Ise tehtud shokolaad

Shokolaadi hakkasin ise tegema sel lihtsal põhjusel, et kord poes olles tuli meeletu shokolaadiisu. Ent minu suureks üllatuseks ei õnnestunud mul supermarketist mitte ühtki e-vaba shokolaadi leida. Isegi need, mida seni olin pidanud igati kvaliteetseks kaubaks (nt Lindt), olid täpselt samamoodi eetatud nagu odav kräpp. Aus on muidugi kohe ära öelda, et see ise tehtud shokolaad ei ole mingi odav lõbu. Aga õnneks varustab Martin mind soodsa toorainega. 

Retsept

250g kakaovõid

10 spl toorkakaopulbrit

5 spl pulberpeent täisroosuhkrut

Soovi korral ka:

2 spl külmpressi kookosõli

2 spl jahvatatud kakaonibse 

2 spl maca pulbrit 

näpuotsaga soola 

Et maius tuleks huvitavam, võiks lisada ka 1-2 allolevast: 

1) kuivatatud puuvilju (sageli kasutan rosinaid või mooruspuu marju, hästi sobivad ka goji marjad)

2) pähkleid (eelistan india pähkleid)

3) seemneid (nt seesamiseemneid, chia seemneid, aga sobivad ka päevalilleseemned)

2) kuivatatud ingverit (mu suur lemmik!)

3) 1 spl kanepijahu ja kanepiseemneid (ikka Eesti talunike kasvatatuid)

4) vaniljet (kindlasti looduslikku, mitte supermarketi-vaniljesuhkrut)

Pane kakaovõi väiksemasse metallkaussi, et saaks seda veevannis sulatada. Keeda kannutäis vett, vala mingisse suuremasse anumasse (nt supipotti), lase veidi jahtuda ning pane kakaovõi kausiga sellesse sulama. NB! Kakaovõisse ei tohi sattuda tilkagi vett, kõik nõud tuleb korralikult kuivatada! Kakaovõile võib lisada ka kookosõli, see teeb maiuse pehmemaks. Sulanud võile lisa suhkur (kui tuhksuhkurt pole, siis sobivad siirupid, nt vahtrasiirup, harilik suhkur ei sula shokolaadis ära), sool ning sega hoolikalt. Järgmisena lisa kakaopulber, sega hoolega ning lõpuks ülejäänud meelepärased komponendid. Sega veel kord hästi läbi ning vala silikoonvormi. Kui vormi pole, siis madalale alusele. Pane kohe külmikusse tahenema. 

Palun mulle kilo säilitusaineid ja pudel tomatimoosi!

Ehk räägime täna sellest, mida me tegelikult sööme. 
Keskmine tarbija sööb aastas 6-7 kilo (!) erinevaid lisaaineid. See on üüratult palju, arvestades, et need keemilised ained on nii tugevad, et neid lisatakse toiduainetesse vaid imeväikeseid koguseid. Nt tavaline leib võib sisaldada kuni 16 keemilist ainet! Eesti leivad õnneks nii karmi koostisega ei ole ning suur rõõm, et meie (noored) perenaised küpsetavad sageli leiva ise. Minu suureks lemmikuks on nt Vändra leiva tooted, mida õnneks saab osta ka pea igast suuremast toidupoest. 
Aga veel kaks näidet mu lemmikutest. 

Balsamiäädikas on tavaline veiniäädikas, mis on tõmmuks värvitud karamellivärviga. Õige balsamiäädikas maksab hingehinda, kuna see peab ligunema 10 aastat tammevaadis (Aitäh, Siki, et varustasid mind mu elu esimese päris balsamiäädikaga!).

Vanilje pärineb Vanilja planifolia kaunast. Kuid vaid 2-3 % maailmas kasutatavatest vaniljemaitsetest pärineb sellest taimest. Ülejäänu on võltsing, mis tuleb petrokeemiatööstusest (etüülvanilliin) või paremal juhul pehkinud kuusepuust. Viimasel juhul nimetatakse seda maitseainet siis vaniliin. Mida sisaldab mu armastatud vaniljejäätis? Suuremas osas, kui mitte ainult, vaniliini.  Vaniliini toodetakse ka lehmasõnnikust – tõsi, seda kasutatakse  kosmeetikatoodetes, mitte toiduainetes. Või mine võta kinni.. Lõhna- ja maitsetugevdajate puhul puudub toiduainetettootjatel kohustus pakendil täpsemalt lahti kirjutatda, millega tegu. Nii et head isu! :) Kuna vaniljejäätises leidub ka fosfaate, siis on nii juhtunud, et viimasel ajal kohtab meie juures aina sagedamini LaMuu jäätiseid. Kallid nad on, aga ei pea vähemalt s.... sööma!

Miks topitakse keemiat toitu? No eks ikka selleks, et saaks rohkem ja odavamini. Toidukeemia võib laias laastus jagada viieks. 

1. Paksendajad suurendavad mahtu ja muudavad vedela tummisemaks. Levinud esindaja on modifitseeritud tärklis: so keemiliselt töödeldud tärklis, mis mõjutab tärklise molekulaartasandit ja seega looduslike toodete puhul on keelatud.

2. Emulgaatorid ja stabilisaatorid aitavad siduda eri aineid ühtseks massiks. Levinuim esindada letsitiin, mida tehakse nt sojast (ja odavam tuleb ju kasutada GMO-sojat).

3. Toiduvärvid on minu meelest kõige mõttetumad lisaained. Eksivad, kes arvavad, et värvitakse vaid neoonroosasid kummikomme. Värvi lisatakse ka neisse toodetesse, mida  peame loomulikeks. Nt minu armastatud pistaatsiajäätis saab parimal juhul oma kauni rohelise tooni spinatist, halvimal juhul E-dest. Pistaatsia ise värviks jäätise hallikas-beezhikaks. Isuäratav, kas pole? Imelik, et pole olnud võimalust kakavärvi pistaatsiajäätist kohata.. Aga me sööme silmadega ja müüjad teavad seda väga hästi. Isegi grill-lihale värvivad nad peale grillimistriibud. Ja meie siiralt usume, et päris!

4. Magustajatest levinuim isend on aspartaam, mis on tavasuhkrust 200 korda magusam. Tegu on puhtalt keemiatööstuse ainega, mida valmistatakse fenüülalaniinist ja aspargiinhappest. Eriti kurb on see, et tänapäeval lisatakse magusaineid ka neisse toodetesse, mis traditsiooniliselt suhkrut ei sisaldanud: nt sulatatud juustud ja singid, ketshupist rääkimata (selle toote aus nimetus võiks küll olla tomatimoos). 

5. Lõhna- ja maitsetugevdajaid on kokku ca 4500 (!). Nende eesmärk on jäljendada looduslikke lõhnu toodetes, mis sisaldavad odavaid koostisosi nagu tärklis, rasv, mingi magusaine. Eriti nõutud on tugevdajad seega magustoitudes-maiustustes, nt jogurtis. Naiivitarid, kes arvavad, et õunajogurti õunalõhn pärineb pärisõuntest! Suitsusnk toodetakse tavalises ahjus ja sellele lisatakse suitsuaroome, grill-liha ei pruugi olla käinud grillil: seda asendavad tehismaitseained ja make-up. Kuna kasutatavad kogused on väikesed, ei ole tootjail kohustust täpsemalt pakendile märkida, milliste ainetega täpselt on tegu. Loterii-allegrii! See teebki mind kui tarbijat eriti kurjaks. 
"Toidudemagoogia", Mats-Eric Nilsson
PS, Ja mees ei väsi imestamast, miks mul alati toidupoes nii kaua aega läheb. Aga mul on ju vaja kogu keemia avastada!

Oi kui mõttetud pakendid

Kõige jaburam toode, mille ostnud olen: tühi pole pool, vaid 90% pakendist!!
Tunnen, et tootja peab mind kui tarbijat idioodiks.
Ühtlasi luban, et ei osta enam iialgi karpi pakitud puslet.

Kuidas saada samade hommikuhelveste eest truult tarbijalt rohkem raha? Pakk tuleb väiksemaks teha. Aga mõistagi tuleb seda teha nii, et kiirustav klient sellest aru ei saaks: esikülg jätta sama suureks. aga pakend muuta lihtsalt õhemaks. Veel "targem" on panna samasse pakendisse lihtsalt vähem helbeid sisse.
Mind kohutavalt häirib, kui leian taas mõne toote, mil karbi sees tühjust rohkem kui toodet ennast. Tavaliselt on selline asi valmistatud ju Bangladeshis või kusagil mujal pärapõrgus ehk päratult kaugel meist.  Ning see tühjus on meieni laevade ja autode ja lennukitega kohale transporditud. Ning see tühjus hoiab kinni kalli laopinna. Ning see tühjus vedeleb soojal poeriiulil.
Tootjad, leppige kokku, et teete karbid täpselt nii suured, kui vaja! Ja vaid siis, kui neid tõesti on vaja. Ma ei taha osta pakendit, tahan selles olevaid asju! Kuni S-toodetel on XXL-pakendid, on teie veebilehtedel olevad lubdaused, et hoolite keskkonnast, jama.

Ka sina, Lego! Nii hea mainega (ja kõrge hinnaga) firma võiks ju
ometi olla teistele eeskujuks ja tühjust mitte müüa. 

Sügisesed kevadrullid

Järjekordne mõnus kerge köögiviljatoit (mida valmistan täna sellepärast, et leidsin kapist paki riisipabereid, mille säilivustähtaeg äsja möödunud:)

Retsept

1 värske kurk
1 porgand
kanafileed
peotäis värsket koriandrit
rohelist sibulat
10 lehte riisipaberit
seesamiseemneid
soovi korral 100 g keedetud riisi või riisinuudleid
praadimiseks õli

Lõigu kurk ja porgand peenikesteks pulgakesteks, haki sibul ja koriander. Tükelda kanafilee, maitsesta soola-pipraga ning prae  pannil.
Kasta riisipaberileht vette, tõsta (soovitavalt puidust) lõikelauale, aseta sellele meelepärane sisu ja rulli kokku (kõigepealt ülemine äär, siis küljed sisu peale, lõpuks alumine äär kenaks rulliks).
Kuumuta pannil õli ja prae kevadrulle mõlemalt poolt kuni need on veidi pruunikad (paar minutit).
Kui tunduvad maitsetud, võib süües alati peale kallata sojakastet.

PS, Reedalt sain hea idee: kevadrulle ei peaks üldse mitte praadima. Järgmisel korral proovisin nii ja tuligi mõnusam!

Lihtne porgandipirukas

Köögiviljakummardaja nagu ma olen, ei ole mul pääsu porgandipirukast. Lihtsalt maitseb, mis parata. Ja just see kõige lihtsam, vanakoolikam (selline, mida vist mitte keegi teine peale minu enam ei tee).

Retsept

3 dl piima
50 g pärmi
450 g täistera speltajahu
1 muna
75 g võid
1 tl soola
1 tl suhkrut

Täidis:
10 keedetud porgandit (mulle meeldib, kui pirukas on hästi porgandine)
2 keedetud muna
3 dl keedetud riisi
1 tl soola
veidi värskelt jahvatatud pipart
kimp koriandrit

Lisa käesoojale piimale suhkruga segatud pärm ja ca pool jahu. Jäta rätiku alla kerkima. Poole tunni möödudes lisa lahtiklopitud muna, sulatatud või, ülejäänud jahu ja sool. Sega korralikult läbi ja lase tunnike veel kerkida.
Valmista täidis. Selleks tambi porgandid ja munad kahvliga sodiks ja sega kõik komponendid.
Rulli tainas ahjuplaadi suuruseks (mina muidugi rulli ei viitsi kapist välja otsida, surun lihtsalt sõrmedega) ning tõsta plaadile, aseta peale segu ning küpseta 200 kraadi juures ca pool tundi.

Täidetud suvikõrvits a la Anneli

Kui on hea (suvi)kõrvitsa-aasta, siis tuleb neid nii palju, et tõesti pole muud teha, kui nõutult oma kõrvitsahunniku otsas istuda ja oodata, et mõni hea idee pähe sajaks. Ja sadaski! Ideel oli Anneli nägu ja tegu. Ja nii sündiski mu uus suvikõrvitsalemmik (seni oli selleks olnud klassikaline lahtine pirukas).

Retsept nägi välja umbes selline:

- 1 suur paksu koorega, liiga kaua kasvanud suvikõrvits
- 5 dl keedetud riisi
- 0,5 dl hapukoort
- 0,5 kg hakkliha
- 2 sibulat
- 2 küüslauguküünt
- 2 paprikat (või riivitud porgandit või ube vms, mida parasjagu leidub)
- 2 muna
- peotäis riivitud juustu
- ohtralt maitserohelist (minu suur lemmik on hetkel tüümian)
- soola & värskelt jahvatatud pipart

Sae suvikõrvits võimalikult täpselt pooleks, uurista välja seemnete osa. Prae sibul, küüslauk ja hakkliha pannil. Sega kõik komponendid (peale juustu) kokku, täida seguga suvikõrvitsapooled ja ahju! (200oC, nii kaua kuni kõrvits kenasti pehme, no tund läheb ikka). Siis raputa peale juust ja küpseta veel nii kaua kuni see kenasti sulanud. Maitsev isegi jahtunult!

Kreeka soojendus: dolma

Mu ema kasvuhoonest pärinevad viinamarjad on ikkagu suhteliselt hapud. Seega unustamatut koduviinamarjasöömiselamust sügiseti meil pole. Aga miks ma pole neist varem dolmasid kokku keeranud, ei oska öelda. Igatahes sai see viga parandatud. Edukalt. 

Retsept

Suur kausitäis viinamarjalehti

1 sibul

250 g hakkliha

0,5-1 dl riisi

oliiviõli praadimiseks

erinevaid ürte: kimp petersellilehti, kimp mündilehti, kimp murulauku või sibulavarsi

poole laimi mahl

2 spl pruuni suhkrut

soola

värkelt purustatud musta pipart

Pane  viinamarjalehed paariks minutiks keevasse vette, nõruta. Haki sibul, prae mõni minut pannil, lisa hakkliha ja prae pidevalt segades pruuniks. Maitsesta soola ja pipraga. Keeda riis.Sega kausis jahtunud riis, hakkliha, hakitud maitseroheline ja laimimahl. 

Pane lauale viinamarjaleht, tõsta sellele supilusikatäis täidist. Keera varrepoolne ots lehele, siis voldi täidise peale lehe küljed, lõpuks lehetipp. Pane dolmaarullid hautamissõelale. Kalla hautamisnõusse kuni sõela ääreni vett, millesse on segatud suhkur. Hauta madalal kuumusel 2 tundi, vajadusel lisa vahepeal vett. 

Mulle meeldivad nad soojalt, aga sünnib süüa ka külmalt. Eriti hästi sobib juurde kreeka jogurt ja pita. Καλή σας όρεξη!