Mrs South

Please to meet you: Mrs South!
Maakeeli lihtsalt Proua.

Skitsima!

Minu esimene maastikuskits (kui mitte arvestada õlimaali Käsmu maalilaagrist, aga too pilt vist solvuks, kui teda skitsiks kutsukisn): vaade Palupera valla Pastaku bussipeatusest
Ja sellist pilti hakkab nägema Atra-kandi jäätmejaam, kui ta kunagi peaks valmima.. (sry halva-aimatava nähtavuse eest, harilik harilik ei ole väga tõhus skännimiseks)

Igal naisel olgu sukahoidja!

Mu vanaema Helgi kandis alati pakse pruune puuvillaseid sukki, mida hoidis üleval sukahoidja, enamasti roosa või helebeež.
Ema-Margot on aga juba sukapüksipõlvkonnast - nailonsukad vallutasid nõukogude naiste jalasääred. Ilmselt oli siiski suhteliselt defitsiitsete esemetega tegu - meenub, et emal oli isegi spetsiaalne sukapüksiparandamise seade kodus olemas.
Mina olen kombinatsioon kahest eelnevast: materjal on nailon (vms), aga vorm sukk. Sukad seisavad erinevalt vanaemade ajast üleval kummiga ning ausalt öeldes ei tule enam meeldegi, et mingeid muud lahendused (loe: sukahoidjad) ka olemas on. Tõsi, filmides ikka silkab sukahoidjaga näitsikudi ringi, aga ma tõesti mõtlesin, et see vidin on vaid ilu pärast, mtte praktiline.
Kuni tänaseni. Nimelt panin jalga uued pidulikud kevadel San Franciscost ostetud sukad.
Esimesed ebamugavused saabusid paarsada meetrit kodust, Estonia teatri juures, kus parem sukk hakkas alla vajuma. Draamateatri juures tundsin ennast juba väga ebamugavalt ning olin sunnitud üsna siivutult keset tänavat sukki kohendama. Mida edasi, seda tihemini tuli seda ptotseduuri korrata. Oleksin nõus ebamugavusest pääsemiseks ükskõik mis hinnaga ostma uued sukad, kuid vanalinnas sellisel kellaajal ühtki sukapoodi avatud pole.
Meenub artikkel piinlikest seikades, kus üks proua kirjeldas, kuidas tal suure saali ees esitluse ajal kukkus sukk alla - õnneks varjas jalgu poodium ja ta lahendas piinilku olukorra pillates esitluse lõpus pastaka maha - ning tõstis seejärel üles kaks kärbest ühe hoobiga..
Linnateatrisse jõudes selgus karm tõsiasi - "Meeletut" mängitakse Pööningusaalis - just trepist kõndimine on see, mis minu praeguses olukorras kõige ohtlikum. Esialgne situatsiooni koomilisus kaob ning ausõna ei ole situatsioon enam naljakas.. Tõmblevate suunurkadega hakkan võtma ettevaatlikke samme.. üks aste.. kaks.. ja nii edasi kuni pööninguni hinge kinni hoides..
Loo moraal: igal naisel peaks garderoobis olema sukahoidja.

Lahemaa rogain

Esialgne plaan oli osaleda rogainil viiekesi, aga.. miskipärast stardib Karbon täna Oandu külas traditsioonilselt triona. Kuna vorm kõigil kehva, siis lepime kokku, et täna me ei jookse. Ja tõepoolest nii see ka läheb.

Trajektoori paika pannes traditsiooniliselt kakleme, kuna minu mõte on alustada kaardi lõunaservast rammusa 45 ja 55ga, aga paraku on ainus naine võistkonnas olla sama mis hüüdja hääl kõrbes, miska jätame alumised punnid mängust välja ning suundume alustuseks läände. Teise punkti, 24ndasse liigume kolonnina lauteel, mis orienteeruja jaoks on üsna kummaline tegevus, kuid kuna ümber on tihe ja mitte liiga kuiv võpsik, eelsitame laudu, mis mõistagi ei suundu just linnulennuna meie soovitud punkti. Ka peale laudtee-ala on mets jätkuvalt suhtelsielt kehvasti läbitav ja sihid halvasti leitavad, mistõttu eelistame liikuda mööda metsateid. Lahedamaks läheb olemine alles Natturi küla juures, kui läheneme Pedassaare poolsaare tipule.

Edasi (ehk täpsemalt öeldes tagasi) liigume piki rannikut - kõige meeldejäävamaks etapiks on läbi roostiku minek, kus saame lõpuks ka jalad korralikult märjaks-mudeseks - mina mitte palju kõrgemalt kui pahkluuni, Süsi lenduvate kuradite rohkuse järgi otsustades vähemalt põlvini.

Vergi sadama kõrtsi juurest ei saa poisid lahkuda kuiva suuga - õllepaus!

Üllatusega selgub, et suudame võtta kõik punktid, mis plaanisime pluss varupunktid. Kuna aega veel küllaga, läheme korjele teisele poole jõge, mille ületamine on tänu rohketele kividele ja vähesele veele üllatavalt lihtne.

Päeva leid on ISCI fliis, mille taskus Opeli võtmed.

Päeva üllatus on viimane punkt (35), mis asub vääga reljeefsel looduslikul raiesmikul, mille läbimine 7nda tunni napi energiavaruga on kena punkt üritusele. Venitame mis me venitame, aga ikka jõuame pool tundi enne kontrollaja lõppu finišisse. Oleks ju võinud käia ära ka Altja kõrtsi juures (2 punkti) või lõunapool asuvas 45s, aga mõistus ehk väisnud jalad võitsid seekord.

Tulemus: 210/355 (segavõistkondades 96/294).

Jälle kooli!

Ülikooli.

Maaülikooli.

Ise ka ei usu, et otsustasin hakata põllumeheks..

Esimene koolipäev saan enda suureks üllatuseks teada, et ei pea Tartus hakkama käima mitte kord, vaid kaks igal kuul. Järelikult suurt rohkem siia blogi sissekandeid ei tule - kel see aeg!

Meie kursus ja mõned õppejõud ehk jõuk loodusturiste:)

090909

Ilus kuupäev.
Peaaegu samasugusel kuupäeval, 080808, olin Karolina-Ivari pulmas. 070707 abiellusid Margot-Tõnu. Inimesed armastavad maagilisi numbreid (või pulmitavad sel ajal puhtpraktilisel põhjusel, et vanuigi pulma-aastapäev meelest ei läeks?) Tänasel päikeselisel päeval võiks ju ka keegi pulmitada.. aga masu või vanus on oma töö teinud. Üks pulmapidu siiski oli: 010809.
Jada võiks täiedada veel 0909090909 - väga ilus ja väga korrapärane rida. Mis teen sel hetkel? Olen lennul Stockholmist Oslosse, vaatan allolevat metsast ja kaljust maastikku ja mõtlen, et miks käin ma siin ainult töö asjus ja pole mitte kunagi käinud Skandinaavias puhkamas (kui mitte arvestada tudengipõlve Stockholmi-laevakruiisi 2 naist ühe hinnaga Meriti-Mareti-Anneliga).
Loodan, et parandan ennast:)

Helsinkis regatil

LadyBirdiga Henry Lloydil ehk ca kuus tundi võidupurjetamist, millele soojenduseks sama kaua spinnisõitu Tallinnast Helsinkisse ja lõpetuseks mootoriga põristamist tagasi.

Võidupurjetamine piki Helsinki rannikut, taustaks Suomenlinna.

Spinni trimmimine.

Vööripoiss Gudrun halsib.

Lessons to learn: Ka septembrikuus võib nägu päikesest ära põleda ning öine navigatsioon ilma gepsi vaatamata on linnadulede virr-varris päris keeruline - isegi kodusadamas.