Juubeliaasta jätkub: isa 60

Palju õnne, paps!
Mu isa peab sünnipäeva kord kümne aasta jooksul - seega suur ja tähtis päev täna.
Sama koht ja ümardatult samad inimesed, kes kümme aastat tagasi. Isa sõbrad näevad ikka enam või vähem samasugused välja nagu aastakümne eest, aga nooremad sugulased on küll äratundmatuseni muutunud, no ja neid on ka omajagu juurde tekkinud. Meeldiv taastuvuda!

Neitsi Võllas..

Ehk väisame Lihula kandis asuvat Neitsi-Võlla (teistel andmetel Nätsi-Võlla) kaitseala. Eesmärgiks testida tutikaid räätsasid, hinges ka lootus rabajääl uisutada. Kuid Viruna-vanale, Mardile helistades selgub, et uisku pole mõtet mätaste vahele kaasa vedada, kuna Neitsi raba paikneb tavapärastest tunduvamalt kõrgemal, olles kokku kuhjunud suure järve kohale (vana usub, et raba all asub tänini hiiglaslik veekogu, mis ühendab omavahel rabajärvekesed), mistõttu seal kõik lirtsuvat.

Neitsi-Võlla raba on masside poolt (veel) avastamata, seda vast oma raske ligipääsetavuse tõttu. Rappa pääseb vist ka otse Viruna talu juurest viivat rajakest pidi, aga mõttekam on sõita järgmise teeristini ja siis hoida muudkui vasakule - kuni suur kraav tuleb ette - sinna äärde me Sahvri pargimegi. Tee lõpus on üle kraavi langetatud mõned kasetüved, mida mööda saab kuiva jalaga üle mitme meetri laiuse voolava vee. Seejärel tuleb läbida mõnisada meetrit rajatut metsa ning alles siis jõuame raba serva. Siin paneme alla räätsad, kuna ilma muutub liikumine vaevaliseks - peremehel oli õigus - maa pole siin erinevalt ülejäänud Eestimaast veel külmunud ning jalg kipub räätsata liiga sügavale vajuma ning ähvardab märguda. Mõnisada meetrit rabapinda ning jõuamegi järvistu äärde - siin on palju väikeseid järvekesi, mis omavahel kõik ühendatud. Imeilus! Kujutan ette, et veel imem ilus on see pilt sügisel, kui loodus pole veel mustvalge. Soojemal aastaajal saab seda ilu siin imetleda ka veetsi, kanuudega - mõned kanuud on jäänud siia ka talvituma, mis mõjub nende vormile ilmselt laastavalt. Jääle astudes hakkab see kohe ragisema. Kuigi meil on vahetusriided kaasas, pole Neitsi-Võlla paik, kus tasuks väga sissekukkumisega riskida - kohe kalda ääres on nii sügav, et suusakepp põhjani ei ulatu..

Lahkudes on tunne nigu ikka - tuleb tagasi tulla.

Räätsa-uisuretk Marimetsa rabas

Nähes hommikul vihma ja tundes tubli plussi, ei teki just lootus suur, et täna saab uisutada. Lootus ei kasva ka siis, kui Bert tõstab kärust välja räätsad, matkauisud, jäänaasklid, bahillid, suusakepid. Sest selle tegevuse taustaks on jäätu kraav ja lirtsuv metsaalune. Rahvas venib ehk tõupuhteestlaslikult ei saa algul kuidagi vedama (st stardipunktist minema) ja mul on tõsine kahtlus, et pärast ei saa pidama ehk me ei jõua kella kaheks Ingridi sünnipäevale.
Ja ei jõudnudki, sest kell kaks oleme alles uiskudel - olles seks ajaks läbinud räätsadel paar kilomeetrit ja testinud uiskusid teele jäänud sopilistel rabalaugastikel. Uskumatu, saabki uisutada! Kohati on küll jääl väike veekiht ja kohati kostub raginat (nt fotograafile poseerimise hetkel tuletab raksatus meelde, et seisma ei tohi sellisel poolkõval jääl uisutades jääda ning kaasuisutajatega tuleb pikivahet hoida).
Kell kaks on ka pöörihetk. Info, et nüüdsest hakkavad päevad pikemaks minema on igati lohutav, kuna hakkab juba hämarduma.
Aga mis ma ikka kirjutan-kirjeldan - pildid räägivad paremini.
***
Epiloog: ostan järgmisel päeval jõulukingiks 2 paari räätsasid. Rabad, hoidke alt!

Pidamata peo pidamine

Laenates sõna klassikult ehk Priidult - dropin parasjagu Stockholmi lennujaamas (et sõita Kopenhageni kaudu Tallinna.. grhh.. ja lasta oma jalajäljel mõttetult kasvada.. grrhhh). Meenutan hellalt eilset. Nimelt pidasime Tallinna Kütte jõulupidu (alustades tsirkuseetendusega, jätkates Toscanas jm). Hoolimata sellest, et olen pea kolm aastat sellest ettevõttest eemal olnud ja hoolimata sellest, et pooled meie piduseltskonnast ei tööta seal enam. Et see oli nagu Daire vanaema sünnipäev - nende suguvõsa naistel oli komme vanaema sünnipäeval üks lõbus kräu maha pidada, mis sest, et vanaema ise enam elavate seas ei liigu. Ametlik pidu jäeti TKs tänavu suurte miinusmärkide tõttu ära, nagu paljudes ettevõtetes. Kaupmees korraldas seepeale mitteamteliku.
Ei tea, kas on ka palju neid ettevõtteid, kus töötajad juhtkonna käntseldatud peo ohjad enda kätte haaravad? Kas sellest saab 2008-2009 säästuaja trend?

Lihakombinaadis

Ja seda mitte mingis kaudses ega ümbernurga mõttes, vaid täiesti otseses - käisin täna Eesti suurimas lihakombinaadis. Pikkus 600 m, töötajaid 900, iga päev tapetakse hunnikuviisi loomi, toakõrgused ja -pikkused suitsuahjud, igasugu uued-huvitavad elukutsed (lehmale kuuli pähe laskja, kõhulahtilõikaja, udaraeemaldaja). Väljakannatamatu hais. Vorstitootja argipäev. Huvitav, kas nii nagu Eestsi Posti juht käib detsembris kirju sorteerimas, rotateerub ka siinse kombinaadi juht, käies pühade eel soolikaid välja laskmas?
Ma ei mäletagi, millal see täpselt oli, kui liha söömisest loobusin - igatahes juhtus see kunagi ülikooli ajal, kusagilt käis läbi uudis, et on paastuaeg ja kuni lihavõtteni liha ei sööda. Me Meritiga siis otsustasime, et ärme me ka söö. Merit hakkas paastuaja möödudes taas liha võtma (tõsi, hiljem ta loobus sellest), mina ei hakanudki enam mitte kunagi sööma ei siga ega lehma - selliseid suuremaid loomi, neid, keda just siin kombinaadis nülitakse. Järelikult olen lihata hakkama saanud varsti 10 aastat.. endalegi üllatuseks.
Tegelikult ulatub mu liha suhtes vaenulik hoiak lapsepõlve - nõuka aja lasteaeda, kus kästi taldrik tühjaks süüa. Minu jaoks olid suurimad vaenlased leivasupp, piimasupi nahk ja suured pekitükid (väga sarnased nendega, mis siin viinerimassis hulbivad). Ei suutnud neid endale sisse ajada - süda läks pahaks. Nutikas laps leiab lahenduse: hakkasin lihatükke poetama laua all olevasse sahtlisse joonistustarvete kõrvale. Operatsioon kulges edukalt kuni.. kasvataja mu laovarud ükskord avastas. Häbi ja trauma, kogu eluks.
***
Teel Tallinna oleme vappenäljas ning rebime lahti kombinaadi poest kaasa ostetud vorstipakid. Mõne tunni eest nähtud šokipildid (konksu otsas rippuvad verd tilkuvad pead, lehmalt naha maha tõmbamise masin jms) on näljase hundi rinnale kui hane selga vesi.

Kirjaniksõbrad

Kuidas saada kõige lihtsamini omale kirjanikest sõpru? Tuleb olemasolevaid julgustada raamatuid kirjutama:)
Täna on Meriti raamatu "Out of office ehk aasta kontsakingadeta" esitlus. Hiljuti tuli välja ka Victoria esikraamat "Beebi bella ja armas naeratus".
Soetan endale täna mõlemad ja loen Victoria teose kohe õhinal läbi ning teen algust Meriti omaga. Võimalik, et olen pisut erapoolik arvustaja, kuid mõlemad on lihtsalt superhead!
Kallid sõbrad, kes teist on järgmine?

Tuhala nõiakaev keeb üle!

Viimati juhtus see 2005. aastal. Tõenäosusteooria järgi leiab järgmine keemisprotseduur aset alles 2011, seega tuleb täna seda imet kaema minna.
Idee pole just üdini originaalne - mõned autod on juba mõned inimesed kohale toonud. Vaatepilt on lahe - kaev pole vee "väljaheitmisega" kitsi. Siiski tegemist on pigem purskumise kui keemisega. Kogu piirkonnas on ohtralt maaaluseid jõgesid, nõiakaevu veega varustav voog suundub maa alla Ämmaaugu nimelises loigus ning tuleb pinnale taas siin.
Paigas väidetakse olevat palju head energiat. Pistan minagi käe energiasambasse ja.. vastu igasuguseid ootusi kaks näppu hakkavadki surisema. Võibolla on see külmast või pidusest eilsest.. või ongi siin energia voogamisega tiba teistmoodi kui mujal? Mõnus! Kui olek käsn, tuleb tagasi tulla!

PS! Tuhala läheduses asub ka teine ime, mida siseturistid vaatamas käivad - Oru kodu.

Jõulupidutamine

Nii nagu suve soojemail nädalavahetustel pole pääsu suvepäevade eest, nõuavad detsembri keskpaigas oma osa jõulupeod. Alati.
Otsa teeb täna nostalgilises Kurtna puhkekeskuses lahti tööpidu (ehk punkarite jämm - kes ise piisavalt punk ei julge olla, see tuunitakse kohapeal). Oli lärmakas. Pold paha.
Ning sellele järgneb järgmine nädal riburada veel üks.. kaks.. kolm.. vist neli üritust, mis mahutuvad slõugani alla "Samme kokku, sest on detsember ja detsembris saadakse alati kokku". Ning järgmisele nädalale järgneb ülejärgmine nädal..
Kaaspidutsejad ja -kannatajad, palju jõudu, tervist ja vastupidavust sel peokolgata teel!

Uus amet: trühvlitegija

Trühvlitegemise soojenduse tegin Kenti pulmas ja peaproovi ema 60-l. Seekord on

kulinaarselt vaja harida ca 20-pealist rahvusvahelist seltskonda. Tuntakse huvi, et kus ma seda kunsti lähemalt õppinud olen..

Detsembris on mind veel kahele üritusele trühvlitegijaks kutsutud. Kisub sinnapoole, et jälle uus amet:)

Valli baar

Kõigepealt kinos ja seejärel kõik see "elusalt": kogunemine, Süsi kõne, meeskoori etteasete, vennastumine püsikundedega..

Hilbuvahetusõhtu

Kadripäeva puhul tegin siis sellise üleskutse sõpradele:
Kutsun sind vanade riiete "uutega" asendamise õhtule. Meil kõigil on kapis asju, mida pole aasta(id) kandnud, kuid mida siiski ei raatsi ära visata. Vähemasti mina leidsin nädalavahetusel oma kappidest suure hunniku selliseid riideid. Sellest tuli mõte teha üritus, kus võtaksime oma kappi seisma jäänud riided kaasa ja üritaks neid vahetada - võimalik, et kellelegi teisele need just sobivad!

Tulemuseks 6 sõbrannat, enam kui 6 pooltundi lõbusalt veedetud aega ja igaühel keskmiselt 6 uut hilpu.

Tegelikult võiks vabalt tihemini niiviisi riideid vahetada - ma tõesti ei armasta samu riideid kaua kanda ja miskipärast ei usu, et teised naised minust ses suhtes kuigi erinevad on. Pealegi ei pea need suled olema ilmtingimata uued, piisab, kui on teistsugused, kui need, mis kappi kuhjatud.

Üleüldse oleks maruhea, kui inimesed viskaksid asju vähem ära ja rohkem korduvkasutaksid - ressursside raiskamine - mittevajalikud ostud, pungil täis igapäevased prügikotid jne - on päris masendav.

Läki tagasi Aafrikasse?

Autorehvist plätad ja fantakorkidest käekott

Tuisk

Ja tuligi.. meeletu kogus lund maha! Ja ongi tuisk! Tallinna tänavatel on kaos - autod lume all vangis või üritavad liikuda ning on segaduses, et igal kõrvaltänavanurgal kinni jäävad. Viimsi rannariba lainetemöll on võimas.
Ja mida me selles tuisumöllus näeme? Meie kõrvale pargib Ferrari. Läti numbriga. Palju õnne!
Päeva leid: Narva maanteele on Ami-Ja asemele tekkinud jaapani söögikoht Manga. Nimi on uus, sisekujundus tuunitud (nt seinad karjuvkollaseks värvitud), aga miskipärast on tunne, et vanad tegelased tegutsevad seal edasi. Restos täna ei köeta - tuleb kasukaga olla. See ebamugavus kompenseeritakse maja poolt kannutäie teega. Aitäh!
Aga sushi on siin väga hea - järkuvalt üks linna parimaid:)

Uus raba: Loosalu

Täna väisame Rapla lähistel asuvat Loosalu raba. Tegelikult olen mitme aasta eest korra selle lähedal olnud, aga tookord lõunapoolsel küljel, kui õigesti mäletan oli seal ka vaatetorn.
Teel sain hästi aru, miks nelivedu hea on: ka tänavu saabus talv nagu ikka ootamatult ja kaasmaalased liiguvad suvekummidel või on libedal teel liiklemise lihtsalt ära unustanud. Saame ka ühe kraavi läinud punase auto väljatõmbamisel abiks olla. Kuigi auto on vaid mõne meetri teelt välja sõitnud, on nii libe ja teeäär nii plödi, et Sahvrist pole abi - õnneks juhtub õigel ajal mööduma üks suurem sõiduvahend.
Loosalu ise on teemand-tüüpi leid: laudtee, suur rabajärv - piki seda kulgeme mingit aimatavat rajakest mööda (hea, et veekindel jalavari ümber jala on!) ning teispool järve teine laudtee - mida hilise tunni tõttu kahjuks võtta ei jõua. Küll aga jõudsime nunnusse Kohila kohvik-baar tüüpi kohta.
Ilmateade lubab homseks tuisku ja tormi ja soovitab inimestel koju jääda - järelikult tuleb taas minna. Lahe!

Laut magalaks!?

Käisin üle pika aja Emumäel. Miskipärast kipub ikka peale suve olema selline periood, mil ma üldse ei satu sinna. Hilissügisel on maal hästi troostitu - suvise muru ja talvise valge maastiku vaheetapp on sopp.
Meie unistusplaan ehitada Toomihkli talu laut ümber majutushooneks võtab reaalsemaid toone. Esimese etapiga (st 1. korruse renoveerimisega) tahaks valmis saada juba järgmisel aastal! Ja kuna järgmine aasta on hästi lähedal, siis hakkasin juba mõtlema sisustuse peale. Iskusse ja Askosse astuma ei hakka - lauda sisustamine uue mööbliga käiks mõistagi üle jõu. Seetõttu otsustasin saata sõpruskonnale laiali säherduse meili:
"Kui sul on mööblitükk.. mis on kas liiga vana või liiga kole või liiga igav vms - ühesõnaga üleliigne - siis võtan selle rõõmuga endale. Nimelt on mul plaanis Emumäe Toomihkli talu kõrvalhoone muuta kolikambrist majutushooneks (et mu kallid sõbrad kõik kenasti sinna alati ära mahuksid:) Uutesse mööblitükkidesse investeerida ei jaksa - seega oleks ideaalne, kui saaks selle sisustada taaskasutatavate mööblitükkidega. Pakkuda võib kõike ja julgesti! Kui riie on veidi rebenenud või värv kriimustunud, pole hullu - mul osavad käed:)"
Eks nati ebamugav oli seda laiali saata - kuidagi naljakas on nuiata teiste vana kola endale. Reaktsioon oli aga väga positiivne - kes kurtis, et tal kahjuks midagi üle pole, kes lubas uusi esemeid ostma minna, et vanad saaks ära anda. Tegudeni jõudis kõige kiiremini aga Elis - tema sinise diivani tõi Mella eile õhtul Toomihklile. Aitäh Elis, kui hoone remonditud saame, ootame sind siia ööbima!

Elen is out of the office

Istun täna seminaril "Informatsiooni ja kommunikatsiooni disain" - see on üks kild disainerite korraldatud seminarisarjast. Vahelduseks on igati kosutav vaadata asju teise ehk disainerimätta otsast.
Ega ma tegelikult hea seminaride-koolituste külastaja pole - esinejatele fokuseeruvad mu kõrvad, silmade tähelepanu saab endale arvutiekraan. Ruumi sisenedes takseerin alati kõigepealt ära, kus asub pistikupesa - et läppari aku kõige ootamatumatel hetkedel tühjaks ei saaks. Kahjuks on mul jah välja kujunenud arvutisõltuvus - neid päevi on ikka väga vähe, kus ta kaas jääb suletuks. Ei tea, kas teisi ruumis viibivaid ja arvutitõvest priisid inimesi segab ka see pidev klõbistamine? Hääle saab välja lülitada, aga klõbinata trükkimine ei õnnestu kuidagigi.
Kuna helendava arvutiekraani silmitsemises seisneb ka mu töö, siis pole suurt vahet, kas teen seda kontoris, seminaril, maa peal või maa all - peaasi, et wifi olemas oleks. Õnneks suuremas osas paikades, kus viibin, on see olemas. Kuna tänane kontorist eemalolek mõjub mulle hästi värskendavalt, siis üritan edaspidi teha nii, et iga nädal oleks üks päev, mil kontorisse ei lähe - olgu see siis koolituse, tööreisi või kodutööpäev.
Kas olen muutumas laisaks eurooplaseks? Või olen lõppkokkuvõttes nii produktiivsem?

Klubituur

Eeei, mitte ööklubi (see aeg oli aega palju tagasi.. kui seda aega üldse oli), isegi mitte pubiklubi (ei tea, kas pubides ikka käiakse veel? Pole vist ammu sattunud..), vaid tuur sporditegemise klubides. Orientimisaeg on ümber saanud (tegelikult laupäeviti saaks veel silgata, aga miskipärast pole tükk aega rajale jõudnud) ja lumi tuleb mitme kuu pärast. Kui tuleb. Seega peab lihastele lohutust otsima spordisaalist.
Esimene ehk laupäevane pääsuke on oktoobri keskel Audenteses avatud Ritual. BodyBalance - tai-chi sugemetega aeroobika tuntud headuses (eriti hästi sobib uimasevõitu nädalavahetusepäevaks). Soomesaun nati liiga tuline ja aurusaun liiga külm, plussiks mõnus maani akendega saal, suured kapid ja palju ruumi.
Pühapäeval väisasime Gerliga Spartat - see veel värskem liigutamiskoht kui Ritual. Trennidest saime parema ülevaate, kuna 2h jooksul tutvustati nelja erinevat stiili. Paraku on odavus ainus selle koha pluss. Klubi õigustab täielikult oma nime, seal oli tõesti kõik spartalik: külm, värvihais, ehitus pooleli (uks oli, aga uksepiita mitte, saun oli, aga soojust mitte), riietusruumis spordikotist kitsamad raudkapid jne.
Täna spordime Arigatos. Olen üllatunud, et uus omanik on sellele nii tugeva hoo sisse lükanud, et pankrotilõhna pole enam tunda. Tegu on kahest eelmisest tunduvalt luksima kohaga. Sattusime kõike-muud-kui-igavasse tundi: selle funktsionaaltrenni ajal kasutasime vist nii palju riistvara, kui seda aeroobikasaalis äldse olemas on.
Otsus: kuna Sparta ei ole veel valmis ja Arigato asub täiesti vales kohas, siis käin kuu aega Ritualis - et piparkoogiajaks vormis olla:)

Libahundi jälg

Selle võistluse hind on ränk - samal ajal toimub Pärnu-Kihnu kasukaregatt ja merel on sügistorm. Aga kuna kevadisel Libahundi Märjamaa-etapil saime 2. koha, tuli mere asemel metsa minna - tiitlit kaitsma.
Karbonit esindavad seekord tavapäraselt Süsi-Kati-mina ja tavapäratult Paavo. Traditsiooniliselt suudame tülli minna, ebatraditsiooniliselt toimub see seekord juba enne kokkusaamist - nimelt Hannesel ei tule meelde, kus ma elan ning ta ootab vale maja ees (juhtumisi ka vales linnaosas).
Rahvast on Libahundi kohta enneolematult palju (121 võistlkonda kevadise 40 asemel - kohal ka palju xDreamilt tuttavaid nägusid). See teeb meie eesmärgi - saada aasta kokkuvõttes pjedestaalile - raskeks.
Teeme väga optimistliku plaani. Püüame end pudiga (2sed-3sed) mitte koormata ning jahtida 4-5seid punne ja loomulikult ei raatsi ilma jääda ka lisaülesannetest. Lisaks heldele punktisummale (7), on need enamasti ka päris huvitavad.
Algus on raske - otsustame esimese lisaülesandeni spurtida, kuid kohe saab selgeks, et Paavost jooksumeest pole. Ka ülesandes endas läheb kehvasti - otsime 280 kraadises suunas 14 m kaugusel ja 30 cm sügavusel asuvat klotsi ülikaua - ca 20 minutit. Leidsime selle napilt enne loobumist tänu koostööle teiste meeskondadega. Kuna Paavol pole plaanis jooksma hakata, siis otsustame paarituda: mina-Kati hakkame punkte võtma ja poisid rohkem šerpade eest. Tõsi - ka Hannes tõi kaks kastanit tulest välja. Punktid on suht kergesti leitavad ning asuvad looduslikult kaunistes kohtades: kivikalme, järsak jõe ääres, ujumiskoht (samas kohas teisel pool Valgejõge telkisime Andrese-matka ajal), maaluse Vasaristi oja kärestik. Asjale annab väärtust juurde superhea ilm.
Veidi ebameeldivam teelõik on enne ja peale 47 punkti, kus jalad märguvad ning saame selgeks, et kaardil valgega märgitud sihid on päris metsistunud. Märjad jalad saavad kompenseeritud lisaülesannetega: Valgejõest köit pidi ülesõit Joaveskil ja köielkäimine Nõmmeveskil, kus tuleb lisaks vesiveski varemetes ka legendi järgi orienteeruda ning kanuuga mäluorientimine Loobu jõel. Ülesannetes võtavad poisid löögi endale, jättes meid publikuks. Peale kolmandat lisaülesannet tuleb taas vähe raskem lõik - teel 40. punkti paneme sõna otsese mõttes rappa ja oktoobri lõpus vesiste mätaste vahel hüpata ei ole lausa lust. Seejärel jooksen elektrikarjusesse. Ja hetk hiljem annab briljantse samasuguse kordusetenduse Kati.
Kuna viiendal tunnil läbisime megalõigu, teeme oma optimistliku plaani ülioptimistlikuks ning otsustasime esialgu plaanitud finišisse siirdumise asemel minna veel üht vaheülesannet tegema: jõuame peaaegu rannikule, siin tuleb määrata käepäraste vahenditega rändrahnu kõrgus ja ümbermõõt ning viimase ebatäpsuse tõttu teha üks trahvi-käruring.
Kõige raskemaks osutub teekond 74=>38, kus jalad saavad poole sääreni sopaseks. Aga kuna finiši lõhna on juba tunda ja päike järkuvalt paistis, siis see suurt ei morjenda. Finišeerime suht täpselt - vaid 12 minutit enne kontrollaega.
Paar tundi hiljem Loksa ujulast saunatamast tulles saame loodetud uudise: meid ootaab karikas. U-turn ja tagasi Vihasoole! Karikas on kuldne - Karbon sai koondarvestuses esikoha! Juhhuu!!
Pidustused kulmineeruvad Elise juures ja jätkuvad hapnikuta ööklubis Love, Sex & Money.

Kriminaalne Elenment

Saabun peale kaht lähetuspeäva väsinuna Arlanda lennujaama. Kuna lennuni on paar tundi aega, lööme Kitija ja Evelinaga lobiskledes ja šopates aega parajaks.
Õnneks läheb minu lend esimesena. Tšau-pakaa ja oma ootesaali! Enne lennulkoridori siirdumist juhtub aga midagi ootamatut. Mind arreteeritakse. No või midagi sinnapoole - "võtab rajalt maha" kaks erariietes politseinikku tirivad mind rivist eemale. ID-kaart võetakse ära - selle ümber koonduvad eemalasuva laua taga 4-5 politseinikku. Helistatakse kusagile, uuritakse midagi.. Samal ajal hakatakse mind küsitlema: millal saabusin? Kus käisin? Mis tegin? Kas olen üksi? Jne. Nagu filmis! Mu vastused on vist suht segased - nt sellele üksiolemise-küsimusele on suht raske vastata - olin hetk tagasi Jaanusega sabas seistes juttu ajanud ja enne seda olin ka ikka kogu aeg kellegagi koos olnud, samas reisisin ikkagi üksi.. Esimene reaktsioon oli ebakindlusest tingitud ehmatus, et ehk tegingi midagi valesti, sest pole ju sagedasti vaja poliisiga suhelda.. Küsimustelaviini all asendub see aga põnevusega.. Piinlik, aga ma omamoodi isegi naudin seda mängu. Väga pikalt mulle neid erksaid hetki siiski ei pakuta - vabandatakse ja lastakse lennule.
Selgus, et olen väga sarnane kellegagi, kes on hiljaaega mingi kurja teo toime pannud.

Viimane merereis

..sel hooajal ehk LadyBirdi viimine Pärnusse talvekontorisse. Kuna eile oli IG-koosolek, kus minu kord olla "toolimees" ja õhtul Gerli sünnipäevapidu, siis ei saanud ma kahjuks ülesõidutiimiga liituda eile lõunast Pirital. Liitusime purjetajatega Virtsus (ühtlasi vahetasime välja Linnugripi, kes siirdus Sahvriga Tallinna).
Meeskond oli väga vintsutunud, kuna kütus oi otsa saanud, Süsi madalikule sõitnud ja pimedas purjede all randutud. Ilm oli meeldivalt tuuline - tänu sellele saime purjetada. Algul krüssata, siis pooltuult ja hiljem taganttuult. Ei jäänud tulemata ka ootamatu halss, mistõttu soodisinikas nüüd ilmselt mitu nädalat mu käsivart kaunistab. Olin aga möödunud tihedast nädalast niivõrd plötu, et rooli ei jõudnudki. Õnneks oli Hannes sel korral üle ootuste tubli ja Leino ka vapper - nii et peale 8-9 tunnist seilamist oleme Pärnus.
Suureks üllatauseks läks viimane buss Tallinna tunnikese eest. Seega pole miskit muud parata, kui sulanduda jahtklubis meremeeste-lõbutüdrukute stiilipeole ja väsimuse rünnaku peale kajutisse magama koperdada.

Juubeliaasta: ema 60

Selles mõttes on meil lihtne, et juubeleid pean ema-isaga ühel aastal - et on üks rabelemisrohke aeg ja siis taas kümme aastat hooletu!
Mina pagesin oma sünnipäeval Gruusiasse. Isal oli ema sünnipäevaks analoogne plaan - minna ära sooja kohta. Aga kuna nende reis lükkus edasi, siis ema nii lihtsalt ei pääsenud. Ja et tal polnud plaanis vananemist tähistada, otsustasime Mellaga talle ise juubelipeo korraldada.
Klaire avastas toreda uue paiga - Viikingite küla - mis oma mõnusa maalähedusega sobib ema peoks päris hästi. 7. oktoobri täht jäi toimunuga igati rahule, mistõttu oli sel õhtul rõõm kõigi meie õuel.
Miskipärast on teiste auks kordades parem pidusid korraldada, kui nendega endale tähelepanu tõmmata..

Kreekamaale purjetama!

Eile õhtul õnnestus lõpuks teha Pirital üks trenn, et Elis-Kati-Paavo teeksid paudil ja halsil vahet ning et Leino saaks jahiga kaile pihta (aga et ta ei teeks seda mitte liiga tugevalt).
Homme suundume nädalaks Küklaatidele purjetama.
Muljed sellest ullust ettevõtmisest kirjutame reisiblogisse.

Ootamatu võistlustuli

Enne Kreekamaale purjetama minemist peaks koos vähemalt korra treenima. Mõeldud tehtud. Kohale tuli meid paraku vaid kolm - Marit, Leino, mina. Kahjuks tuult polnud ning purjede all seilamise asemel tegime Sailingu kiirkummipaadiga tiiru. Kusjuures väga mõnusa tiiru - kunagi enne polnud Linnahalli jm ümbruses meritsi luusinud.
Kuid see oli vaid sissejuhatus. Nimelt ootamatult palus Volmer meil osaleda BlueSailide regatil (vahepeal tuul tõusis!). Neli sõitu, neli erinevat jahti. Meil hakkab iga sõiduga aina paremini minema. Alustasime neljanda kohaga, viimases sõidus oleme aga juba teised! Üllatusena saime ka kokkuvõttes teise koha. Ja seda hoolimata sellest, et ühe lühikese jupi jooksul meil ei õnnestunudki spinni üles saada. Või just tänu sellele? :) Tõsi, meie edu võti pesitses täna siiski kindlalt kapten Ain Pomerantsu taskus. Või prooviks ehk ühel heal päeval päris omapäi ka.. ..

Rogaini MM

Eelmisel õhtul tegime soojenduseks tiiru Lüllemäel ööbimispaiga ümbruses. Väljas on neetult külm, kraavid on muutunud jõgedeks ja tunne on kõike muud kui tuleme-näeme-võidame. Astusime ka oma liibuvates rogainikostüümides lohutuseks sisse külabaari.
Hommikul 10 paiku jõuame Karula rahvuspargi külastuskeskusesse - meie auto on parkimisrivi viimane ja selleks ta ka jääb. Päris paljud saabusid siia juba eile ja veetsid öö telkides. Ausõna ei kadesta! Kell 12 on tiim Karbon ehk mina-Süsi-Leino koos ca 800 üle maailma kokku tulnud rogainijaga (ainuüksi Austraaliast pidavat neid siin olema ca 60) maailmameistrivõistluste stardis. Esimest ja tõenäoliselt ka viimast korda elus nii kaaluka nimega võistlusel. Džiisus, miks me siin oleme!?
Teeme ülioptimistliku plaani korjata kokku ca 140 punkti. Rajavalikul saab, piinlik küll, määravaks see, et jalg nii kaua kui võimalik kuiv hoida.
PLAAN on võtta sihikule punktid kaardi edeleaosas eesmärgiga pimedaks kaugeima punktini (91)jõuda ning hommikuhakul teha läänetiir ja suure väsimuse või külmumistundemärkide korral ka sisse põigata ööbimispaika või külabaari.
TEGELIKKUS: kuni pimedani olime plaanist ees. Esimesed 12 punkti saame kätte valges, kuiva jalaga ja suurema vaevata. Punktist 91 paneme edasi meeletu hooga, kuna näib, et õnnestub ka 82 enne pimedust ära napsata! Näiv ei vasta aga tihti tegelikkusele -tammume 82 ümber ringi nagu filmitudengid Blairi nõiafilmis - ta peab olema ju siinsamas! Aga ei miskit. Ragistame niiviisi ca tunnikese, lõpuks läheme tagasi teele ning nii me selle pudelikaela läbitud saame. Punkti saame kätte, aga tuju on null (eriti minu oma), jalad villis (eriti minu omad - tegin vea, et panin tossudesse märja jala hirmus coretex sokid - jalgadele jäi seetõttu vähe ruumi ja ville tuli enneolematus koguses) ja suur soov saada kiiresti sooja ja kuiva kohta, soovitavalt horisontaalasendisse. Võtame mingis nukras bussipeatuses aja veerandtunniks maha. Sellest tuleb natuke eluvaimu sisse, et komberdada edasi järgmisse punkti nr 66. Ja sealt edasi 71 ja sealt edasi 90-sse ja sealt edasi.. joogipunkt koos matkamajakestega, kus on pehmete madratsitega narid. Uskumatu luksus! Mässime end termokilesse ja lubame 50 min und. Asend on väga ebamugav ja ma pole kindel, kas üldse selle aja jooksul sõba silmale sain, kuid teele asudes on igatahes tunne, et võiks mägesid vallutada! Ja seda me teemegi - punkt 70 on järjekordne tipp. Vastu tulev kontingent on kirju - zombiseisundis kõikuvatest sammujatest jooksjateni - see on lausa uskumatu, kuidas mõned suudavad 24h jutti joosta. Tõenäoliselt lubavad siiski ka nemad endale paar unetundi. Kaks punkti edasi kahlame turbaväljal jääkülmas rabavees. Turbavälja punkti võtmine tähendab ühtlasi, et loobume plaanist teha läänetiir ja seame sammud finiši suunas. Päike tõuseb. Rohi on kaetud härmatisega. Meie tempo on muutunud väga vaevaliseks, kuna Leino jalad ei kuula sõna. Punkt 42 jääb käeulatusse, aga jätame selle põike sooritamata - korjame vaid seda, mis jääb teele ehk siis punktid 30 ja 32 ja finišeerume peale 20 tundi 38 minutit teel olemist. Keskmine kiirus 26 min/km. Koht 273/336 (omas st XO-klassis 90/111). Julgen arvata, et aasta-kaks palub Süsi end kõnetades kutsuda ausatvalt MMi 90-ndaks :)
Nagu paljude hullude asjadega, 24h-d enam teist korda teha ei tahaks, aga oktoobri 8h-rogainile võiks ju mõelda.. Karula on nüüd ju sama hästi kui kodumets! :)

Uus amet

Topelt ei kärise ehk aeg-ajalt võiks küll mõne uue ameti juurde õppida.
Täna siis esimene päev massaažikoolis. Üllatav, kui palju võib võhik mõne tunniga õppida. Ja üllatav, kui mõnus on oma kätega midagi teha.
Olen täitsa rahul, et selle koolitee jalge alla võtsin. Oleks nüüd vaid piisavalt ohvreid, kelle peal trenni teha:)

Norra allikad

Eesti sügavaim allikas, maast välja purskuv veesoon, müstiline udu - paik nagu muinasjutt.

Peipsiääre rattamatk

AGA-laste igasügisene rattamatkamise komme on viis-pluss traditsioon. Sel korral siis soojenduseks eile õhtul orientimismäng (milleks jõudsin paraku alles auhinnatseremooniaks kohale, kuna Go Koja 1. sünipäev vajas pidamist), saun ja tantsulka.
Esimene peatus Altatskivi loss, millega tutvusime katusekivideni. Polnud varem ses lossis sees käinud - tubaderägastik oli muljetavaldav. Erit kenad muidugimõista renoveeritud ruumid eesotsas kirstukaant meenutava lae ja salakapiga söögisaaliga. Muide, ca 60 toa seas on sel lossil vaid 2, mille laed ei ole mustad või tumepruunid. Sünge värk. Ehitise teeb eriliseks see, et peatrepi asemel on sellel rõdu, kust mõisahärra sai külalisi ülevalt alla vaadates vastu võtta.
Meie suundusime edasi lääne suunas, sõites algul suht igavat autoteed, mis mingil hetkel muutus tähistatud rattarajaks - st ilusamaks. Puhkepaus justkui eile valminud Kükametsa, ptui! Kukemetsa laagriplatsil, lõunasöök Kolkja sibularestoranis. Eriti vaheldusrikast maastikku pakkus matka lõpulõik, kus sõita tuli piki Peipsi randa ja mis vanematele ja mitte liiga sageli väntavatele kolleegidele päris meeltmööda vist pold. Viimaseks ponnistuseks valis meie kvartett (mina-Urmas-Andres-JaanPoska) lühema ent raskema variandi - otsustasime minna sealt, kus kohalik mees ütles, et minna ei saa. No ja ei saanudki - jõgi oli ees ja märjad olime rinnuni.
Matka punktiks oli saun Toomihkli talus.

Mees üle parda

Avasin täna hommikul raamatu "Purjetamine võhikutele", mille Aivo mulle lahkelt laenanud on, ja lugesin sealt ühe lause: "Varem või hiljem oma purjetamiskarjääri jooksul kukud sa tõenäoliselt üle parda." Rohkem polnud mahti lugeda, kuna kell oli palju ja tahtsime enne purjetamist ka veel Topis kõhud täis süüa.
Varem või hiljem oli seekord pigem varem. Jõudsime BlueSailiga Tallinna lahel olla ca 1,5h, olime parasjagu kuulimuna juures, kui mul tuli tahtmine oma pudelikaelu ehk halsse harjutada. Esimene läks hästi. Teise keerasin üle.. kreen.. suur kreen.. roolipinn ilmselt solvus, et ma ta lahti lasksin ning kättemaksuks sutsas mulle.. Järgmisel sekundil olin vees, tundsin hetkeks jalgade põkkumist rooliga, ent kohe olin pinnal, et näha kättesaamatus tempos kaugenevat jahti. Vaatasin ära, kuspool see kallas asub ning seadsin igaks-juhuks sammud, st tõmbed sinnasuunas.. Kuna ma miskipärast ei uskunud, et Leino-Eedik kaheksaga hakkama saavad. Aga said ja üllatavalt kiiresti - viis minutit hiljem olin jahil.
Telefoniarve peaks see kuu väiksem tulema - võtsin supluse ette koos telefoniga, numbreid peas mul pole.

Roostevaba maailm

Kui Tööinimese kell kukub töönädala lõppu, lööme meie Kati sünnipeäva puhul auto tagaistmel kokku esimesi vahuveinipokaale.

Kui Tööinimene ootab supermarketis kannatlikult oma nädala etteastet - võimalust kärusse kogutud pakendikuhja eest kaart pilust läbi tõmmata, naudime meie Volgas angerjat ja tuunikala.

Kui Tööinimene on jõudnud oma lemmikpaika - diivanile teleka ette, istume meie vihmamärjal pingil ja tarbime selle suve kõige kirkamat kultuurielamust - rokkooper Rujat.

Kõrvemaa rogain

Jõuame sellele rogainile täiesti plaanipäraselt üle tunni aja enne starti - seda, et nii õigeaegselt kohal oleme, pole varem juhtunud. Tänu ajavarule on meil mõnusalt aega rada paika panna (plaan on meil täna vägagi optimistlik). Ehk peaks tulevikuski harrastama täpsust? Orienteerumine jääb minu õlule, kuna kahurivägi on kodus ja Karbonit esindavad seekord Paavo ja Kati. Õnneks on rada üle ootuste lihtne ning boonusena ka ootuspäraselt kaunis. Start on meil superhea ning tunnike peale starti kohale jõudnud konsultant Leino on väga üllatunud, et oleme omadega juba nii kaugel.
Motivatsioon raugeb pisut soopunkti võtma minnes - kuigi, see vetruval vaibal hüplemine on isegi omamoodi lõbus. Edasi kulgeme rahulikumas tempos, kuna meil kolmepeale streigivad kaks põleve (minu ja Paavo oma). Jätame kaks kõige nurksemat punkti vahele ning suundume võrratusse Jussi järvede ümbrusesse, kus asub kõige kõrvemaalikum Kõrvemaa. Sealt edasi kulgeme juba finiši poole, kuhu jõuame, häbi!, tunnike enne kontrollaja lõppu. Järelikult oleks pidanud veelgi optimistlikuma plaani tegema, siis oleks ka meie saatanlik koht (66/105) lõpuprotos olnud veelgi ilusama numbriga.

Helsingi-Tallinn regatt

Sõidame hommikul Külliga Helsingisse, et õhtul LBga tagasi seilata. Vahetult enne starti annab ülesõidu tormimuserduste tõttu kontrasoodi ja poomi ühendav lüli järgi. Käepäraste vahenditega (mingi otsajupp) tehakse parandustööd ning 18:15 teeme ilusa stardi. Ülev on vaadata, kuidas ca 170 jahti riburada Helsingi kaljude vahelt lõuna poole seilavad. Minu amet on nagu ikka - kallutaja. 3 korda saan ka spinni puudutada. Päevad pole vennad ehk hommikune torm vaibub nii tempokalt, et Tallinna majaka juures saame ca tunnise pleki. Ausalt öeldes on see esimene kord, kui näen kogu meeskonna ponnistustest hoolimata "spidol" numbrit null. Mu esialgne optimistlik plaan jõuda keskööks Tõnu sünnipäevale, haihtub. Randume ca kell 3.
Kuidas läks? Esikoht! (Aga seda saan teada alles järgmisel päeval, sest öösel ei osanud keegi öelda, mis on lõpptulemus)

kas tõesti turismitalu!?

Näib, et kodumajutuse pakkuma hakkamine Toomihklil õigustab ennast - täna on 16 ööbijat. See number jääb ilmselt pikaks ajaks rekordiks. Sõidan peale tööd teki-padja-madratsivirnaga Emumäele emale appi. Kõik läheb kenasti ja külalised on tundubet rahul. Meie ka - meeldiv vaheldus põllumajandusele.

Tere kool: purjetamine

Kuna tunnen, et gurmeereisidest ja võistlustel kallutajaametist ei ole piisavalt tolku, otsustasin minna kooli. Ehk siis täpsemalt võtta neli purjetamistundi.
Õpetajaga meil veab - Aare on mõnusalt rahulik ja piisavalt kannatlik. BlueSailid on tillukesed ja seetõttu hästi tundlikud. Ilm on nii tuuline, et groot tuleb kohe ära rehvida. Roolipinniga on raske ära harjuda - mul kipub ikka sassi minema fallamine ja luhvamine ja nii see juhitavus kaob. Ühe paudi ajal keeran küll ilusti 90 kraadi, aga paraku vales suunas.. Algajal ikka juhtub!
Äpardustest hoolimata teeb Aare komplimendi, et oleksime võinud minna kohe edasijõudnute kursustele :)

08082008

Mida teeb kogu Eestimaa sel päeval? Loomulikult pulmitab!

Karolina ja Ivar, romantiline Villa Mary, tujukas Eestimaa ilm, lõbushoogne pulmapidu..

PS! Nädal aega hiljem saan teada, et ka Indek nais Mareti sel päeval (saladus avaldatakse sõpradele korraldatud grillpeol)

ERNA matk

Kui õigesti mäletan, sai ERNA-saaga alguse Kütte Arnoldi süül, kes arvas, et meil oleks hea sest hullusest osa võtta. See oli vist 4 aastat tagasi ja valisime toona kerge raja. Raske oli! Loomuliku jätkuna tulid keskmine (Hannese-Kristaga), mis oli ka raske ja keskmine vastutegevusega (Hannese-Leinoga), mis oli ikka väga raske - finišisse komberdamiseks oli mul toona vaja sõna otsese mõttes (poiste tehtud) kark alla panna. Ning pole siis ime, et täna õhtul ca kell 10 leiab end raske raja stardist kvartett Eno-Urmas-Meelis-Leino pluss mina sala-varuliikmena viienda rattana.
Kohe stardis saab teha valiku, kas minna ringiga mööda sihti või vähem ringiga mööda teed. Kuna eelmisel aastal vastutegevust praktiliselt polnud ja pimeduses kulgev sihil puudub magnetile omane tõmbejõud, otsustame tee kasuks. Auto hääl - ruttu võssa peitu. Ja sama õnnestub meil veel mitu korda teha. Närv on juba pehmelt öeldes pingul ning seetõttu tulevad ka mõned valehäired. Õite pea kostub eest tulistamist. Tardume. Kuulatame. Ja marsime edasi. Uuesti! Uurime kaarti - punkt jääb vasakule, aga seda eraldab meist ikka väga sinine ala. Pimedas sohu? Las ta jääb! Marsime edasi. Kuna varitsuspunk asub vahetult tee ääres, suundume teisele poole teed, kust üritame sammhaaval soo serva pidi edasi liikuda. Äkitse oleme prožektorivihus. Tulistamine. "Seis!" "Pikali!" Ei tea, kas innustatuna sellest käsklusest või lihtsalt lootusetusest, aga just nii ma teengi - pagen mõned sammud edasi ja viskun rohtu. Õnneks satub enam-vähem kuiv koht (ümber muidu lirtsub päris korralikult). Keegi saadakse kätte. Ma ei julge tegevuspaiga poole vaadata, kartes, et mu hirmust kaame nägu on hõredas rohus tabatavam kui mu süsimust kapuuts. Nad lihtsalt ei tohi mind kätte saada, sest illegaalse liikmena pole mul ühtegi "elu" taskus. Sammud tulevad mulle päris lähedale, ime, et peale ei astu, ja siis.. kaugenevad. Huh - õnneks läks! Teistel nii hästi ei läinud - vaid Meelisel jäid kõik elud alles. Kaome sellest pudelikaelast kiiresti - suundume paremale poole teed, sohu - enam pole vahet, peaasi, et rohkem elusi ei kaotaks!
Ja see on alles algus - esimese punktini, kus peame kokku panema automaadi, on veel paar tundi soos müttamist ning finišini terve ööpäev.
Järgmine eredam hetk on varahommikul. Poisid on just tublisti sooritanud vaheülesande - ületanud ämblikmehe kombel mööda võrku turnides jõe - kui kohale kihutab püssitärina saatel kaks autotäit vastutegevuslasi . Meie õnneks ja nende pettumuseks oleme nii punkti vahetus läheduses, et meile kehtib puutumatus ning elud jäävad sel korral alles.
Keskpäeva paiku, veidi enne kui jõuame Roosna-Allikule, ütlen poistele aidaa ning hääletan Kautlasse, et õhtuks pulma jõuda. Veid piinlik on, kui mersu heledale nahkistmele jääb minu märgadest riietest pepukujuline laik..
Tõesti ei kadesta neid, kes jätkavad.
Minu jaoks oli see viimane ERNA.

gurmeejaht Tallinn-Pärnu liinil

Janil on vaja jaht Pärnusse viia ning loomulikult oleme rõõmuga nõus olema transporditöölised. Gerlile on see esimene kord ning täiesti reeglipäraselt pöörasime ka tema mereusku.
Edelatuule tõttu oleme sunnitud algul pikalt mootoriga sõitma. On palju päikest ja parasjagu tuult - ideaalne ülesõiduilm. Ja hästi palju süüa (mis enam nii ideaalne pole): alustame jaapani ja itaalia köögi hõrgutistega, jätkame vene ja lõpetame eesti köögiga. Üks söögiaeg lõpeb ja teine algab. LB on ilmselt hämmingus, kuna nii suurel hulgal sööki nii lühikese aja jooksul ta ilmselt enne näinud pole.
Kusagil Osmussaare kandis tõmbame purjed üles ja alla võtame need vaibunud tuule tõttu alles vara-varahommikul, kui oleme juba Pärnu lahe lähistel. Südaöösel kohtame Haapsalu-Vormsi liinil jahti, mis on nii lootusetult madalikule kinni sõitnud, et oma jõuga edasi ei pääse. Jan teatab intsidentsist piirivalvele, nad on aga juba teel abivajaja suunas.
Meil ühtki õnnetust, äpardust ega hüüdnimeväärilist tegu seekord aset ei leidnud.

uus saar 2. Osmussaar

Kui teised kanuutajad jäid Virtsu silla alla magama, sõitsime Andraga Tallinna, kust suundun kohe edasi Osmussaarele. Sõiduvahendiks on laev, mis veab saare keskel asuva torni tarvis kütust - poole aasta varu korraga. Kuna kütuselaadimine võtab ca 8h, on meil just parasjagu aega selle ligi 5 km pika ja paar laia saarega sõbraks saada. Ootasin sellist suht metsast naissaaretaolist paika, kuid tegelikkus oli palju toredam: saar on suht tühi, silm ulatub kaugele. Eriti kaugele muidugi tornide otsast - meil õnnestus mõlemad vallutada. Tähelepanuväärne, et ka Reet sellega hakkama sai, kuna teadupoolest tema ja kõrgus ei sobi üldse kokku.
Kohe randudes (mingit kaid Osmul ei ole - laeva ja saare vahele pandi lauajupid, mida pidi kuiva jalaga maale sai - sadam on ideetasandil) pakuvad ilmselgete jääknähtudega kodanikud meile ühe õlle eest 10 lesta. Andres ja Leino ei ole selle diiliga nõus - krd mehed!!
Osmussaare rand on väga mõnus - liiva asemel kliviklibu ning sügavneb päris kiiresti. Kuna ilm on tapvalt palav, sullame vees ohtralt. Kõige vaatamisväärsem paik on saare põhjatipus tuletorni juures asuv pankrannik - millega olin mere poolt tutvunud Muhu väina regati ajal. Seninähtud Eesti saartest on Osmule kõige sarnasem ehk Vilsandi.
Ajas nagu ikka jäi meil puudu ja kabelisse me seetõttu ei jõudnudki. Jär tuleb tagasi minna!
Olen selle retke lõpuks ligi 40 tndi magamata olemise tõttu enam-vähem surmväsinud. Ii täpiks pean Tallinnateel rooli minema, kuna teisi kaineid ei leidu.

paadimatk vol. kes-teab-mitmes..

..just nii seisis kõigi nende lugematute meilide päises, millega Ants meid, 1996. a sisse astunud TABe viimasel ajal pommitanud on.
Tookord süstad, seekord kanuud. Tähtedel oli koguni oma isiklik kanuu muretset' - häbi, mida majanduskasv ühe korraliku tudengiga teinud on! Tegelikult oleks minul see matk peaaegu osalemata jäänud, kuna tuju oli hommikul null ja tüli oli majas jne.. aga õnneks ei ole Andral transporti tagasi Tallinna ning olen lihtsalt sunnitud osalema. Mulle anti isegi see andeks, et matka algus lükkus paar tunnikest edasi..
Alustame Teenuse mõisa juurest. Erinevatel andmetel on jõe, mida pidi kulgeme, nimi Teenuse või Kasari. Jagan kanuud Tertsu ja Antsuga. Kõrkjad, esimesed kolm kilomeetrit. Poisid on sunnitud aeg-ajalt paatidest välja ronima. Antsu väitel peaks distants olema ca 5 km, gepsi järgi läbime ca 10. Hinges hakkab kriipima kahtlus järgnevate lõikude pikkuse täpsuse suhtes.. Kusagil Kastja kandis - täpsemalt, tammi ja ühe metssea laiba juures - teeme pikema peatuse. Sööme õhtust ja joome vaarika, astelpaju ja meelikööri, kuni viimane halg (halud pärinevad mõistagi bensiinijaamast ja need transporditi koos lisatoidukotiga kohale mõistagi autoga - krd majanduskasvuaastad!) kustub. Siis hakkab väga ruttu väga külm - kompunnime omale kilekottidest, piknikutekist jms käepärastest vahenditest kostüümid, kanuudesse ja ca keskööl hakkame uhama! Minu uueks paadinaabriks on Esko, kes on nii hea sõudja, et minu triipseps ja biitseps homme küll valusad ei ole:) Õnneks vee peal on palju soojem kui kaldal. Öine udune jõgi, roostik, linnud, noorkuu (väikese tähega), tähed (väikese tähega), päikesetõus.. Jõgi on isegi liiga lai, eriti peale Vigala jõega liitumist, ja igavalt risuvaba kuni.. hakkab paistma etapi lõpp-punkt - Kasari sild. Satume nii tihedasse kõrkjametsa, et poisid ja tugevamad naised taas paatidest välja. Randume vana Kasari silla juures, kuhu jätkajad jäävad ööbima.
Sellel matkal olid nõrgad ja olid tugevad. Kõige nõrgemad läbisid esimese AV-etapi. Natuke tugevamad läbisid ka teise etapi - AV öine rada. Kõige tugevamad veedavad veel 2 VV-päeva. Mina nende sekka ei kuulu.

Andrese teine matk

Jätkuna talvematkale matkame seekord Loksa teeristist Käsmu. Tõsi, Andres & Co on vahepeal teinud veel ühe sutsaka - Aegviidust Liiapeksile - millest ma paraku osa ei võtnud.

Seekord on meid natuke vähem kui talvel - 14. Selliste matkade puhul on hästi tore, et alati on seltskonnas värsket verd - sel korral minu süül Eno, Rando, Sirle. Karlise süül Ursula.

Eno ja Leinoga võtsime plaani sellest omakeskis teha eelERNA - et pärisERNAL vähem üllatusi tabaks.

Kavatsesime sõita bussiga ja kogu vajaminevat träni seljas tassida, kuid kujunes nii, et läksime ikkagi 4 autoga (üks algusesse, 2 lõppu ja kolmas õllelaadungi ja telkidega Nõmmeveski laagripaika).

Supelung Viru raba laukajärves, mahajäetud pioneerilaager kusagil Kõnnu kandis, esimesed mustikad ja vaarikad ning lademetes maasikaid, Vasaristi salajõgi koos kauni joastikuga, Nõmmeveski kosk, Joaveski vana papivabrik.. kahjuks Tõugu kandis minu matkatee katkeb.. kuid õnneks jätkub see õhtul Reeda juures saunas.

Teine pulm - Eike & Marko

beibejuttu e spordiklubistripp

Näib, et spordiklubideni on ka majanduslangus jõudnud. Või aimavad nad halba - PlanetSpordis on suvine pakkumine nii soodus, et astun sealt piinlikult sageli läbi. Eriti hästi läheb mul kaubaks tai-chi sugemetega BodyBalance'i nimeline liigutamine. Selle olen ka selgeks saanud, et trennis tuleb käia hommikuti, kuna siis on meeldivalt vähe inimesi (kolmapeäval oli vaid 3 õhtuse 30 vastu!) Kord külastasin klubi ka lõuna ajal - ummik! Tjah, ega poleks uskunud, et raatsin suve seinte vahel liigutades raisata - varem suhtusin ikka üleolekuga neisse, kes suvel klubisi väisavad..

Anne-Mai vedas täna mind MyFitnessisse stripaeroobikasse. Tuleb tunnistada, et võttis uskumatult läbi (viga oli ehk ka selles, et olin enne seda üritanud tunnikese rullida Daire-Veiko-Margusega, kes teevad seda minu jaoks üliinimlikus tempos). Riideid strippaeroobika ajal seljast küll heitma ei pidanud, aga sai selgeks, et postitants pole mingi ehhehhee hõõrutamine, vaid nõuab korralikku sitkust ja painduvust. Olen seni tantsulisematest aeroobikatest üritanud kaarega mööda käia, aga see stripioma oli vägalõbus!

Jään mõnuga ootama, millal järgmine spordiklubi oma turundusponnistuse teeb - mõelge midagi sama huvitavat välja ja võtke mind - ehk läheb õnneks ;-)

Regatt jätkub..

My Klipperi kapten Leol on ka hommikul meie eileõhtune kokkulepe üllatavalt hästi meeles ning nii ma tema jahil maabun. Lisaks on meeskonnas isa-poega Tõnu-Toomas ja Aleko, kes on vähemalt kahe mehe eest. Regati alguses oli Klipperil kaks meeskonnaliiget veel, aga neil hakkas paha ja nad läksid minema. Minu õnn!

MyKlipper on Ladyga võrreldes väga luks ja vähe sport. Seetõttu arvasin, et päev tuleb väga rahulik ja igavgi. Ehhee!

Start on meil imeilus.. algul liugleme oma klassikaaslastest mööda, seejärel jõuame järgi 3. klassi omadele ning jätame ka suurema osa neist väikestest selja taha. Paldiski poolsaaare lähedal ristume 1. klassi omadega ning veidi peale seda satume vihmamüüri ja.. kaotame tuule tujukuse tõttu juhitavuse. Spinn teeb tralli ja oleme väga järsku väga külili. Kuid üllatavalt ruttu jälle sellest seisust väljas ja täiskäigul edasi!

Tallinna lahel tõuseb vahepealne 4-meetrine tuul kohati kuni 16-meetriseks. Sõidame spinniga ja hoiame hinge kinni. Mingil hetkel taas külili! Seekord vaja nuga appi.. Edasi sõidame liblikat st spinni enam üles ei panegi. Finišeerume kogu kambast kolmandana - nati naljakas on kesksuvel nii jahitühja Pirita sadamat näha..

Õhtul Sirlega Lohusallu teatrisse - "Ulja neitsi" teemaks on naised merel :)

Muhu väina regatt..

Kõik algas sellest, et Süsil oli hea tuju (või tüdimus 2-päevasest paduvihmas ligunemisest) - igatahes ta otsustas loobuda regati Lehtma-Dirham etapist. Minu õnneks ja kasuks.

Pisut kontrastne oli eile õhtul otse kontorist tulnuna kontstel mitu päeva merel olnud karude vahel tippida. ca 90st jahist koosnev rivi, poomidel kuivavad purjetamisriided- sadamas on hullult mõnus regatifiiling! Lausa kahju, et saan selles melus olla vaid ühe päeva..

Kogu öö loksus LadyBird päris korralikult, aga madruse und see eriti ei suutnud häirida. Hommik ei luba midagi ülearu mõnusat- vihma kallab. Edelatuul, mis tähendab, et suurem osa ajast spinnisõit. Päris otse meid Dirhamisse ei lubata - peame Osmussaare lähistel ühe poi võtma. Kohe stardis spinn üles. Suudan selle parduunide või kuidas iganes neid metallköisi nimetatakse vahele ajada - õnneks appi tormanud Gudrun suutis purje rebenemisest säästa. Viperusest hoolimata on LadyBird esireas - nii ees, et stardiliini tagant tehtud fotol ta roheline spinn paistab vaevu-vaevu. Spinni hakkan alla tõmbama täiesti valel hetkel. Piinlik.

Korraga on teel vesipüks. Päris korralik. Näen säherdust asja esimest korda elus - keerutab väga tublisti vett üles! Mingil hetkel on meie kurss täpselt sellele - too liikus aga vaikselt eest ära ning tõussi hoopistükkis pilvedesse. Kahju, et pildile ei saanud!

Kuigi lõpetame etapi teisena (lõpu eel läheb Audi meist mööda - taganttuules ja ilma spinnita - aga ka mitte tavalise genuaga - hiljem kuulen, et nad ise nimetavad oma purje zz-topiks), saame siiski esikoha. Juhhuu!

Õhtul selgub, et vähemalt üks neljast eilsest lõkke ääres mulle tehtud pakkumisest on jõus ning My Klipperi kapten Leo on mind nõus homme madruseks võtma. Meeskonnast ma küll kedagi ei tunne, kuid see polegi oluline -peaasi, et saan veel ühe päeva Muhu väina seilata:)