Palun mulle kilo säilitusaineid ja pudel tomatimoosi!

Ehk räägime täna sellest, mida me tegelikult sööme. 
Keskmine tarbija sööb aastas 6-7 kilo (!) erinevaid lisaaineid. See on üüratult palju, arvestades, et need keemilised ained on nii tugevad, et neid lisatakse toiduainetesse vaid imeväikeseid koguseid. Nt tavaline leib võib sisaldada kuni 16 keemilist ainet! Eesti leivad õnneks nii karmi koostisega ei ole ning suur rõõm, et meie (noored) perenaised küpsetavad sageli leiva ise. Minu suureks lemmikuks on nt Vändra leiva tooted, mida õnneks saab osta ka pea igast suuremast toidupoest. 
Aga veel kaks näidet mu lemmikutest. 

Balsamiäädikas on tavaline veiniäädikas, mis on tõmmuks värvitud karamellivärviga. Õige balsamiäädikas maksab hingehinda, kuna see peab ligunema 10 aastat tammevaadis (Aitäh, Siki, et varustasid mind mu elu esimese päris balsamiäädikaga!).

Vanilje pärineb Vanilja planifolia kaunast. Kuid vaid 2-3 % maailmas kasutatavatest vaniljemaitsetest pärineb sellest taimest. Ülejäänu on võltsing, mis tuleb petrokeemiatööstusest (etüülvanilliin) või paremal juhul pehkinud kuusepuust. Viimasel juhul nimetatakse seda maitseainet siis vaniliin. Mida sisaldab mu armastatud vaniljejäätis? Suuremas osas, kui mitte ainult, vaniliini.  Vaniliini toodetakse ka lehmasõnnikust – tõsi, seda kasutatakse  kosmeetikatoodetes, mitte toiduainetes. Või mine võta kinni.. Lõhna- ja maitsetugevdajate puhul puudub toiduainetettootjatel kohustus pakendil täpsemalt lahti kirjutatda, millega tegu. Nii et head isu! :) Kuna vaniljejäätises leidub ka fosfaate, siis on nii juhtunud, et viimasel ajal kohtab meie juures aina sagedamini LaMuu jäätiseid. Kallid nad on, aga ei pea vähemalt s.... sööma!

Miks topitakse keemiat toitu? No eks ikka selleks, et saaks rohkem ja odavamini. Toidukeemia võib laias laastus jagada viieks. 

1. Paksendajad suurendavad mahtu ja muudavad vedela tummisemaks. Levinud esindaja on modifitseeritud tärklis: so keemiliselt töödeldud tärklis, mis mõjutab tärklise molekulaartasandit ja seega looduslike toodete puhul on keelatud.

2. Emulgaatorid ja stabilisaatorid aitavad siduda eri aineid ühtseks massiks. Levinuim esindada letsitiin, mida tehakse nt sojast (ja odavam tuleb ju kasutada GMO-sojat).

3. Toiduvärvid on minu meelest kõige mõttetumad lisaained. Eksivad, kes arvavad, et värvitakse vaid neoonroosasid kummikomme. Värvi lisatakse ka neisse toodetesse, mida  peame loomulikeks. Nt minu armastatud pistaatsiajäätis saab parimal juhul oma kauni rohelise tooni spinatist, halvimal juhul E-dest. Pistaatsia ise värviks jäätise hallikas-beezhikaks. Isuäratav, kas pole? Imelik, et pole olnud võimalust kakavärvi pistaatsiajäätist kohata.. Aga me sööme silmadega ja müüjad teavad seda väga hästi. Isegi grill-lihale värvivad nad peale grillimistriibud. Ja meie siiralt usume, et päris!

4. Magustajatest levinuim isend on aspartaam, mis on tavasuhkrust 200 korda magusam. Tegu on puhtalt keemiatööstuse ainega, mida valmistatakse fenüülalaniinist ja aspargiinhappest. Eriti kurb on see, et tänapäeval lisatakse magusaineid ka neisse toodetesse, mis traditsiooniliselt suhkrut ei sisaldanud: nt sulatatud juustud ja singid, ketshupist rääkimata (selle toote aus nimetus võiks küll olla tomatimoos). 

5. Lõhna- ja maitsetugevdajaid on kokku ca 4500 (!). Nende eesmärk on jäljendada looduslikke lõhnu toodetes, mis sisaldavad odavaid koostisosi nagu tärklis, rasv, mingi magusaine. Eriti nõutud on tugevdajad seega magustoitudes-maiustustes, nt jogurtis. Naiivitarid, kes arvavad, et õunajogurti õunalõhn pärineb pärisõuntest! Suitsusnk toodetakse tavalises ahjus ja sellele lisatakse suitsuaroome, grill-liha ei pruugi olla käinud grillil: seda asendavad tehismaitseained ja make-up. Kuna kasutatavad kogused on väikesed, ei ole tootjail kohustust täpsemalt pakendile märkida, milliste ainetega täpselt on tegu. Loterii-allegrii! See teebki mind kui tarbijat eriti kurjaks. 
"Toidudemagoogia", Mats-Eric Nilsson
PS, Ja mees ei väsi imestamast, miks mul alati toidupoes nii kaua aega läheb. Aga mul on ju vaja kogu keemia avastada!