõtteliselt rupski-tomatiroaga

Bucine ümbruse muinasjutukülad

Cennina

Oliiviistandus Sognas

Radia a Routi

Inimtühjas Sognas leiame imeilusa basseini: värskendus jääb siiski tegemata, kuna bikiine pole kaasas ja häbelik eestlane avalikus kohas paljalt ei suple!

Sogna

Olgu kõigepealt üles tunnistatud, et Bucines endas me ei käinud, kuna pansionaadiperenaine Monica tegi selle kohta halva lõhna grimassi.

Prostid tee ääres

Plaanis on tänast päeva võtta rahulikult ja külastada vaid mõnda väga väikest ent seda kaunimat külakest. Alustame Sognast. Edasi üritame otse mööda mägiteid murda Radia a Routisse, ent ei leia õiget teeotsa üles ja satume vahepeal ikkagi suuremale teele. See tähendab suuremale külavaheteele. Tänu sellele õnnestub läbida samuti kaunis külake Rapale ning.. kohata maanteeprostituute. No mitte ei mõista, kuidas leiame nad alati üles kõige ootamatumatest kohtadest – seekord siis imeväikse liiklusega tee äärest, inimtühjast paigast.

Lõunapaus (ja kingade-kottide Factory Shop!) Ambras ning kolmas ja viimane külake täna: Cennina, mida ehib mäe otsas olev loss, kus täna pole hingelist, aga kus suvel ilmselt elu kihab.

Näed, mäed!

Palavaks kisub. Põgeneme päevaks mägedesse. Nendega tutvumiseks on parim pidepunkt Loro Ciuffenna, kus on suurepärane pitsakohvik ja veel suurepärasem jäätisekohvik.

Edasi suundusime sealt Trappola külakesse, et suunduda kohalikule kõrgeimale tipule, mis ulatub 1500 m üle merepinna ning mida kaunistab suur rist.. Naelrehvide või lumekettide kohusuts tundub tänases päikesepaistes kohatu, ent kaljulõhedest leiame ka lund, kugi pügal alla 13 ei lange. Suvel käivad siin ilmselt hordid end jahutamas, ent täna on peale meie vaid üks audiga vanapaar. Hoolimata ilusast ilmast on siin kuidagi kõhe, pikemalt ei tahagi siia jääda. Monica soovitas meil minna ka Chiassaia külakesse sealset spetsiaalset saia maitsma, ent otsustame tagasi pöörduda meile juba armsaks saanud Lorosse. PS, GPSi pimesi usaldada ei tasu: paari kilomeetrise teekonna asemel suunab see meid ca 30 kilomeetrisele ringile mööda mägiteid. Naljamees!

Naaberveinimõis

Meie naaberkülas asuv Manucci Dorandi nimeline veinimõis on kõige soliidsem veini tootev asutus, kuhu satume. Mõis on juba mitusada aastat olnud Droandi perekonna käes. Ootamatult ladusas inglise keeles rääkiv peremees Roberto on mõisa ohjanud üle 30 aasta. Koostöös põllumajandusministeeriumiga on see pere rajanud nö eksperimentaalse veinitootmisinstituudi, kus aretavad vanu üldsusele tundmatuid viinamarjasorte nagu Foglia Tonda, Barsaglina ja Pugnitello.

Mis mulle selle koha juures just eriti sümpaatne tundub, on see, et juba üle 10 aasta toodavad nad orgaanilisi veine. No ja muidugi ka see, et degusteerimiseks avatud pudel antakse kaasa poole hinnaga:) Ning nagu suur osa siinseid veinitootjaid, ei saa ka Droandid üle ega ümber oliivõli tootmisest. 

Kesk-Chianti

Täna liigume meile juba koduseks muutunud Chainti idanõlvadelt piirkonna keskossa. Ega siingi pole meil pääsu viinamarjaistanduste ja veinimõisade eest!
PS! Gepsule tasub alati eelistada talupojamõistust - õnneks nii me ka tegime ja mitukümmend mõttetut kilomeetrit jäi sõitmata.

Add caption

Paus. Väike veinipaus

Selliseid ninnu-nännu veinimõisakesi nagu meie tänane juhuslik valik Poggi del Chaint on piirkond täis. Võta või jäta!

Iidne Siena

Itaalia ellu sisse elamiseks kohtume mu siinsamas lähedal San Giovanni Valdarnos elava vana sõbranna Mihaellaga ning külastame koos Sienat: linna, mis eakam isegi Roomast!

Piazza del Campo: see boheemlaslik väljak vanalinna keskel on Siena süda, siia jooksevad kokku tänavad linna 17 piirkonnast. 

Kaht poissi imetava emahunt: sümbol, mis Sienas ja selle lähiümbruses väga popp. 

Siena toomkirik on üks Itaalia suurimaid toomkirikuid.  Gooti stiilis ehitise seinad on kaetud valge marmoriga. 

Ümbruskonna asumikesed

Sellel San Giovanni Valdarno tänaval võiksid klaustrofoobid oma kokkutulekuid teha. Ega kaks ülesajakilostki siin puutumata mööduma mahuks..

Mägede jalamil laiutab Loro Ciuffenna: küla pooleks uuristanud jõe kaldal paiknev vana vesiveski jahvatas jahu üle 800 aasta ning veel hiljutigi tegi seda. 

La Primavera

Kuna Eestimaal kevad tänavu ei tule ega tule, siis tervitame teda siin, Itaalias. Topelt ei kärise!