Kuigi maksimaalne pangakontori külastamise sagedus võiks minu arvates olla kord aastas, õnnestus mul täna käia viimase nädala jooksul 3. korda pangas.
Esimene põhjus: viimati Soomes olles väitis taksojuht, et mu deebetkaart ei tööta ja tehing ei lähe läbi. Tegelikult kaart siiski funkas ja taksojuht sai kaks korda rikkamaks. Tehingu vaidlustamiseks paraku ei piisa netipangast ja miskipärast ei aktsepti Swedbank ka digiallkirja. Ikka tuleb kontorisse kohale minna ja paberit määrida. Dokumendikuhjad kasvavad ja puud surevad.
Teine kord suutsin ID-kaardi töölauale jätta ning paroolikaarti pole ma nii ammu kasutanud, et ei mäletanud enam peaparooli.
Kolmandaks põhjuseks oli blokeeritud krediitkaart (kusjuures blokeeringu põhjus jäigi mulle suht segaseks).
Otseloomulikult iga järgmine probleem ilmnes peale seda, kui olin just eelmisega ühelepoole saanud.
Mõnes mõttes on muidugi tore, et telleritele, neile vähestele, kes alles on jäänud, leitakse tööd (näiteks Jaapanis olevad metroodes valgete kinnastega töötajad, kelle ülesandeks on inimesi täistipitud metroovagunitesse suruda; Napolis märkasin, et nii mõneski kaubandusasutuses toimib nõukaaegne süsteem, et ühelt müüjalt küsid kauba, teisele maksad, kolmandalt saad ostu kätte ning Solarise toidupoes märkasin tütarlapsi, kelle tööülesandeks on ostetu killerkottidesse pakkimine).. Kuid pangadvõiksid siiski toimida vähe efektiivsemalt. Kas tänapäeva e-võimaluste juures, kui koduarvuti taga võib igaüks liigutada miljonieid (juhul muidugi kui on, mida liigutada), ikka tõesti peab selliste pisiasjade pärast pangakontorit väisama? Sveedpankurid, kas digiallkirjast olete midagi kuulnud?
No comments:
Post a Comment