Oleviste otsas

Selles, et täna siia tippu sattusin, on süüdi Tarantino. Nimelt tegi ta liiga hea filmi - päevane seanss oli välja müüdud. Ehk on lisaks vanameistrile süüdi ka masu: rahval raha vaid odavaima meelelahutuse jaoks. Igathes jäi too ca 700-aastane Gooti hiiglane kenasti koduteele.

Vaateplatvorm asub torni kiviosa lõpus, plekkkatuseäärel. Oleme siin, 60 meetri kõrgusel, alles poolel maal torni tippu, mis keskajal oli maailma kõrgeim ehitis (Tõsi, siis polnud mitu välku seda veel tabanud ja seetõttu pikkust praegusest vähe rohkem).Väidetavalt olevat kõrgussepüüdluse eesmärgiks olnud hea meretähise rajamine. See näib mulle kui hiljuti laevaõnnetuse üle elanule igati loogiline. Kuuldavasti olevat määrus, mille järgi ei tohi Tallinnasse kunagi ehitada Olevistest kõrgemaid hooneid - 123,7 meetrit merepinnast.

Tarantino filmi ei ole küll kohustus igaühel näha, aga siin tornis võiks küll iga tallinlane ära käia. Inimesi voorib siin palju, aga eestlast ei märganud..

Vilistlaste koolipäev

Kümme punkti, Tehnikaülikool!
Päev täis suurepäraseid etteasteid (eriti hea oli Alar Kolki innovatsiooni ja tuleviku ärimudelite seminar) ja veel suurepärasemaid (taas)kohtumisi toredate-huvitavate inimestega. Ei tea, kas põhjuseks on eelpoolnimetatu või kallis-kaunis teaduskonna uus hoone, igatahes tõesti tekkis tunne, et tahaks tagasi koolipinki.

Kui eakamad prouad-härrad tegid rektroite alleel grupipilte, tekkis natuke nukker küsimus, et kus on kõik 96. aastal sisseastunud.. Palusime mööduvat kelnerpoissi, et ta teeks siis meie lennust ka pildi. Siin ta on! :)

Tagajärjed..

Soojeneme taasiseseisvumispäeva varahommikul piirivalvelaevas üles. Õigemini küll jahtume maha, kuna adrenaliin hoidis merel kehatemperatuuri kõrge. Võtan märjad riided seljast, joon mitu klaasi vett ja kirjutan seletuskirja.

Mida heledamaks läheb taevas, seda vaiksemaks meri. Jänes on veel alles vaid jahi vahetus läheduses, mujal on meri rahulikum. Mu üllatus on suur, et jaht on kaldast kõigest paarikümne meetri kaugusel. Hetkel tundub kummaline piirivalve öine arutelu, kas päästa meid paadiga või tuleb helikopter appi võtta. Kopter olevat olnud stardivalmis.

Peale varhommikust saunasutsakat Lohusalu sadamas lähen Peebu jahti magama. Vaevalt uinunud, ajab Leino kõne mind üles - nad Elisega on juba tunnikese jahist käsipumbaga vett väljutanud (kella 6 paiku kustus jahi topituli ära - järelikult oli aku tühjaks saanud ja seega pilsipump enam ei töötanud). Poisid paluvad mul leida kellegi, kes saaks appi tulla ja jahi ära pukseerida - tuul pöörduvat, mis toob kaasa veetaseme alanemise. Sadamavahilt kuulen, et politseikaater olevad juba öösel tagasi Tallinna põrutanud. Saan appi aluse Jürka ja kaks 30-meetrist köit. Jälgin kangutamisoperatsiooni binokliga sadamavahi toast. Tühi töö! Mis kinni on sõidetud, see kinni ka jääb! Abivalmis piirivalvur peab tööle tõttama ja lubab õhtul uuesti läbi astuda.. Kolmetunnise pumpamise järel on poisid nõus laevalt lahkuma - sellest pole eriti hullu, sest tuul on pööranud lõunasse ja veetase alanenud ning jaht "seisab" kindlalt kiilul.

Jätkame oma päeva tavaari maale toimetamisega - teeme ühe otsa Kaupmehe paadiga. Hiljem kui meri veelgi vaiksem, teevad pikad poisid Kert-Paavo-Leino-Elis Kalevipoega ehk kahlavad läbi vee ja tassivad meie kola kaldale. Jahi pakkpoordis on paar pragu, kuid need asuvad veepinnast kõremal, võimalik, et kividel hüplemine on kiilu kangutanud ja kiilu ümbert pääseb vesi sisse.

Paavo sukeldub ümbrsukonnas ja leiab puuduvaid laevaosi - nagu näiteks pool kruvi ja jupikese tüürist. Vaatepilt kajutis on masendav: "salongibasseinis" hulbivad läbisegi toidukraam, riided, elektroonika.. Kaldal on kohal esimesed uudishimulikud-pildistajad..
(2 alumist fotot: Külli Haav)

**

Loo moraali võtab esalgu hästi kokku lause Toomase seletuskirjast: "Mis täpselt valesti läks, selgitab hilisem analüüs".
Kõige olulisem on igas olukorras, ükskõik kui hull see ka pole, säilitada rahu - vähemalt sellega saime täna öösel hakkama.

Merehädas: Liselle pihtas-põhjas

Plaanid on meil ilusad: purjetada järgneva nelja päva jooksul Hiiumaale Orjaku sadamasse ja teha vahepeatused Dirhamis, Pakril ja Hiiumaa laidudel. Meie käsutsuses on kaks rendijahti: Liselle ja B31. Esialgse plaani kohalselt pidime mereretke alustama homme hommikul, aga kuna ilmateade on tuulega kitsi, tekkis mõte startida poole seltskonnaga juba täna, et homme oleks 4 tundi edumaad.

Miskipärast on tänane mereleminek mulle täiesti vastumeelne - olen viimastest pingelistest eelarvepäevadest tööl kurnatud ning üleeilsest Soomeskäigust veel väsinud. Suhtlusviis: vinguv. Veel tunnike enne starti pole otsustanud, kas minna või mitte.. OK, lähen siiski - ega suurt vahet pole, kas magan siin, kodus, või laeva kois!

**

Uudishimulik inimene nagu ma olen vaatan ikka tavaliselt jahile astudes üle, mis-kus-kuidas. Aga kuna täna tulin siia ju ainult magama, siis ei hakka millessegi süvenema - olen seekord passiivne reisija e turist.

Nagu merelemineku puhul ikka, start venib (kütuse võtmine, Kaupmehe paadi täispuhumine jne). Saame sadamast välja 9 paiku. Laine on täitsa olemas, kuid tuul vaikne, paar m/s. Tavapärane läänetuul sunnib meid sõitma mootoriga. Proovisõidul käies selgus meie üllatuseks, et Liselle on aeglasem kui B31, aga näib, et mootoriga liigume teistest kiiremini. Vaatame ära kauni päikeseloojangu. Pimeduse hakul tõmbame üles ka genu ning saame tänu sellele 4-sõlmese kiiruse kohati üle 5-sõlmeseks. Ca poole maa peal on tuul juba korralik (oh oleks ta ometi õigest suunast, küll siis purjetaks!), pagid lähevad kohati nii tugevaks, et rullime genu väiksemaks. Kuid niiviisi tekivad sellesse voldid - võtame ta hoopis maha. Kuna mootoriga sõit pole kunagi mu lemmik olnud ja väsimus on tappev, keeran koisse magama. Südaööni on jäänud tund.

**

Kohutav kolakas, teine, kolmas.. Appi, jaht karil! Röögin: "Tagasi, ta-ga-siii!" Loomulikult poisid juba üritavad seda teha. Hüppan magamiskotist välja ja torman tekile. Meri mässab. Raksatus järgneb raksatusele.. Tundub, et kõikjal meie ümber vaid kivid. Taamal paistavad sadamatuled, ca 1,5-meetrine laine lööb üle teki (hiljem kuuleme, et leidsime Läänemere selle öö kõige tuulisema koha üles: puhangud kuni 16 m/s). Peaks helistama ja sadamat informeerima (piirivalve on selleks hetkeks meid tuvastanud, väljavõte piirivalve päästeraportist: "01:15 Nägime alust Lohusalu poolsaare tipule liiga lähedalt mööda sõitmas". Toomas suhtleb päästeteenistusega. Püüan helistada teise jahi seltskonnale, aga ei Paavo, Elis ega Peep taha mu kõnele vastata. Helistan sadamakapteni mobiilinumbril. Ka tema ei vasta. Tõsi, mingi aja pärast helistab tagasi, aga suurt targemaks see kõne mind ei tee - ei oska ju täpselt öelda, millise kivi otsas oleme. Võtan prože, et näidata ümbritsevale valgust, et sotti saada, palju neid kive siin on. Krt, kuidas see prože põlema läheb? Ma ei nuputagi seda välja. Annan lambi edasi Antsule. Tunnen end üsna saamatuna.

Mulle on kogu aeg tundunud, et liigume vaikselt avamere poole (poistel on õnnestunud vähemalt vöör merele pöörata), aga prože kinnitab mu kahtluse, et me pole meetritki liikunud: üks suur kivi, mis asub ca 10 meetrist jahist sadama pool, on raudse meelekindlusega meist samal kaugusel. Tüürpoordi lähedal on veepinnal teine suur kivimürakas näha - mitte mingil juhul ei tahaks temaga põkkuda. Pakkpoordis kive ei paista, aga küllap neist seal allpool veepinda puudust pole.

Oleme lootusetult kivides kinni. Leino saadab kõik madrused kallutama. Olen kiiruga haaranud päästevesti, aga seda on enne kandnud vist keegi eriti kõhna - igatahes ei ulatu selle rihm mulle sabinas kuidagi ümber. Läheb mitu sekundit enne kui vest parajaks saan. Kallutamisest ei mingit tolku! Viimase võimalusena proovime purjed üles tõmmata, et jaht maksimaalselt kreeni ajada (tunnistan, et olen ka kunagi varem väikese jahiga kividel kinni olnud ning tol korral oli šveitslasest kapteni kreeniotsustest abi). Genu saame vaevata üles, aga grootvall on stopperis.. Kus see stopper asub? Jälle tunnen end saamatuna. Olen ka varem korra Lisellega sõtnud, aga praegu on küll selline tunne, et olen siin esimest korda. Selgub, et stopper masti juures. Nii, purjed üles ja.. ime, saimegi liikuma, võtan prožega valguse näitamise enda peale, kaugeneme kivist meetri.. paar.. kuni mootor sureb välja. Sellel hetkel loobume ja võtame purjed maha. Tuul kannab meid esialgsesse kohta tagasi (hiljem selgub, et liikusime vaid purjede jõul, kruvi ja pool tüüri olid juba ammu läinud - kui oleksime end kividelt lahti saanud, oleks jaht olnud niikuinii juhitamatu ning oleksime tõenäoliselt paiskunud kalameeste võrkudesse ja kividega põkkunud kusagil muuli otsa pool).

Üks on selge: omal jõul ära me siit ei saa. Mis edasi? Edasi käib kõik väga kähku. Keegi postest, vist Ants, hüüab äkitsi, et vesi laevas. Tõepoolest, kreenis on vesi kohati põlvini - see ei saa olla pilsivesi, lekime! Püüan aru saada, kust vesi sisse tuleb ja kui kiirest tase tõuseb - üsna tulutult: auku kusagil ei paista ja laev loksub hirmus kõvasti. Paremal juhul kiilu tihend, halvimal... Kapteni korraldusel lülitan sisse pilsipumba. Veetase hakkab tasapisi alanema. Pakin läppari veekindlasse fliisi ja viin selle vöörikajuti koisse, viskan sinna ka magamiskoti (pole vast hea sulekotti sisse soolata). Vaatan, et Antsu fotokas on kindlas kuivas kohas, tõstan juhtmed ja kõik elektoonika lauale, panen koduvõtmed taskusse ning tõmban tormikad selga - midagi muud väärtuslikku kaasa haarata ei oska.

Anname piirivalvele teada, et ei lahku pardalt, üritame veel.. Lõpliku hoobi annab elektrikatkestus, pump seiskub. Saame küll elektri tagasi, kuid ei tea kui kauaks, risk läheb juba liig suureks - langetame raske otsuse jahilt lahkuda.

Väljavõte piirivalve raportist:
01:30 Helistas OIMSK-korrapidaja ja teatas, et nähtud alus on merehädas ja andis meile jahi kontakttelefoni
01:35 Op.paat lahkus sündmuskohale
01:40 Op.paat tagasi. Lähenemine ebaõnnestus, kuna võrgud ees
01:45 OIMSK-korrapidaja kõne, teatatud olukorrast
01:46 Jahiga telefoni teel ühendus, täpsustatud olukorda jahil
01:55 Telefonitsi info, et jahil 4 inimest peavad aru, kas hüljata alus või mitte
01:56 Telefonitsi info, et jahilt ei lahkuta
02:02 Helistati jahilt, et vesi tuleb sisse ja vool on kadunud (Mingil hetkel voolu pole, kuid õnneks tuli see tagasi. Võimalik, et mingi lühis?)
02:03 Teatatud olukorrast OIMSK-korrapidajale
02:05 Op.paat sündmaskohale
02:11 Kõne jahiga. Täpsustatud olukorda - inimesed tulevad jahilt maha
02:15 Op.paat jahi poordis (Siin on ainus hetk sellest ööst, kui tunnen tõesti hirmu - ma lihtsalt ei julge libedast jahiahtrist piirivalvepaati hüpata)
02:17 Op.paat hakkab sadama poole liikuma, pardal 2 hädalist
02:19 Op.paat PVK-003 poordis kaks inimest kaatrile võetud
02:20 Helistas OIMSK, uuris olukorda (Kuuleme kommentaari: "Naised päästetud, nüüd läheme meeste järele!" Ei tea, kas Ants on sest teatest ka pisut häiritud..)
02:26 Op.paat uuesti välja
02:32 Op.paat jahi poordis
02:34 Op.paadis viimased 2 hädalist ja hakkasid suunduma sadama poole
02:36 Op.paat tagasi koos hädalistega. Lõpp hea. Kõik hea.
Ka need kaks viimast lauset on väljavõtt piirivalveraportist, mitte minupoolne kirjanduslik lisand. Põhimõtteliselt olen piirivalvega nõus - kõik oleks võinud ka palju hullemini minna..

Maratoniks valmis!

Näib, et talu uued toad on lõpuksometi valmis. Ja panin neile nimedki: MEMM ja TAAT - vanaema ja vanaisa armastasid teineteist niiviisi kutsuda ja mulle tundus kuidagi armas nende järgi tubadele nimed anda -eks nemad siin ju kõige rohkem ringi toimetanud.. Muide, toasildid-kivid tassisin ära Kõinastult - ega palju keerulisemast kohast enam poleks hääd eestimaist kivi saanud:)
Rakke valla aasta spordisündmus (täpsustus: spordisündmus nr 2, nr 1 on loomulikult Emumäe jooks:) on talu uued ja vanad toad sportlasi täis tippinud. Külalisi kokku 19 ja magamistoana on kasutuses isegi Riieteruum - tore tõdeda, et Toomihkli on kummist!
Suurüritus (valla mõistes on maraton väga suur üritus) mõjub ka kodumajutuse pakkujale hästi - konkreetne tähtaeg sunnib rohkem takka. Nii nagu Tallinn ei saa ka Toomihkli kunagi valmis, aga astusime taas sammukese paremuse poole:)
**
Kahju vaid, et töö-suvepäevadel jäi seetõttu käimata. Kel see aeg..

Trühvlitegu..

..on muutumas mu kaubamärgiks. Juubelid, sünnipäev, Äripäev..

Seekord siis Toomihklil.





.

Purjetamistrenn ei-tea-mitmes

Olen viimasel ajal siia Piritale kuidagi väga sageli sattunud - iga nädal vähemalt kaks korda merel. Ja kuna neid on riburada nii palju olnud, on need muutunud nii igapäevaseks, et mu blogiuudisekünnist ei suuda enam ületada.
Täna teen erandi, kuna sõdame "Lisellega" - 32-jalase Bavariaga, millega plaanime Hiiumaale seilata. See jaht liigub üllatavalt aeglaselt, algul arvame, et viga meis, aga küllap on Bavariatel lihtsalt nii kombeks. Ka meie ajataju muutub aeglaseks - üllatus suur, kui kaides avastan, et olime merel üle nelja tunni.. Plusspooleks on kena kajut jm, mis jääb allapoole tekki. Ehtne lustikummut!

Klassikokkutulek

Põhikooli klassikaaslastega käin siiamaani läbi - Merit, Victoria, Reet, ka Reili - pean neid väga lähedasteks sõpradeks, mis sellest, et vahetevahel jäävad meie kohtumiste vahele väga pikad vahed. Enamasti ka pikad vahemaad. Ka paljud teised, kes c-klassis käisid, on takkajärgi kuidagi päris kallid.. Tjah, põhikoolirohi paistab kuidagi väga roheline.

Keskkool oli hoopis teisest puust. Seal ei tekkinud kunagi oma klassi tunnet.

Võib-olla oli põhjuseks see, et tegelikult ma ei tahtnud Pääsküla keskkooli jääda - ilmselt oleks üritanud mõnda tugevamasse kooli sisse saada, aga kuna käisin üheksandas klassis vaid kolm nädalat, oli üldse hästi, et istuma ei pidanud jääma, vaid pääsesin kümnendasse..

Võib-olla oli põhjuseks see, et kümnenda klassi kevadeks polnud ma autoavariist veel päriselt tervenenud - mäletan, kuidas Jana küsis mult ükskord, miks ma lonkan. Sel ajal kui mina teist korda korralikult kõndima õppisin, käisid klassiõed aeroobikas, diskol, seksisid..

Võib-olla oli põhjuseks see, et tehti eraldi poiste ja tüdrukute klass. Ju loodeti, et siis oleme üks suur pere vms. Aga pereime jäi sündimata - oli palju väikesi seltskondi ja ma ei saanud vist kunagi kõigi paralleelklassivendade nimesidki selgeks, nii nagu ilmselt nemad minugi oma.. Piinlik.

Ja nüüd, kuraditosin aastat peale keskkooli lõppu otsustasid Kati ja Lilian korraldada kokkutuleku. Kümne punkti mõte! Kummaline, et kuigi peaksin suurema osa tollaste klassikaaslastega ühes linnas elama, ei ole paljusid neist kunagi nende aastate jooksul kohanud.. Kes on see ilus kõhna tüdruk? Kaili vist.. Too blond.. Annika? Ei ole.. on.. vist ikka ei ole - Annika oli nagu jämedama kondiga.. Poisid - nendega ei hakka üldse vaeva nägema, mõnda neist pole raudselt ealeski näinud! Tjah, kahju, et inimesed, kellega kunagi kolm aastat koos veetsin, on mulle nüüd täiesti võõrad..

Ja kahju ka sellest, et ma ise sellele kokkutulekule ei jõudnud - Salla küla võitis selle dueti. Kel see aeg..

Jälle Naissaarel!

Meie tavapärastest purjetrennidest on tänane sõit pikem ja sihipärasem - käime ära Naissaarel. Aluseks 31-jalane "Gerda". Kuna kapten Peep kergesti ohje, st otsi käest ei anna, sõidan turistiklassis.
Saarel saan teada, et lisaks sadamapubile saab ettetellimisel ka sealses külas asuvast toitlustus-majutusasutusest süüa tellida - tore kodune perenaine, ülihea mustika toormoos ja värske kala - soovitan kõigile soojalt!
Tagasiteel kuuleme laulu löömas Ameerika prouat, st Madonnat, ja käime kaemas uut, Tallina teist jahtsadamat. Balti Laevaremonditehase naabrus, lagunenud muul ja koledad-kõrged kaid - Piritale konkurenti ei paista. Jään ootama masu möödumist ja järgmiste sadamate valmimist.

Ilona-Karli pulm