Vanaema blogi

Ehk üks tavaline Eesti pere. Sajandivahetusel. Eelmisel.

(Katkendid pärinevad mu kadunud vanaema Helgi eluloost - 30 lehekülge tihedat käsikirja, mille täna leidsin)

Minu vanaisa, Juhan Tamm ja vanaema Mari Tamm, sündinud Palm, pärit Vaimastverest, elasid Vaimastvere vallas Villakvere külas. Nende juures elas ka vanaema õde Leena, kes oli üksik.

Pildi taga vanaema kirjutatud tekst: Minu ema kodus Villakveres Altotsal. Onu Hugo, minu kallis ema!, tädi Linda kooliõde Linda Fuks, Onu Karl, vanaema, vanaisa, minu isa, onu August, vanaema õde Palmi tädi, tädi Linda ja onu Jüri ja veel väike mees, keegi võõras, kelle nime ei tea.

Vanaemal ja vanaisal oli 10 last, 7 poega ja 3 tütart. Onu August, abikaasa Elisabeth, rahvuselt lätlanna, nendel oli 4 poega. Suurik lõpetas Jäneda, oli Saksamaal praktikal, ja pidas Villakveres Miilimäel talu, oli eeskujulik põllumees. Eduard lõpetas ülikooli ja oli hiljem kehakasvatuse õpetaja. Villem oli konstaabel, millise keskkooli ta lõpetas, ei mäleta mina enam. Viktor käis Tartus gümnaasiumis, oli väga musikaalne, õppis ka muusikat ja suri õpilasena. Onu Hugo abikaasa Niina oli rahvuselt venelanna, elukutse õpetaja. Tädi Aliide oli taluperenaine Padakülas. Tädi Linda oli ohvitseri abikaasa Tartus, tema mees leidn. Julius Udde andis Tartu gümnaasiumides sõjaõptust, muidugi poistele. Onu Karl, abikaasa sakslanna, oli Tsaari venemaal mõisa valitseja. Onu Karlil oli kolm poega ja tütar õppis meditsiini ja suunati Sahhaliini saarele, ennem ta aga abiellus ja siis läksid sinna koos. Onu Karl suri ja tema sakslasest abikaasa abiellus sakslasega, nendel oli ka kolm poega, Mihelsonid. Niisiis pooled vennad olid Tammed, eestlased ja pooled olid sakslased rahvuselt. Onu Ernst, abikaasa eestlane, oli Villakveres, Koolitoa talus peremeheks. Onu Voldemar suri lapsena. Onu Jüri käis Tartus Treffneri Gümnaasiumis ja hiljem elas Altotsal isa-ema talus ning oli ka põllumees. Onu Aleksander oli Pedjas kaupluse juhataja, kus nad koos abikaasaga mõlemad omale igapäevast leiba teenisisd hiljem tulid Villakverre Tagaväljale põllumeheks. Kõik need onud olid tsaari venemaal, kes mõisavalitseja, kes viinapõletaja.

Fotol: vanaema Helgi seisab vasakul, paremal seisab vanaema õde Olli, nende ema Ida-Johanna istub paremal, süles kasutütar Silvi. Keskel istub tõenäoliselt vanaema vanaema Mari..

Altotsa talus, kus minu vanaema ja vanaisa elasid, oli juba siis kodu kooliõpetaja, sest koolisid ju lähedal ei olnud. Kooliõpetaja oli võimeline õpetama kõiki aineid ja ka veel võõrkeeli. Saksa, vene ja veel üht, mida täpselt ei tea mina. Minu ema Ida-Johanna Tamm läks Tartusse kooli ja kui tema sealt koju tuli ja Laiusele leeri läks, ei osanud käske öelda eesti keeles, kuna oli õppinud neid saksa keeles.. Altotsa vanaema lapsed rääkisid kõik saksa ja vene keelt. Minu isa Georg-Voldemar Tamm oskas ainult vene keelt.
...

Vanaema ema Ida-Johanna, isa Voldemar ja jahikoer Lord Villakveres oma Tõnsutoa talu ees
Minu isa oli tsaari venemaal mõisavalitsejaks. Ufaas. Kui meie sinna sõitsime, olin mina sülelaps. Vend ja õde sündisid Venemaal.. Tööd tegi isa muidugi tataaridega. Isa ütles, et nad olid vägagi tublid, kui neid õieti juhendati.. Ka üks tataari perekond käis minu isa ja ema pool võõrsil, Signai ja Signaika, nendel oli palju lapsi. Kord koju jõudes leidsid nad, et üks lastest oli puudu. Läksid otsima ja leidsid veel vaid mõne riidetükikese. Hunte oli seal palju.

...
Seitsmeteistkümnendal aastal kui algas revolutsioon, tulime kodumaale tagasi. Raudteejaama sõitsime heinakorvis, ema, isa ja meie lapsed kolmekesi, abiks onu Karl. Rong oli täis ja meid pandi vaguni aknast sisse.

...
Foto: Vanaema Helgi (istub paremal pildi ääres), tõenäoliselt koos Tartu koolikaaslastega

Meil oli kodukülas Villakveres 3 kl. kool. Õpetajaks oli hr. Osvald Hõlpus, aikaasa moldaavlane, musta juuste ja tõmmu nahaga. Nendel oli 2 poega. Olev oli Tallinnas rahva ansambli juhendaja. Ilo aga sõitis ära Ameerikasse. Sageli käis hr. Hõlpus meil, minu isaga malet mängimas. Ja ühel suvel suvitasid Villakveres ka Karl Ots, Georg Ots, tema abikaasa ja poeg. Nad olid väga töökad inimesed.. Emumäe, 1991

PS! Miks arvame meie aastal 2009, et oleme palju haritumad, targemad ja rahvusvahelisemad kui eelkäijad..

Jääralli

Tahtsime minna Väinjärlvele suusale-kalale, aga leidsime sealt kõike muud kui Rahu ja Vaikus..

Järvel mul paraku ei õnnestunud sõita (polnud nii kerget autot, ja teab kuidas selle julgusegagi - mitu autot ju tänavu juba jää läbinud), kuid nähtu andis indu, et käänulisel-jäisel külavaheteel libedasõitu harjutada (õudne!) ja Villakverre ATV-tama minna.

Riia - mis mäss?

Labas! Eile oli siin rahvas barrikaadidel ja täna kulgen siin rahulikult ringi. Mässu jälgi silma ei hakka. Ühel tänavanurgal märkan policija-paar, aga nad olid seal ehk ka nädal tagasi. Või olid kasiinos, pgn teab! Ainus mässu tõttu kahjustada saanud objekt, mis silma ja kõrva hakkab, on vene rahvusest taksojuht. Minu küsimuse peale "Nu, kak, spakoino sevoodnja?" (oluliselt suurem mu vene keele oskus pole), hakkab ta saatma vandesõnu valitsuse, ärimeeste, rikaste ja ilusate suunas. Tõenäoliselt pooks ja laseks, kui saaks. Oleks ma eesistmel istunud, oleksin tõenäoliselt süljega pihta saanud.
Läheme supermarketisse ja ostame paar alust ja koju tagasi.
(Fotod: spämmist)

Toomihkli talv

Tulime paariks päevaks, jäime kuueks.. sest päike ei tõuse klaasmajade, vaid jääpurikate vahelt; sest asfaltplatside asemel on jääkristalliväljad; sest kana ei küpse mikrouunis, vaid ahjus sütel; sest telekat asendab aken ning ei meenu mitte ükski asi, millest siin puudust tunneme..

Suusatamine Emumäe moodi

Olen harjunud suusatams käima ikka kohtades, kus lund 20 cm, sisse aetud ideaalsed rööpad ning valida mitme eri pikkuse ja raskusega radade vahel. Tänane suusatamine on tiba teistsugune: otsime aidast vanad suusad (põhiliselt Visud), rõngastega suusakepid, mille tükk kaalub vähemalt sama palju kui neli uuema aja keppi, tõmbame jalga kirjaga "Botas" uunikumid ja liugleme puudutamata lumele. Elamus ruudus.

Salla ohvrikivi - piinlik, aga ma polnud kunagi enne selle juures käinud.

Väinjärvel kalal ja uisul

Kogu meie saak..

Teine päev: Endlas ja aastas

Hea uus aasta!

Aasta algab õite meeldival moel - matkaga Endla rabas. Esialgne kohtumisaeg on keskpäev, aga loomulikult ei suuda tartlased, kellega öösel uut olime vastu võtnud, selleks ajaks kohale jõuda, miska stardime tunnikese hiljem.
Õues on pealinlasele harjumatult külm - miinust üle viie. Teeme suure ringi Endla järveni - olen enne seal käinud vaid korra ja sedagi suisel ajal. Järve kaldal oleva majakese juurest murrame end jääni ning nüüd algabki päeva parim osa - uisutamine lumetul jääl. 7-peale on küll vaid 4 paari uiske, aga innukaid see ei takista - kõik testivad liuglemise ära. Igaks-juhuks paneme kaela ka naasklid, kuigi olen veendunud, et minu alalhoidlikkuse juures ei lähe neid kunagi vaja (ptui-ptui-ptui).

Ämblikud, head loomad, liiguvad ka miinus viiega - tõsi küll, mitte üleliia reipalt.
Päikeseloojanguks jõuame järve kaldal asuvasse torni ning tagasiteel jääme mõistagi pimeda kätte. Aga sest pole midagi - fotograafide kaamerad jätkavad klõpsimist ka hämaras - vaja ju kuugi pildile saada.
Kuidas algus, nõnda aasta! (Endla)