Klassikokkutulek

Põhikooli klassikaaslastega käin siiamaani läbi - Merit, Victoria, Reet, ka Reili - pean neid väga lähedasteks sõpradeks, mis sellest, et vahetevahel jäävad meie kohtumiste vahele väga pikad vahed. Enamasti ka pikad vahemaad. Ka paljud teised, kes c-klassis käisid, on takkajärgi kuidagi päris kallid.. Tjah, põhikoolirohi paistab kuidagi väga roheline.

Keskkool oli hoopis teisest puust. Seal ei tekkinud kunagi oma klassi tunnet.

Võib-olla oli põhjuseks see, et tegelikult ma ei tahtnud Pääsküla keskkooli jääda - ilmselt oleks üritanud mõnda tugevamasse kooli sisse saada, aga kuna käisin üheksandas klassis vaid kolm nädalat, oli üldse hästi, et istuma ei pidanud jääma, vaid pääsesin kümnendasse..

Võib-olla oli põhjuseks see, et kümnenda klassi kevadeks polnud ma autoavariist veel päriselt tervenenud - mäletan, kuidas Jana küsis mult ükskord, miks ma lonkan. Sel ajal kui mina teist korda korralikult kõndima õppisin, käisid klassiõed aeroobikas, diskol, seksisid..

Võib-olla oli põhjuseks see, et tehti eraldi poiste ja tüdrukute klass. Ju loodeti, et siis oleme üks suur pere vms. Aga pereime jäi sündimata - oli palju väikesi seltskondi ja ma ei saanud vist kunagi kõigi paralleelklassivendade nimesidki selgeks, nii nagu ilmselt nemad minugi oma.. Piinlik.

Ja nüüd, kuraditosin aastat peale keskkooli lõppu otsustasid Kati ja Lilian korraldada kokkutuleku. Kümne punkti mõte! Kummaline, et kuigi peaksin suurema osa tollaste klassikaaslastega ühes linnas elama, ei ole paljusid neist kunagi nende aastate jooksul kohanud.. Kes on see ilus kõhna tüdruk? Kaili vist.. Too blond.. Annika? Ei ole.. on.. vist ikka ei ole - Annika oli nagu jämedama kondiga.. Poisid - nendega ei hakka üldse vaeva nägema, mõnda neist pole raudselt ealeski näinud! Tjah, kahju, et inimesed, kellega kunagi kolm aastat koos veetsin, on mulle nüüd täiesti võõrad..

Ja kahju ka sellest, et ma ise sellele kokkutulekule ei jõudnud - Salla küla võitis selle dueti. Kel see aeg..