Istun täna seminaril "Informatsiooni ja kommunikatsiooni disain" - see on üks kild disainerite korraldatud seminarisarjast. Vahelduseks on igati kosutav vaadata asju teise ehk disainerimätta otsast.
Ega ma tegelikult hea seminaride-koolituste külastaja pole - esinejatele fokuseeruvad mu kõrvad, silmade tähelepanu saab endale arvutiekraan. Ruumi sisenedes takseerin alati kõigepealt ära, kus asub pistikupesa - et läppari aku kõige ootamatumatel hetkedel tühjaks ei saaks. Kahjuks on mul jah välja kujunenud arvutisõltuvus - neid päevi on ikka väga vähe, kus ta kaas jääb suletuks. Ei tea, kas teisi ruumis viibivaid ja arvutitõvest priisid inimesi segab ka see pidev klõbistamine? Hääle saab välja lülitada, aga klõbinata trükkimine ei õnnestu kuidagigi.
Kuna helendava arvutiekraani silmitsemises seisneb ka mu töö, siis pole suurt vahet, kas teen seda kontoris, seminaril, maa peal või maa all - peaasi, et wifi olemas oleks. Õnneks suuremas osas paikades, kus viibin, on see olemas. Kuna tänane kontorist eemalolek mõjub mulle hästi värskendavalt, siis üritan edaspidi teha nii, et iga nädal oleks üks päev, mil kontorisse ei lähe - olgu see siis koolituse, tööreisi või kodutööpäev.
Kas olen muutumas laisaks eurooplaseks? Või olen lõppkokkuvõttes nii produktiivsem?
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment