Sunday, November 3, 2013

Palun mulle kilo säilitusaineid ja pudel tomatimoosi!


Ehk räägime täna sellest, mida me tegelikult sööme. 
Keskmine tarbija sööb aastas 6-7 kilo (!) erinevaid lisaaineid. See on üüratult palju, arvestades, et need keemilised ained on nii tugevad, et neid lisatakse toiduainetesse vaid imeväikeseid koguseid. Nt tavaline leib võib sisaldada kuni 16 keemilist ainet! Eesti leivad õnneks nii karmi koostisega ei ole ning suur rõõm, et meie (noored) perenaised küpsetavad sageli leiva ise. Minu suureks lemmikuks on nt Vändra leiva tooted, mida õnneks saab osta ka pea igast suuremast toidupoest. 
Aga veel kaks näidet mu lemmikutest. 
Balsamiäädikas on tavaline veiniäädikas, mis on tõmmuks värvitud karamellivärviga. Õige balsamiäädikas maksab hingehinda, kuna see peab ligunema 10 aastat tammevaadis (Aitäh, Siki, et varustasid mind mu elu esimese päris balsamiäädikaga!).
Vanilje pärineb Vanilja planifolia kaunast. Kuid vaid 2-3 % maailmas kasutatavatest vaniljemaitsetest pärineb sellest taimest. Ülejäänu on võltsing, mis tuleb petrokeemiatööstusest (etüülvanilliin) või paremal juhul pehkinud kuusepuust. Viimasel juhul nimetatakse seda maitseainet siis vaniliin. Mida sisaldab mu armastatud vaniljejäätis? Suuremas osas, kui mitte ainult, vaniliini.  Vaniliini toodetakse ka lehmasõnnikust – tõsi, seda kasutatakse  kosmeetikatoodetes, mitte toiduainetes. Või mine võta kinni.. Lõhna- ja maitsetugevdajate puhul puudub toiduainetettootjatel kohustus pakendil täpsemalt lahti kirjutatda, millega tegu. Nii et head isu! :) Kuna vaniljejäätises leidub ka fosfaate, siis on nii juhtunud, et viimasel ajal kohtab meie juures aina sagedamini LaMuu jäätiseid. Kallid nad on, aga ei pea vähemalt s.... sööma!

Miks topitakse keemiat toitu? No eks ikka selleks, et saaks rohkem ja odavamini. Toidukeemia võib laias laastus jagada viieks. 
1. Paksendajad suurendavad mahtu ja muudavad vedela tummisemaks. Levinud esindaja on modifitseeritud tärklis: so keemiliselt töödeldud tärklis, mis mõjutab tärklise molekulaartasandit ja seega looduslike toodete puhul on keelatud.
2. Emulgaatorid ja stabilisaatorid aitavad siduda eri aineid ühtseks massiks. Levinuim esindada letsitiin, mida tehakse nt sojast (ja odavam tuleb ju kasutada GMO-sojat).
3. Toiduvärvid on minu meelest kõige mõttetumad lisaained. Eksivad, kes arvavad, et värvitakse vaid neoonroosasid kummikomme. Värvi lisatakse ka neisse toodetesse, mida  peame loomulikeks. Nt minu armastatud pistaatsiajäätis saab parimal juhul oma kauni rohelise tooni spinatist, halvimal juhul E-dest. Pistaatsia ise värviks jäätise hallikas-beezhikaks. Isuäratav, kas pole? Imelik, et pole olnud võimalust kakavärvi pistaatsiajäätist kohata.. Aga me sööme silmadega ja müüjad teavad seda väga hästi. Isegi grill-lihale värvivad nad peale grillimistriibud. Ja meie siiralt usume, et päris!
4. Magustajatest levinuim isend on aspartaam, mis on tavasuhkrust 200 korda magusam. Tegu on puhtalt keemiatööstuse ainega, mida valmistatakse fenüülalaniinist ja aspargiinhappest. Eriti kurb on see, et tänapäeval lisatakse magusaineid ka neisse toodetesse, mis traditsiooniliselt suhkrut ei sisaldanud: nt sulatatud juustud ja singid, ketshupist rääkimata (selle toote aus nimetus võiks küll olla tomatimoos). 
5. Lõhna- ja maitsetugevdajaid on kokku ca 4500 (!). Nende eesmärk on jäljendada looduslikke lõhnu toodetes, mis sisaldavad odavaid koostisosi nagu tärklis, rasv, mingi magusaine. Eriti nõutud on tugevdajad seega magustoitudes-maiustustes, nt jogurtis. Naiivitarid, kes arvavad, et õunajogurti õunalõhn pärineb pärisõuntest! Suitsusnk toodetakse tavalises ahjus ja sellele lisatakse suitsuaroome, grill-liha ei pruugi olla käinud grillil: seda asendavad tehismaitseained ja make-upKuna kasutatavad kogused on väikesed, ei ole tootjail kohustust täpsemalt pakendile märkida, milliste ainetega täpselt on tegu. Loterii-allegrii! See teebki mind kui tarbijat eriti kurjaks. 
"Toidudemagoogia", Mats-Eric Nilsson
PS, Ja mees ei väsi imestamast, miks mul alati toidupoes nii kaua aega läheb. Aga mul on ju vaja kogu keemia avastada!


Wednesday, October 16, 2013

Oi kui mõttetud pakendid

Kõige jaburam toode, mille ostnud olen: tühi pole pool, vaid 90% pakendist!!
Tunnen, et tootja peab mind kui tarbijat idioodiks.
Ühtlasi luban, et ei osta enam iialgi karpi pakitud puslet.
Kuidas saada samade hommikuhelveste eest truult tarbijalt rohkem raha? Pakk tuleb väiksemaks teha. Aga mõistagi tuleb seda teha nii, et kiirustav klient sellest aru ei saaks: esikülg jätta sama suureks. aga pakend muuta lihtsalt õhemaks. Veel "targem" on panna samasse pakendisse lihtsalt vähem helbeid sisse.
Mind kohutavalt häirib, kui leian taas mõne toote, mil karbi sees tühjust rohkem kui toodet ennast. Tavaliselt on selline asi valmistatud ju Bangladeshis või kusagil mujal pärapõrgus ehk päratult kaugel meist.  Ning see tühjus on meieni laevade ja autode ja lennukitega kohale transporditud. Ning see tühjus hoiab kinni kalli laopinna. Ning see tühjus vedeleb soojal poeriiulil.
Tootjad, leppige kokku, et teete karbid täpselt nii suured, kui vaja! Ja vaid siis, kui neid tõesti on vaja. Ma ei taha osta pakendit, tahan selles olevaid asju! Kuni S-toodetel on XXL-pakendid, on teie veebilehtedel olevad lubdaused, et hoolite keskkonnast, jama.
Ka sina, Lego! Nii hea mainega (ja kõrge hinnaga) firma võiks ju
ometi olla teistele eeskujuks ja tühjust mitte müüa. 

Sunday, October 13, 2013

Sügisesed kevadrullid

Järjekordne mõnus kerge köögiviljatoit (mida valmistan täna sellepärast, et leidsin kapist paki riisipabereid, mille säilivustähtaeg äsja möödunud:)

Retsept

1 värske kurk
1 porgand
kanafileed
peotäis värsket koriandrit
rohelist sibulat
10 lehte riisipaberit
seesamiseemneid
soovi korral 100 g keedetud riisi või riisinuudleid
praadimiseks õli

Lõigu kurk ja porgand peenikesteks pulgakesteks, haki sibul ja koriander. Tükelda kanafilee, maitsesta soola-pipraga ning prae  pannil.
Kasta riisipaberileht vette, tõsta (soovitavalt puidust) lõikelauale, aseta sellele meelepärane sisu ja rulli kokku (kõigepealt ülemine äär, siis küljed sisu peale, lõpuks alumine äär kenaks rulliks).
Kuumuta pannil õli ja prae kevadrulle mõlemalt poolt kuni need on veidi pruunikad (paar minutit).
Kui tunduvad maitsetud, võib süües alati peale kallata sojakastet.

PS, Reedalt sain hea idee: kevadrulle ei peaks üldse mitte praadima. Järgmisel korral proovisin nii ja tuligi mõnusam!

Wednesday, October 9, 2013

Lihtne porgandipirukas

Köögiviljakummardaja nagu ma olen, ei ole mul pääsu porgandipirukast. Lihtsalt maitseb, mis parata. Ja just see kõige lihtsam, vanakoolikam (selline, mida vist mitte keegi teine peale minu enam ei tee).

Retsept

3 dl piima
50 g pärmi
450 g täistera speltajahu
1 muna
75 g võid
1 tl soola
1 tl suhkrut

Täidis:
10 keedetud porgandit (mulle meeldib, kui pirukas on hästi porgandine)
2 keedetud muna
3 dl keedetud riisi
1 tl soola
veidi värskelt jahvatatud pipart
kimp koriandrit

Lisa käesoojale piimale suhkruga segatud pärm ja ca pool jahu. Jäta rätiku alla kerkima. Poole tunni möödudes lisa lahtiklopitud muna, sulatatud või, ülejäänud jahu ja sool. Sega korralikult läbi ja lase tunnike veel kerkida.
Valmista täidis. Selleks tambi porgandid ja munad kahvliga sodiks ja sega kõik komponendid.
Rulli tainas ahjuplaadi suuruseks (mina muidugi rulli ei viitsi kapist välja otsida, surun lihtsalt sõrmedega) ning tõsta plaadile, aseta peale segu ning küpseta 200 kraadi juures ca pool tundi.

Tuesday, October 8, 2013

Täidetud suvikõrvits a la Anneli

Kui on hea (suvi)kõrvitsa-aasta, siis tuleb neid nii palju, et tõesti pole muud teha, kui nõutult oma kõrvitsahunniku otsas istuda ja oodata, et mõni hea idee pähe sajaks. Ja sadaski! Ideel oli Anneli nägu ja tegu. Ja nii sündiski mu uus suvikõrvitsalemmik (seni oli selleks olnud klassikaline lahtine pirukas).

Retsept nägi välja umbes selline:

- 1 suur paksu koorega, liiga kaua kasvanud suvikõrvits
- 5 dl keedetud riisi
- 0,5 dl hapukoort
- 0,5 kg hakkliha
- 2 sibulat
- 2 küüslauguküünt
- 2 paprikat (või riivitud porgandit või ube vms, mida parasjagu leidub)
- 2 muna
- peotäis riivitud juustu
- ohtralt maitserohelist (minu suur lemmik on hetkel tüümian)
- soola & värskelt jahvatatud pipart

Sae suvikõrvits võimalikult täpselt pooleks, uurista välja seemnete osa. Prae sibul, küüslauk ja hakkliha pannil. Sega kõik komponendid (peale juustu) kokku, täida seguga suvikõrvitsapooled ja ahju! (200oC, nii kaua kuni kõrvits kenasti pehme, no tund läheb ikka). Siis raputa peale juust ja küpseta veel nii kaua kuni see kenasti sulanud. Maitsev isegi jahtunult!


Saturday, August 31, 2013

Kreeka soojendus: dolma


Mu ema kasvuhoonest pärinevad viinamarjad on ikkagu suhteliselt hapud. Seega unustamatut koduviinamarjasöömiselamust sügiseti meil pole. Aga miks ma pole neist varem dolmasid kokku keeranud, ei oska öelda. Igatahes sai see viga parandatud. Edukalt. 

Retsept

Suur kausitäis viinamarjalehti
1 sibul
250 g hakkliha
0,5-1 dl riisi
oliiviõli praadimiseks
erinevaid ürte: kimp petersellilehti, kimp mündilehti, kimp murulauku või sibulavarsi
poole laimi mahl
2 spl pruuni suhkrut
soola
värkelt purustatud musta pipart

Pane  viinamarjalehed paariks minutiks keevasse vette, nõruta. Haki sibul, prae mõni minut pannil, lisa hakkliha ja prae pidevalt segades pruuniks. Maitsesta soola ja pipraga. Keeda riis.Sega kausis jahtunud riis, hakkliha, hakitud maitseroheline ja laimimahl. 
Pane lauale viinamarjaleht, tõsta sellele supilusikatäis täidist. Keera varrepoolne ots lehele, siis voldi täidise peale lehe küljed, lõpuks lehetipp. Pane dolmaarullid hautamissõelale. Kalla hautamisnõusse kuni sõela ääreni vett, millesse on segatud suhkur. Hauta madalal kuumusel 2 tundi, vajadusel lisa vahepeal vett. 
Mulle meeldivad nad soojalt, aga sünnib süüa ka külmalt. Eriti hästi sobib juurde kreeka jogurt ja pita. Καλή σας όρεξη!

 

Friday, August 30, 2013

Maitse ja lõhnaga viljad


Alati kui maal (vana)ema juures käime, pakitakse üht-teist kaasa. Kuigi mehel läheb sellest hari punaseks (no arusaadav ju, sest tema peab selle kraami tuppa tassima), on see kaasapakkimine minu meelest üks äraütlemata armas komme. Ja maitsev! :)

Monday, August 26, 2013

Tervislik. Lihtne. Aga sellegipoolest kook



Miskipärast soovitatakse õunakooki teha hapudest õuntest. Kas sellepärast, et saaks rohkem suhkurt hulka panna? Kuna sel sügisel on meil eriti palju eriti magusaid õunu, hakkas minu kookides suhkru kogus muudkui vähenema. Kuni kooki kattis vaid õhuke suhkruvaap ning lõpuks kadus seegi. Ent hea maitse jäi.

Retsept

2 dl täisteranisujahu (veel parem on täisteraspeltajahu)
2-3 tl küpsetuspulbrit
näpuotsaga soola
näpuotsaga vaniljet (Mitte vaniliini ega vaniljesuhkrut, mida meile ikka ja jälle vanilje pähe müüakse)
2-3 muna
3 spl võid
1 dl piima
1 kg õunu

Pane ümmargusse koogivormi küpsetuspaber. Kuumuta ahi 200 kraadini. Sega omavahel kõik kuivained ühes kausis. Sega teises kausis muna, sulatatud või ja piim ning lisa segu kuivainetele. Puhasta ja viiluta õunad ning sega taigna hulka. Vala segu vormi ja küpseta 40 minutit.
Kui käsi tõrgub tegemast suhkruta kooki, võib peale teha magusa katte. Selleks sega 1 muna, 0,75 dl pruuni suhkrut ja 50 g võid. Vala kate koogile 10 min enne valmimist.

Sunday, August 25, 2013

Peedikäkid a la Riina


Käisime hiljuti Riina aias istumas ja ta pakkus söögiks peedikotlette. Olin nii vaimustuses, et pidin ise ka kohe järgi proovima. 

Retsept oli umbes selline:

3 punapeeti
2 sibulat
0,5 kg hakkliha
0,5 dl riivsaia
2-3 muna
2 dl hapukoort
3 küüslauguküünt
kimp värsket rosmariini

Sega riivsai hapukoorega ja jäta 10 min paisuma. Riivi punapeet, haki sibul ning sega riivsaiamöksiga. Sega juurde ülejäänud ained. Vormi kotletid. 
Kotlette võib küpsetada pannil või ahjus (200°C juures pool tundi).

Wednesday, August 14, 2013

Va-va-vapsikud


Mul küll ema mesilate pidaja, aga sumisevad olendid on need, keda paaniliselt kardan. Mida suuremad, seda suurem minu paanika. Vapsikuid ON suured. Kesk-Euroopa suurimad herilased (mõni isend koguni üle 3 cm pikk). Ja need nahhaalid olid pesa teinud maale kappi!! Õnneks on nüüdsest üks pesakond jõletisi maamunal vähem.

Sunday, July 28, 2013

Koha Poola moodi

Kui koha parasjagu kohal ei ole, sünnib sama rooga teha ka haugist. Loomulikult jääb haug kohale kõvasti alla, aga sellegipoolest on väga maitsev. Poolas süüakse seda rooga küll tradistsiooniliselt jõuludeks, aga meie laiuskraadil nii lahjat kraami jõululauale ju ei sobi panna. Igatahse on see keedukala, nagu me teda hellitavalt kutsume, meie pere selle suve lemmikroog.  

Retsept

1 valge kala (koha, haug)
juurviljapuljongit
mõned terad pipart
soola
värskelt jahvatatud pipart
2 loorberilehte
1 sibul
50 g võid
3 keedetud muna
kimp peterselli
pool sidrunit

Puhasta kala soomustest, maitsesta soola-pipraga ning lase 3h maitsestuda. Valmista juurviljapuljong, lisa sellele sibul, pipraterad ja loorber. Pane kala potti ja vala üle jahtunud puljongiga, et see kala ära kataks. Aja roog keema ja keeda tasasel tulel 15-20 minutit. Sulata või. Kui see hakkab keema minema, lisa hakitud muna ja hakitud petersellilehed. Kuumuta kergelt läbi.
Tõsta soe kala eelsoojendatud vaagnale, piserda üle sidrunimahlaga ning vala peale võikaste. Puista peale hakitud peterselli. Eriti hüva maitseb noore värske kartuliga.

Monday, July 15, 2013

Hundisugune kassimõõtu kala

Selliseid jõletisi tõi kalamees koju. Õudsa olendi nimi on merihunt ehk rahvakeeli kasskala. Nimega on sedaps küll mööda pandud: kassist või hundis rohkem on isendil sarnasusi Drakulaga. Aga süüa sünnib sinder küll, tegu on isegi väga maitsva kalaga. Eriti hüvaks teeb asja see, et volask nõretab rasvast (oo omega-3!) ning tal pole ühtki soomust.

Saturday, July 13, 2013

Suguvõsakokkutulek

Olen kuulnud küll sõpru ohkamas, et järjekordne tüütu suguvõsakokkutulek röövib suvise nädalavahetuse. Olen küll kuulnud sõpru ütlemas, et suguvõsakokkutulekud on surev tava.
Nõus ei ole ma kummagi väitega. Võimalik, et põhjus selles, et meie suguvõsas lihtsale ei ole väga-väga ammust ajast kokkutulekuid olnud. Mina (aga eelkõige mu põlv) mäletan viimast vaid seetõttu, et kukkusin tookord, väikese tüdrukuna, killustikul, millest mul on põlvel arm.
Suur tänu, isa, et lähisugulased kokku kutsusid!

Friday, July 12, 2013

Aasta siis oli 1940..?


Sellist sõjakola võib leida maalt räästa alt.  Kohal käis ka Päästeamet.

Wednesday, June 26, 2013

Banaanipäts

Kuna ma teada-tuntud suhkrufoob, siis püüan ikka leida küpsetisi, mis ilma valge surmata ka lastele hästi maitseks. Seekord magustasin saia banaaniga. Kerkis küll veidi kehvalt, aga maitses mõnusalt (idee pärineb kusagilt ajalehest, kahjuks täpselt ei mäleta millisest).

Retsept

0,5 kg täistera speltajahu
3 suurt banaani
300 ml käesooja piima
20 g pärmi
4 spl mett või täisroosuhkrut
100 g hakitud mandleid või india pähkleid
näpuotsaga soola

Sega pärm piimaga. Lisa püreestatud banaanid,  magusaine. Sega mandlid jahuga, lisa sool ja pähklid. Sõtku kuni tainas muutub siledaks. Kata kauss toidukilega ja jäta tunniks kerkima. Kerkinud tainas jaga kuueks, vormi pallikesed, pane need küpsetusvormi üksteise kõrvale ja jäta veel pooleks tunniks kerkima. Küpseta 180 kraadi juures pool tundi. Ja siis kohe soojalt sööma!

Monday, June 10, 2013

Meie pere kaeraküpsised

See on meie väikemehe lemmikroog. Eriti mõnus on pätsikesi teha, aga süües ei kipu ta ka saama pidama. Ja ega ma ei piira ka, sest tegu on väga-väga tervisliku maiusega.

Retsept

200g täisterahelbeid (spelta, rukis, tavaliselt ma ei kasuta kaerahelbeid, sest see on Eesti talunike seas miskipärast kõige vähem levinud teravili)
100 g täisteraspeltajahu või täisterakaerajahu
150 g võid
75 g täisroosuhkrut
1 muna
veerand klaasi piima
1 tl küpsetuspulbrit
1 tl kaneeli
1 spl toorkakaopulbrit
1 spl linaseemenid
3 spl seesamiseemneid
3 spl päevalilleseemneid
peotäis rosinaid

Sulata või,  lisa lahti klopitud muna ja piim. Sega omavahel ülejäänud ained, lisa kuivained munasegule. Lase lastel taignast pallikesed veeretada ja plönnideks vajutada ning ahjuplaadile panna. Küpseta 175oC juures 20 minutit.

Wednesday, February 6, 2013

Õnn


Taoismi järgi õnn ei sünni mitte katsest saatust juhtida, vaid siis, kui inimene loobub elu kontrollimast. Ka paljud teised usundid, nt kristlus ja muhamed rõhutavad, et õnne ei saa välja teenida, vaid  see tuleb inimese juurde iseenesest, kui lasta asjadel omasoodu areneda, elada enda ja loodusega kooskõlas. Ütleda lahti isekusest. Kõlab lihtsalt, eksole, aga ole mees ja ela nii! 

Juba Aristoteles ütles kaunilt, nimetades õnne kõikide inimlike asjade ülimaks sihiks. Usun, et tänapäeva inimese  õnneotsinguist rahutu hing on sellega nõus. 
Ehk on õnn lihtsalt see, kui elame pika ja rahuldustpakkuva elu.. Ent kuidas seda teha? Kellel on selleks rohkem eeldusi? Printsil või kerjusel? Sul, mul või temal seal? 

Sünnipositsioon ei olevatki väga oliuline, leiab Harvardis 90 aastat kestnud uuring, mis jälgis  814 inimest terve nende elu jooksul. Selle gigantuuringu peamine järeldus on see, et kes.. 

- ei suitseta 

- peab söömise ja joomisega piiri

- liigutab end mõõdukalt 

- elab stabiilses suhtes 

- valdab kriisidest väljatulekuks küpseid strateegiaid

- on lõpetanud 16-aastase haridustee, st on kõrgharidusega
.. on suure tõenäosusega ka 75-aastaselt veel heas konditsioonis ja oma eluga rahul. Ehk happy. Uuringu olulisim tõdemus on väga lihtne: pika ja õnneliku elu peamine saladus ei peitu mitte niivõrd stardipositsioonis (st millisesse peresse sa sünnid), vaid konkreetse indiviidi võimes armastada ja lasta end armastada. GEO, 12/11

Kas pole armas? Ja lihtne! Ent suuremale osale meist siiski kättesaamatult keerukas.
Usun, et kolme aasta eest eemaldusin ma sammukese või kaks selles endas elutsevast kontrollifriigist ja lasin asjadel minna. 
Kas võin täna panna käe südamele ja öelda, et olen õnnelik? Jah. Sest mu ümber on inimesed keda armastada ja kes näib, et armastavad ka mind. Ja tänasest on neid taas üks rohkem.
 


Sunday, February 3, 2013

Prossimise hoog tuli peale

See on mu isiklik lemmikukene

Sokikudujat minust pole, aga selline prosside nikerdamine mulle sobib. Sobib ka pimedate talveõhtutega.



Üks neist läks pulma, ja veel pruudiga:)

Saturday, February 2, 2013

Särkide kolmas ring

Mulle ei meeldi asju ära visata. Ei toitu. Ega riideid. Kõige mõttetum on ära visata väikese plekikesega lasteriideid. Natuke näputööd ning kolmest toiduplekilisest särgist sai kaks. Kusjuures mõlemad tõusid, viuh!, lapse lemmiksärgiedetabeli tippu:) Ema lööb nurru..
PS, aga Andrale ma küll ei julge öelda, et tema särkidega niiviisi juhtus. Eks kui kunagi talle lasteriiete koti tagastan, pean vist sammalt asemele toppima..