Sunday, November 28, 2010

Pöffilaksud

Olin seekord Pöffi-filmide valikul eriti ettevaatlik (et mitte taaskord koperdada millegi väga räige või ekstreemselt sürrealistliku otsa) st läksin absoluutselt kindla peale välja:

Usun, et valik osutus piisavalt heaks, et mõne aja pärast võivad need filmid meie kinodesse tagasi jõuda.

Friday, November 26, 2010

Keelatud supp


Angerjasupp on söök, mis lihtsalt ei saa ebaõnnestuda. Valmib kiiresti ja maitseb ülihästi - mida muud ühelt ideaalselt koduroalt tahta!
Kohustuslikud köögiviljad ses supis on porgand ja rooskapsas (soovitavalt ikka värske). Mereandidest lisan suitsuangerjat ja krevette.
Ent.. Natuke aega peale supi valmimist kuulen, et angerjasöömine on pea sama suur patt kui tuunikala kugistamine. Nimelt on angerjavarude massilise vähenemise tõttu saanud ta ohustatud liigi tiitli ja saanud omale koha punases raamatus (näiteks minu eluajal on tema arvukus vähenenud vähemalt kolmveerandi võrra!) Veidi lohutab , et kodumaised Võrtsjärvest pärinevad angerjad ei võta ette rasket teekonda Sargasso merre, vaid nende maimud on inimeste kasvatatud.
Ning lisaks sellele uss-kalale, mida vanad saarlased, muide, just nimelt oma ussivälimuse tõttu söötsid sigadele, peaksime oma toidulaualt ka krevetid ära korjama. Eelkõige troopilistest mangroovimetsadest pärinevad isendid.
Niiet karta on, et see supp sellisel kujul on täna mu laual viimast korda:(

Wednesday, November 17, 2010

Teatriring

Olen varemgi märganud, et kultuuritarbimisega on meie peres nii, et tükk aega on vaikus ja rahu ning siis ahmime seda endasse tülgastumiseni.
Alustuseks käisime NO uut tükki Untitled vaatamas. NO on Linnateatri kõrval kahtlemata mu lemmik, aga peale seda number 74 kandvat etendust tundub, et nüüd tahaks natuke aega koduteatrist eemale hoida. Kui lavastusest enam mitte midagi aru ei saa, siis palun kergemat karistust oma pikkade juhtmete eest ja primitiivsemat eeskava.
Kolm päeva hiljem saangi oma primitiivsema tüki kätte: Ilona kutsub mind eksprompt Vene kultuurikeskusesse Uuspõllu komejanti "Isa" vaatama. See oli meeldivam kui viimati NOs kogetu..
Taas žanrimuutus: monotükile järgneb ooper. Vana asi uues kuues ehk Boheem. Hea ooper. Ent ooperisaalis tekib ikka ja jälle mul küsimus, miks peavad nad kõik sisult nii lihtsameelsed olema.. Üks pala on liiga segane, teine liiga lihtne.. Vinguviiul!
Pudrud-kapsad täiuslikuks - juba järgmisel päeval tuleb otsa lastemuusikal Nukitsamees, (jube raske on "Ei!" öelda, kui kultuuriroogi serveeritakse kodust 5 min kaugusel). Mu viimane muusikalielamus Nokias - Evita - oli nii mannetu, et tookord lahkusin poole pealt. Räpane Eesti sarvikpoisike igatahes seljatab Argentiina esileedi. Aga üldjoones muidugi tean, et pean muusikalidest eemale hoidma ja üritan tulevikus enam mitte libastuda.. Kultuuriring viib tagasi draama juurde ehk lõpeb täna Draamateatris, kuhu, piinlik tunnistada, mu jalg pole peale remonti astunud. Vombat: kahjuks ootasin ekipaažist Karusoo-Kivirähk enamat..
Võtan nüüd mõneks ajaks puhkuse. Teatripuhkuse.

Monday, November 1, 2010

Crème brûlée ehk põletatud koor


Ega ta päris selline tulnud nagu maitsmismeel mäletab Pariisist.. mais aussi pas mal!

Retsept

  • 7 munakollast
  • 150g suhkrut
  • 750 ml vahukoort
  • vaniljekaun
  • kaunistuseks suhkrut
Vala potti rõõsk koor ja pane sellesse poolitatud vaniljekaun, millest oled eemaldanud seemned. Sega munakollased suhkruga. Kui koor hakkab keema minema, lisa sellesse munakollased. Hoia segu pidevalt segades paar minutit madalal tulel, aga ära lase keema minna! Kurna läbi sõela, pane vormidesse ja küpseta 100 kraadi juures kuni tund aega.
Kui magustoit on jahtunud, puista peale suhkrut ja põleta see leeklambiga, et tekiks krõbe karamellikiht. Serveeri kohe (külmutuses hoides hävib krõbe kiht!).